Evelin Ilves tuli poliitikasse selleks, et jääda (29)

Teie šansid saada valitud europarlamenti on kesised, miks kandideerite?

See on samm edasi minu valitud teel. Olen toidu- ja terviseteemadega tegelenud kogu oma täiskasvanuea, sellest vähemalt kakskümmend aastat aktiivse teavitamisega. Inimeste võimalus teha teadlikke valikuid sõltub kahest asjast: teadlikkus ja regulatsioonid. Tundsin, et ma peaksin minema sinna piirangute valdkonda, ja toidu ja tervise teemalised piirangud on Euroopa Parlamendi pädevus.

Ütlesite Mihkel Raua saates, et olete valmis roheliste erakonda juhtima. Praegune juht Züleyxa Izmailova on rääkinud, et erakonnal võiks olla kaks juhti, üks peaks olema naine ja teine mees, ja kuna ta ise ei kavatse teadaolevalt lahkuda, siis te justkui ei mahu mustrisse. Mis roheliste üldkogul siis juhtuma hakkab?

Kõigepealt arutelu. Roheliste juhatuse volitused ei ole veel ümber ja üldkogul ei ole kohustust valida uut juhatust. Kahe juhi idee pärineb Euroopast, mitmes Euroopa riigis on rohelistel kaks juhti, mees ja naine. Eestis mõjub see mõnevõrra kummastavalt, aga see ei tähenda, et seda ei peaks arutama.

Te olete valmis olema üks kahest?

Ma oleksin valmis olema ka üks kahest.

Aga parem üks ühest?

See on parem, jah. Riikides, kus on kaks juhti, on päris palju probleeme, eriti kommunikatsioonis. Ajakirjanikel on tihtilugu raske otsustada, kumma käest peaks küsima. See eeldab vastutuse selget ärajagamist.

Lubab Eesti roheliste põhikiri üldse kahte juhti?

Rohelised muutsid äsja põhikirja. Ma eeldan, et see võimaldab neil – meil, ma olen umbes kümme päeva (äriregistri järgi alates 11.04 – VK) erakonna liige –, seda teha.

See, et uus juht valitakse, pole kindel?

Ei ole kindel, jah.

Miks roheliste reiting nii vilets on?

Rohelised on noored ja väiksed, kommunikatsioon ei ole olnud nende kõige tugevam külg. Jõudu on olnud vähe ja sõnum on olnud nõrk.

Mida saate erakonna juhina ette võtta, et reiting tõuseks?

Kõigepealt tuleb liikmetega tööd teha, et nad uuesti aktiviseeruksid. Siis täpselt läbi mõelda, mis asju rohelised ajavad, ja hakata sõnumeid vormima. Keskkonnapoliitika on väga põhjamaine teema, see on meie Põhjamaade naabrite juhtivaid valdkondi.

Eestis on ka rohelised teemad ju populaarsed ja nii mõnedki sellest huvitatud grupid on vägagi aktiivsed, kuid rohelised pole osutunud siin eestkõnelejaks.

Ei ole jah. Kommunikatsioon olnud nõrk, nad ei olnud meistrid oma sõnumite vormimises. Minu meelest on 90 protsenti Eesti inimesi rohelised.

On see hinnang või mõne uurimuse tulemus?

Pigem hinnang. Aga räägi kellega tahes, kõik ütlevad, et puhas loodus on meie kõige suurem väärtus ja rikkus. Roheliste keskne teema on, et see peab meile alles jääma, vastasel juhul ei jää me ise ka alles. Suuremad poliitilised jõud kallistavad rohelised alati surnuks: kui nad mingi teema üles võtavad, siis keegi napsab selle ära. Suuremad poliitilised kommunikatsioonid on palju võimsamad ja tugevamad.

Kui teie tahate kõnelda eelkõige toidust, siis te tõmbate roheliste niigi kitsa agenda veelgi kitsamaks. Kuivõrd see aitab kaasa reitingu tõusule ja poliitikas kaasarääkimise võimalusele?

Fookus on pigem positiivne. Kõik poliitilised jõud ei peagi tegelema süvitsi kõikide teemadega. Toit ei ole sugugi kitsas teema, vastupidi, väga lai. 40 protsenti Euroopa Liidu eelarvest läheb põllumajandustoetuste peale. Põllumajandus tähendab toidu kasvatamist ja tootmist, maaelu. See ongi roheliste agenda tuum.

