«Kuni suheldakse poolhaukudes, ei pea kartma. Kartma peab siis, kui stiil läheb viisakamaks» (4)

Kirjanik Maarja Kangro ütles hiljuti siinsamas stuudios, et kultuuriinimesed hingavad kergendatult: kultuuriministeerium ei läinudki ühele Helmetest, vaid hoopis Isamaa kätte. Millest aga räägib nende kartus EKRE ministri ees?

See räägib harjumatust olukorrast. Iga uue kombinatsiooni puhul on alati olnud mingi kartus, et tuleb uus ja tundmatu ja EKRE olemust ja rolli valitsuses ju ei tunta. Mina käisin küll läbirääkimistel ainult üks kord pimekohtingul, aga päris konstruktiivne õhkkond oli. Niikaua ei tasu üldse karta, kui suheldakse poolhaukuvas või ebaviisakas stiilis – või tundub see nii –, seni on see suhteliselt ohutu. Eesti rahvas armastab viisakat käitumist. Kartma peaks hakkama alles siis, kui stiil läheb viisakamaks ja nurki enam ei olegi.

Te pidite alguses saama haridusministriks. Miks te seda portfelli ei saanud? Tahtsite ju?

Mina olin valmis haridusministriks saama. Tahtsin või ei tahtnud, sellest on kõrvaltvaatajal lihtsustatud ettekujutus – et kõik pürgivad kogu aeg millegi poole, kaasa arvatud riigikogu liikmed. Eriti naljakaks peetakse mind selle pärast, et ma riigikogu kohast loobusin.

Ikkagi, mis juhtus?

Põhiline on see, mida sa tahad ära teha. Haridusministri positsiooni kohta teadsin täpselt, mis ma oleks tahtnud ära teha. Aga ma andsin tegelikult kandideerides Helir-Valdor Seedrile vabad käed: juhul kui haridusministri portfell Isamaale ei tule, siis olen valmis ka kultuuriminister olema ja kui seda mulle pakuti, ei olnud see üllatus.

Haridusministeeriumi viisite te omal ajal Tartusse, kuidas jääb kultuuriministeeriumiga?

Olen öelnud, et praegu sellist plaani ei ole, aga kindlasti on ka Tartu kultuurilinn.

Mart ja Martin Helme ei varjanud, et tahtsid haridusministeeriumi endale, lubasid seda valdkonda jälgima hakata kullipilgul, aga kuna ka kultuurist räägivad nad meelsasti, siis küllap olete kullipilgu all ka teie. Kuidas te end sellises olukorras tunnete?

Imelik on, et me räägime kogu aeg EKRE filtri ja Helmete kaudu. Ma tunnen ennast koalitsioonivalitsuses nii, nagu ennast koalitsioonivalitsuses tuntakse. Peab partneritega koostööd tegema, siin ei ole mingit erandlikku olukorda.

Kirjutasite riigikogu kohast loobudes: «Kui tunnen, et võimalus eesti keele seisundit Eesti haridus- ja teaduskorralduses ka tegelikult tugevdada magati maha, sekkun koheselt demokraatia kõiki võimalusi kasutades!» Kuivõrd saate seda teha kultuuriministrina?

Kindlasti saan kaasa rääkida. Päris suuri hoovusi juhitakse valitsuses ikkagi koos. Valitsuses olles jälgin kindlasti ka hariduses toimuvat. Paljud valdkonnad on kultuuri ja hariduse ühine mure.

Olete Keskerakonna hariduspoliitika suhtes läbi aastate olnud kriitiline. Kuidas kujutate ette koostööd keskerakondlasest haridusministri Mailis Repsiga?

Paljudes valdkondades ei ole ma sugugi kriitiline olnud. Õpetajate palgatõus on olnud järjepidev…

Ma pean silmas keeleküsimust.

Tõepoolest, minu ettekujutus on, et üleminek eesti keelel peaks olema haridussüsteemis üldine, ja sinnapoole on kogu aeg liigutud, nüüd oleks aeg teha järgmised sammud. Arvan, et valitsus ei loobu sellest plaanist. Jah, Keskerakond võib olla oma valijaskonnast lähtudes ettevaatlikum, aga vääramatut ei saa väärata niikuinii.

Te olete väljendanud arvamust (2013), et õpetajal peaks olema õigus füüsiliselt sekkuda õpilaste konfliktidesse. Kas olete samal arvamusel ka praegu?