Toiduvalmistamise tippkompetents europarlamendis tundub siiski haruldane. Kas oskate nimetada mõnda Euroopa Liidu tasandi tuntud poliitikut, kes on sellele teemale keskendunud?

Anna Maria Gorazza Bildt Rootsist näiteks tegeleb põhiliselt toiduteemadega. Tema fookus on isegi kitsam: toidu raiskamine. Tema oma meeskonnaga ongi selle teema viinud direktiivi tasemele, ja nii ongi võimalik selles suures kogus kuhugi jõuda. Eestis ei ole toidu raiskamine nii suur probleem, aga siiski, ka meie raiskame päris palju. Piltlikult: kui toidu raiskamine oleks riik, siis oleks tema ökoloogiline jalajälg kolmas Euroopas. Selle peale läheb ka umbes kolmandik tööjõudu.

Missuguseid konkreetseid direktiive tahaksite muuta või algatada?

Olen vaadanud neid valdkondi, mis puudutavad lisaaineid toidus, põllumajanduskemikaale, GMOd, teisalt põllumajandustoetuste süsteemi, mis minu hinnangul selgelt kaldu suurtootjate poole. Suurtootjate toetamine tähendab aina rohkem suuri masinaid, rohkem kemikaale ja aina vähem töökohti. Samas on nende maksmise üks eesmärke maaelu säilitamine ja arendamine, aga süsteem töötab ise praegu sellele vastu.

Lisaainete vähendamine põrkab kokku toidutöösturite lobiga. Kuivõrd olete valmis, et teie algatused selle taha jäävadki?

Mul on sellega Eestis juba ju päris pikk kogemus. Loomulikult põrkavad kokku. Lisaainete tootmine ja väljamõtlemine on nende kasutuselevõtust alati mitu sammu ees.

Teile meenus ilmselt siin seesama mis mullegi: Oliver Kruudal on ehk veel praegugi kontori seinal võrdlemisi nilbe portree teist kättemaksuks kräpiskandaali eest, mis läks Kalevile maksma 8 miljonit eurot ühe nädala jooksul.

Kõigepealt, me ei peaks tuntud ja armastatud kunstniku Soho maali nimetama nilbeks.

Ma palun vabandust, nii see tundus.

See on igati äge maal, mille Oliver Kruuda otsustas ära osta. See oli tema investeering kunsti. Aga transrasvad ei ole organismile kahjutud mitte üheski koguses. Nende lisamine toidule on kahjulik ja sellest ma ei tagane mitte kunagi. Loomulikult peaksid kõik eestkõnelejad toetama meie ettevõtteid, aga tervise seisukohalt on kuskil ikkagi piirid.

Hästi lühidalt: milleks on meil Euroopa Liitu tarvis?

Euroopa Liit on üks suur koostööprojekt. Ta sai alguse rahuorganisatsioonina, ja see on võib-olla kõige tähtsam siiamaani. Tänu Euroopa Liidule on selles piirkonnas olnud kõige pikem rahuaeg. See on kõige tähtsam. Teiseks majanduskoostöö, see on teine põhjus, miks Euroopa Liit loodi. Mitte ükski Euroopa Liidu riik üksi ei saa vastu Hiinale, USA-le ega Venemaale, et olla tõsiseltvõetav ja konkurentsivõimeline, koostöö on hädavajalik ellujäämise eeldus. Loomulikult välis- ja kaitsepoliitika. Roheliste jaoks on kõige tähtsam keskkonnapoliitika. Kliimamuutustega võitlemiseks on iga riik üksi liiga pisike, koostöö on ainus võimalus, ja tegelikult peab see koostöö olema ülemaailmne.

Kliimamuutused ei eruta Eestis inimesi, kuidas kavatsete selle teema huvitavaks teha?

Mul on väga hea meel, et lapsed ja noored on aru saanud, et kliimamuutus on väga oluline teema. Poliitikutel peaks olema piinlik, et lapsed tulevad tänavale, pööramaks tähelepanu olulisele teemale, millest nemad ei ole aru saanud. Nii et osa meie rahvast on ärganud. Postimehes oli just uudis, et Põhjamaadesse on jõudnud massilised metsatulekahjud, see on otsene kliimamuutuste tagajärg, et meie metsad on nii kuivad. Aastaid oleme näinud, et metsad põlevad soojema kliimaga riikides, nüüd on see jõudnud siia. Eelmine suvi oli üks põuasemaid üldse.

Aga küsimus oli, mida saate teie teha, et see teema jõuaks inimeste teadvusse.

Sellel teemal tuleb rääkida. Meil oli pikk põud, ja mina pidasin sellal Hiiumaal kohvikut. Kasutasin peamiselt kohalikku toorainet, aga Hiiumaa põldudelt ei saanud ma enam ühtegi rohelist asja, sest kõik ikaldus. Põllumehed tegid öösel tööd, sest päeval ei olnud võimalik midagi kasta. Olen näinud nende nägusid – ka siis, kui nad kastmast loobusid, sest see oli lihtsalt liiga ränk.

Missugune on Brexiti mõju Euroopa Liidule ja Eestile?

See on paljudes valdkondades suur kaotus. Kuidas see meile mõjub, tunnevad ilmselt kõige rohkem meie noored, kes on võtnud iseenesestmõistetavana seda, et neil on vabadus minna Inglismaale õppima. Me ei tea, kui palju sellest vabadusest alles jääb, või ei jää üldse. Tööjõu vaba liikumine on üks suur Euroopa Liidu privileeg, mis on meile antud ja mida paljud eestlased-lätlased-leedukad on Inglismaa suunal kasutanud.

Milles võiks seisneda Brexiti õppetund Euroopa Liidu jaoks?

Negatiivse ja ühesuunalise kommunikatsiooni mõju on olnud väga suur selles, et inimesed niimoodi hääletasid. Euroopa Liidu nõrkus on vähene võimekus seletada koostöö eeliseid. Et bürokraatiat on liiga palju, see ei meeldi kellelegi – kui piisavalt kaua selle ümber kella lüüa, siis ärritataksegi inimesed üles.

Kas ja kui siis missugused alternatiive on Eestil Euroopa Liidule?

Mina ei näe alternatiivi. Euroopa Liidu sees tuleks teha rohkem koostööd Põhjamaadega, et seda piirkonda tugevdada – ja iseennast seal sees. Praegu, kahjuks, paistab uus valitsus olevat võtnud kursi põhjamaisusest eemale. Kakskümmend aastast oleme pürginud sinnapoole, et olla Põhjamaa, mitte ainult vaimus ja meeles, vaid ka organisatsioonide ja kodanikuliikumise tasemel. Nüüd positsioneerime end pruuniks Ida-Euroopa maaks, vähemalt see retoorika on selline.  

Te olete hariduse poolest arst. Kuidas suhtute paljude inimeste pöördumisse alternatiivmeditsiini eri vormide poole?

Kui keegi suudab üles leida usku oma tervenemisse, on see positiivne. Positiivne ei ole see, kui sellest tehakse äri, millel ei ole hariduslikku tausta. Oluline oleks ära standardiseerida täiendmeditsiini teenused. Praegu ei saa keegi aru, mis on need teraapiad, mis tegelikult ka aitavad, ja need, mis on posimine.

Kes peaks neil vahet tegema?

Terviseametid tegelevad tervishoiuteenuste standardite väljatöötamisega. Kas teile ei tundu kummastav, et Saksamaal ja Austrias moodustavad ligi poole esmatasandi meditsiiniteenustest meie mõistes täiendmeditsiini teenustega? Hiina meditsiin näiteks, ajurveeda. Singapuris saab ravikindlustuse eest nii traditsioonilise, Hiina kui ka ajurveeda teenuseid. Need viimased on meil siin ka posimiseks tunnistatud. Ja kui keegi leiab tuge kividest või kristallidest, siis ei ole selles midagi negatiivset.

Kuidas suhtute vaktsineerimisvastastesse?

Vaktsineerimine on vajalik ja neid, kes on selle vastu, tuleb ümber veenda. Loomulikult on olemas kõrvaltoimeid ja tervisele ohtlikke juhtumeid, aga neid on kõigis meditsiiniharudes, vaktsineerimises ei ole see protsent kõige suurem.