Erandkorras – nagu ma tookord ka väljendasin – ei ole põhjust oodata, kuni keegi kellelegi viga teeb. Õpilaste füüsiline lahutamine konfliktiolukorras võib olla mõlemale õpilasele ja kogu klassile kasuks. Aga seda ei tohiks üle võimendada nii, nagu toetaks ma koolis iganädalasi peksupäevi.

Kultuuriministeeriumis loodetavasti füüsiliselt arveid klaarida ei tule.

Ka koolis ei tehta seda, aga õpetajal peab olema võimalus suuremaid probleeme ja vigastusi ära hoida ja selleks sekkuda.

Tavaliselt ei ole enamik kultuuriinimesi kultuuriministriga rahul. Tiit Hennoste ütles siinsamas stuudios: Eestis on olnud traditsioon, et kultuuriminister on loll.» Mida ta võis silmas pidada?

Ei oska ütelda. Mul tuleb silme ette kultuuriministreid, kes ei ole lollid, kes on nii kultuursed kui ka haritud. Seda võiks Hennoste ise kommenteerida.

Hennoste ütles ka, et kultuuri kaitsmine saab tähendada ainult seda, poliitikud annavad kultuurile täieliku vabaduse. «Kui nad hakkavad seda mingitesse raamidesse toppima, siis tähendab see kultuuri surma.» Hirm, et raamidesse võidakse hakata toppima, on siiski õhus – miks?

Kultuur areneb loomuldasa siis, kui on loomevabadus. Isamaa kultuuripoliitika seisab koos kahest osast: üks on traditsioonilise mälu hoidmine ja teine sellelt baasilt kultuuritegemise vabadus kõigis väljendusviisides.

Kuidas teile meeldis peaministrikandidaat Jüri Ratase eilne esinemine riigikogus?

Väga vabandan, aga ma ei jälginud seda. Kindlasti meeldis.

Ei jälginud, aga kindlasti meeldis?

Jaa, ma tahtsin teid intrigeerida. Mulle meeldib tema tasakaalukus. Kindlasti oli see tasakaalukas esinemine, küll kindlas formaadis ja igav, nagu need esinemised parlamendis tihti on, aga seda ei saa Jüri Ratasele pahaks panna, formaat on selline.

Millest räägib see, et uus valitsus asub ametisse viimase kümnendi kõige väiksema toetusega?

Oleks muidugi etem, kui erakondade summeeritud toetus stardipositsioonil oleks suurem. Samas, nendest numbritest lähtudes ei saa valitsus olla vähem ambitsioonikas. Ma loodan, et ka kaaslased ei vaata põhiliselt reitinguid, me läheme ikkagi midagi Eesti heaks ära tegema.

Võib-olla see praegune olukord tundub erakordne, aga tegelikult on elevust olnud ka eelmiste valitsuste moodustamisel – ka siis, kui Keskerakond esimest korda tuli, kui Reformierakond kosis Keskerakonna, kui Savisaar oli Keskerakonna liige, siis peeti seda halvaks tooniks, ka ajakirjanduses, nüüd kiidetakse takka, et Reformierakond on ainult häid valikuid teinud. Vaade minevikusündmustele jääb taamale ja oleviku probleem tundub olevat kõige karjuvam ja hirmutavam – tegelikult ei ole midagi erakordset.

Isamaa toetus on mõlema, nii Kantar Emori kui ka Turu-uuringute reitingutes viimase kuu jooksul pärast valimisi langenud, miks?

Kui üks erakond läheb valitsusse ja räägitakse, et ta on justkui kaalukeel, siis oleks see justkui tugevuse näitaja ja reiting peaks tõusma. Samas on kogu seda partnerlust peetud imelikuks, seda kolmikliitu erakordseks ja see on kindlasti heitnud varju ka Isamaa reitingule. Arvamus, et Isamaad valiti pensionireformi tõttu, on eksitus. Isamaa sai oma hääled ikkagi sellepärast, et ta on väärika isamaalisuse kandja. EKREga kokkuminek on teatavas tähenduses antipoodiga kokkuminek, seda on siunatud. Siunatud on ka Keskerakonnaga kokkuminekut. Kuid valitsuse moodustamisel – ja valitsuse peab Eesti saama – ei ole alati võimalik midagi à la carte tellida. Antud juhul on see kombinatsioon ja sellega peab Eesti edasi minema.

Kas ma sain õigesti aru – te käsitlete Isamaad ja EKREt antipoodidena?

Ma rääkisin viisakuse mõttes, nii on see avalik kuvand. Rahvuslikud oleme mõlemad, üks kasutab mõistet «rahvuslus», teine «isamaalisus». Isamaad valinud ei tahtnud EKRE poolt hääletada, sest EKRE on liiga ebakultuurse kõnepruugiga. Selles mõttes antipoodid.