Veganlus?

Taimetoitu suhtun sada protsenti positiivselt. Puhas veganlus, mis tähendab kõige loomse välistamist, on täiesti toimiv ja teostatav, aga nõuab päris head teadlikkust ja informatsiooni, kuidas oma valkude ja rasvade hulk kätte saada.

Kirjutasite FBs Kersti Kaljulaidi visiidist Venemaale: «Vene mees üldiselt austab naist ja tuginedes slaavi pärimuskultuuri müüdile – tõstvat käe vaid siis, kui tõesti armastab. Armastust, mida väljendada, vaevalt tasub Eesti-Vene suhetest otsida.» – Kirjutatud tekstis ei kipu iroonia vahel töötama, kuidas te seda mõtlesite?

See on kirjutatud enne visiiti, kui põhiline, mille üle arutati, oli see, et kas vene karu tuleb kallale ja kuidas ta tuleb. Oleme praegu selle juba ära unustanud, kuna president Kersti Kaljulaid tegi selle visiidi väga väärikalt ja julgelt ära.

Kuidas hindate president Kersti Kaljulaidi otsust kinnitada uus valitsus ametisse?

Olles veetnud üheksa aastat Kadriorus tean ma täpselt, et tal ei olnud muud võimalust. Ta tegi seda väga elegantselt: ta astus nende kõrvale, ja ma arvan, selle eesmärk oli päriselt tuge anda.

Presidendi rollis oleksite ise teinud sama?

Absoluutselt, seal ei ole mingit muud võimalust. Mina usun positiivsesse motiveerimisse. Me peaksime eeldama, et need uued ministrid, kellest me mitte midagi ei tea, tahavad oma tööd hästi teha.

Mis te arvate, missuguseks kujuneb selle valitsuse mõju Eesti arengule?

Oleme terve koalitsiooniläbirääkimiste aja tohutult ennustanud. Nüüd võiks natuke vaadata, mis nad teevad. Presidendil on see ilus algatus: oleme sada päeva ilma vihakõneta. Koalitsioonilepingust pole mingit visiooni välja lugeda, ei mingeid konkreetseid suundi. See on nii üldsõnaline.

Kas retoorika muutus tähendab EKRE poliitilise agenda muutust?

Retoorika muutumine tähendab kindlasti agenda muutumist ja tähendab ka nende suhte muutumist oma valijatega. Sellepärast osa EKRE pealikke retoorikat muuta ei taha. Kui me neid väljaütlemisi ja intervjuusid välismeediale vaatame, siis: valetame edasi. Valetasime valimiskampaania käigus ja nüüd valetame edasi, valetame tervele maailmale. See teeb mind väga murelikuks. Kui me sellega jätkame, siis sulab meie tõsiseltvõetavus nagu kevadine lumi.

Olete pikemat aega figureerinud meelelahutusrubriikides. Kuidas see teid aitab või takistab europarlamenti pürgides?

Minu teemad ongi pehmemad. Iga poliitiku edu sõltub sellest, kas ta leiab oma valija ja kas valija teda toetab. Minu puhul on näha, kas ma leian või ei leia. Mul on päris palju kasutamata ressursse. Olen pikalt elanud suure välispoliitika kõrval ja selle tegemise sees. Olen näinud, kuidas kujundatakse seisukohti, viiakse ideid ellu. Olen üheksa aastat seisnud presidendi kõrval, ajades maailmas pidevalt oma asju. Olin esimene esileedi, kellel oli välisvisiitidel oma programm. Mul olid alati omad kohtumised, kõik enamasti seotud tervise, toidu, elustiili, laste tervise, koolitoiduga. Jõudsin välja maailma tervishoiuorganisatsiooni Euroopa haru eestkõnelejaks. Viimased aastad Kadriorus olin mittenakkushaiguste alal 53 riigi suuruse organisatsiooni eestkõneleja. See on päris suur kogemus, mida ma Eestis kasutanud ei ole. Euroopa parlamendis on see tõeline tugevus. See võrgustik kontakte pigem avab uksi kui suleb.

Te meenutate aeg-ajalt oskuslikult, et olite presidendi abikaasa, ja hoolitsete, et see meelest ära ei läheks. Ma saan teie jutust aru, et ligi kümmet Kadriorus veedetud aastat kavatsete nüüd taas jõuliselt esile tõsta?

Vilja, ma ei veetnud Kadriorus kümmet aastat. Ma olin väga aktiivne tegutseja, olin peaaegu 24/7 rakkes. Viiekümneaastasel inimesel on omajagu kogemust ja see on suur väärtus.

Tõepoolest, Kadrioru päevil paistsid teie tegemised sageli rohkem silma kui Toomas Hendrik Ilvese omad.

Vilja, vaadake peeglisse!

Meedia kõneles teist meelsasti. Kuivõrd oli see teadlik valik ja kuivõrd midagi, mis tulenes teie loomusest?

Eelkõige tulenes see sellest, et presidendi teemad on keerulisemad. Nendest teemadest, mille eestkõnelejaks mina sain, on arusaadavamad. Kui ma tulin välja oma avangutega, sain naeruvääristamise osaliseks. Mis mõttes hakkab rulluisutama! Misasja, pean minema õue jooksma, sest see on mu tervise tagatis? Tartu teadlased näitasid mulle graafikuid, millal hakati Eestis rohkem rahvasporti tegema.

Olete väga meediakogenud inimene. Samas, Kadrioru päevade alguses olid teie suhted meediaga pingelised. See oli aeg, kui karastus teras?

Jaa. Kuna ma sattusin sellesse positsiooni ootamatult. Minul olid tolle päeva õhtuks, kui Toomas Hendrik Ilves valiti presidendiks, õhtused toimetused juba planeeritud, ja järgmisteks päevadeks ka. Ma ei uskunud, et ta valitakse presidendiks. Ma ei osanud alguses seda kommunikatsiooni tooni ja sisu tajuda ja luua.

Mida need aastad Kadriorus teile õpetasid?

Eelkõige seda, et iseendaks jäämine ja ausus on kõige toimivam strateegia. Sellest ei tohi kunagi taganeda.

Juba viitasite, et lõite tollal olulisi kontakte – kui palju on tollest ajast jäänud telefoninumbreid, mida europarlamendis kasutada saaks?

Ma ei ole neid kunagi kokku lugenud. Kontakte on eritasemelisi: on nn tippinimeste kontakte, aga ka muid.

Kui palju tuttavaid europarlamendis eest leiaksite?

Kindlasti kümneid.

Kui suur on teie kampaaniaeelarve ja kust see raha tuleb?

Eelarve tuleb minu taskust.

Kui suur see on?

Seda saab näha pärast valimiste lõppu. Üritan olla hästi ratsionaalne. Ma ei ole rikas inimene, ma ei saa lõputult panustada. Õnneks on väikesed toetajad roheliste kaudu ka, mõnetuhandeste panustega. Aga praegu ei taha eriti keegi rahakotiraudu avada.

Ettevõtjad pole tuge pakkunud?

Ei ole.

Kui pakuvad, võtate vastu?

Sõltub, mis vastu tahetakse. Ühele rohelisele pakuti kampaania rahastamist, aga öeldi, et ära Rail Balticu teemal sõna võta, sellised diile ma ei tee.

Vahur Kersna saade teiega lõppes ühe erakordse kaadriga, kas midagi võrreldavat on plaanis ka valimiskampaanias?

See oli huvitav kaader ja mulle ka üllatus sellises pikkuses ja kujul. See lasi, arvan, õhu välja ühest eesti rahva suurest tabust – see on keha.

Ikkagi, kas midagi säärast võiks oodata kampaanias või edaspidi poliitilises tegevuses?

Üheski kampaanias ei ole ma keha kasutanud. See oli meelelahutussaade ja kokkuvõttes päris siivas.

Mis teist edasi saab, kui teid ei valita?

Mul on käed-jalad terved, pea töötab. Mul on mitu plaani ja mitu stsenaariumi. Suvel lähen Hiiumaale, mu panus selle väikse armsa saare elu elavdamisse pole lõppenud. Jätkan kindlasti rohelise maailmavaate edendamist, missuguses mahus ja positsioonil, see selgub.

Teie ambitsioon Eesti poliitikas?

Poliitikasse jääda loomulikult, kasvada ja leida üles oma valijad. Kui see ei teostu piisavalt hästi, siis ma teen midagi muud.