Miks on ikkagi EKRE toetuse Isamaa omast nii palju suurem?

Sellepärast, et nad on olnud nähtavad. Arvan, et ka europarlamendi valimistel on EKRE toetus suurem, sest neil ei ole vaja kampaaniasse ühtegi penni panna – niipea, kui nad noka lahti teevad, saavad nad vabas ajakirjanduses kohe pealkirju. Nad praegu puhtalt selle peale mängivadki ja naeravad selle üle, et saavad tasuta kampaania. Kuni käib valimiskampaania, see pilt ei muutu. See käitumine on paljudele ärritav ja need, keda see ärritab, toetasid Isamaad, sest nad tahavad vana kvaliteetset, väärikat isamaalisust.

Teie parteikaaslane Viktoria Ladõnskaja-Kubits oma häält sündiva võimuliidu toetuseks ei andnud. Kuidas kommenteerite tema otsust?

Vaba otsus. Ta põhjendas, et retoorikas on olnud venekeelseid inimesi halvustav noot, ilmselt pidas ta silmas EKREt ja kuna ta tunneb end sellest puudutatuna ja suur osa valijaid tunneb, siis käitus ta nii, nagu valijad temalt ootavad. Aga kui asjad lähevad oma rada ja tuleb teha otsuseid, siis saab koalitsioon tema toetusega arvestada, ma arvan. Viktoriaga kohtun täna, räägime kultuurijuttu.

Jüri Luik ei tahtnud alguses uude valitsusse minna, raske südamega siiski otsustas minna. Miks ta süda nii raske võis olla? Olete rääkinud sellest?

Nüüd ei ole. Kahe asja pärast. See situatsioon on Isamaale võõram, kui on olnud traditsioonilised kombinatsioonid ajaloos. Keskerakonnal on olnud teatud venemeelsuse pitser, EKRE retoorika on olnud ühiskonda lõhestav – või paljudele niisugune tundunud. See tekitab ebamugavustunde. Mina läheks praegu kõige parema meelega Mart Laari juhitud valitsusse 1999. aastal, aga ma saan aru, et seda olukorda pole võimalik taastada. Ansipi valitsuses olin neli aastat, saime hakkama, ei olnud midagi õudset, kuigi selline vahetus tundus mulle tollal ootamatu. Poliitik peab sellega harjuma, et tulevad uued olukorrad ja uued inimesed.

Martin Helme on öelnud: «Kinnitan, et meie arusaamist mööda on kultuuriasutuste ja -väljaannete rahastamine põhjendatud vaid sellisel juhul, kui toimub rahvuskultuuri taastootmine ehk uue kvaliteediga Eesti kultuuri tekitamine. Mitte mingisuguste Lääne vasakpoolsete ideede kopeerimine või mingisuguste ilma igasuguse tasemeta soperdiste tootmine. Ja ka mitte selle jaoks ei eksisteeri veel ka kultuuriasutused või -väljaanded, et mingi grupp vähemusi saaks endale sinna mõnusa pesa teha.» Mille poolest teie seisukohad erinevad?

Praegu ei ole enam mõtet tsiteerida Rein Langi, kes ütles, et kuuldes sõna «kultuur» haarab käsi kellu või kabuuri järele («Kuuldes sõna «kultuur», haarab eestlane kellu järele», 2000 – VK) või kuhugi granaat visata (Rein Lang lubas 1999 «Keskpäevatunnis» kultuuriministeeriumisse granaadi visata – VK). Sellised ütlemised on ka kultuurisfääris üle elatud, Rein Lang on kultuurne inimene ja käib tihti teatris. Mina hoian kahte poolust kultuuris: mälu ja traditsioonide hoidmine on kultuuri pärisosa, aga vaba looming on see, mis kultuuri edasi viib, on alati viinud ja viib ka edaspidi. Ei saa päitseid pähe panna ega traditsioone unustada. Neil kahel alusel me kultuurimerel seilame.

Ka teie enda väljaütlemised pole nimetatutest palju maha jäänud. 2014 rääkisite mugavus- ja lodevuspagulastest, kelleks nimetasite inimesi, kes on hiljaaegu Eestist lahkunud või kavatsevad seda teha. Kuidas hindate oma toonast väljaütlemist praegu?

Hindan täiesti loomulikuks selles kontekstis, milles ma selle tegin. Rääkisin sellest, et meil on murranguline hetk: kas me suudame Eestis nende inimestega, kes meil on, luua ühiskonda ja seda hoida, või kaotame oma keele ja kultuuri. Tõin kontrasti 1944. aastaga, kui pagulus oli põgenemine nõukogude repressioonide eest. Rääkisin, et praegu ei ole sellist olukorda ja need, kes halvustavad Eestit – teil on siin hädaorg, parem on elada mujal – on pigem mugavuspagulased.

Nii et see sõnakasutus oli kohane?

Need, kes tundsid end puudutatuna, on tihti hoopis teistsuguse ellusuhtumisega inimesed ja nende ees olen ma vabandanud. Seda laiendati ja võeti kontekstist välja. Neid, kes peavad Eestit kalliks ja tulevad siia tagasi, ei ole ma kunagi nimetanud ei mugavuspagulasteks ega kuidagi teisiti.

Te olete ka öelnud: «Noored, te võite minna välismaale, kuid te peate arvestama, et need kohad täidetakse. Kui te tagasi tulete, on murjanid juba teie asemel.» Keda pidasite murjanite all silmas?

Pidasin siis silmas kolmandatest riikidest tulevaid inimesi…

Kas on kohane neid nimetada murjaniteks?

...kes meie kultuuri ei kanna.

Kas on kohane öelda nende kohta «murjanid»?

Ärge väga elavnege. Te olete head ajaloolase tööd teinud, see on hea, ma olen ka ajaloolane ja hindan seda. Praegu ma nii tõesti ei nimetaks. Samas pean väga oluliseks, et hoiaksime siinset kultuurisfääri, et see tundmatuseni ei muutuks.

Isamaa juht Helir-Valdor Seeder on öelnud: see on «vana tõde, et inimesed, kes ei oska lugeda ega kirjutada, on targemad kui inimesed, kes loevad ainult ajalehti». Missugune on teie seisukoht selles küsimuses?

Ma pean väga oluliseks seda, et inimene oskaks lugeda ja kirjutada. Rohkem ma ei oska kommenteerida, sest ma ei saanud kontekstist päris hästi aru.

Ajaloolasena ütlete ehk, kelle tsitaadiga on tegu?

Ei jälginud täpset tsitaati, olen elevil siin teiega intervjuud tehes.

Võin korrata. See on «vana tõde, et inimesed, kes ei oska lugeda ega kirjutada, on targemad kui inimesed, kes loevad ainult ajalehti».

See on kindlasti mõne poliitilise suurmehe seisukoht. Aga see on praegu kontekstist välja valitud. Ma ütleksin, et need, kes praegu veel loevad lehti, paberajalehti, ja saavad aru mõttekatest pikkadest tekstidest, need on haritud ja kultuursed inimesed ja neist pean ma väga lugu.

Ajakirjandusvabadusest rääkides ei ole teie partnerid värve kokku hoidnud. Kui tähtsal kohal on ajakirjandusvabadus ja kultuuriajakirjanduse vabadus Teie väärtushinnangutes?

See on väga hea, et viitasite partneritele ega täpsustanud ainult ühe partei suunas. Tõesti, Savisaar ja Keskerakond on tihti ajakirjandust rünnanud. On olnud olukordi, kui poliitikud on närvid kaotanud. Seda ei tuleks teha, sest alati leiab ajakirjandusest ka tasakaalustavaid seisukohti. Niikaua, kui ajakirjandus annab osapooltele võimalusi oma seisukohti argumenteerida – ja seda meie vaba ajakirjandus on teinud – väärib ta vabadust ja kiitust. Ajakirjandusvabadus peab jääma, see on üks osa loominguvabadusest ja viib ühiskonda edasi.

Kirjaniku- ja kunstnikupalga maksmine jätkub? Kas kriteeriumid muutuvad?

Detailidesse ma praegu ei läheks. Isamaa programmis oli, et nende maksmine jätkub. Kuidas see jätkub, jätaksin praegu vastamata. Praegu olen ma veel ikkagi Tartu kutsehariduskeskuse direktor, kutseharidus on mu passioon. Hakkan nende teemadega tegelema lähiajal. Uue eelarvestrateegia koostamine on uue valitsuse suuremaid töid.

Räägime Isamaast. Eero Epner kirjutab Eesti Ekspressis: «Vabadus oli 1990ndate Isamaa jaoks − või vähemalt nii tundus − printsiip, millest ei saanud taganeda, sest ilma selleta oleks muutunud mõttetuks ka kõik muu.» Täna on tema hinnangul põhjust kõnelda Mart Laari Isamaa surmast. Kuidas teie mõistate seda kirjutist?

Ma juba vastasin tegelikult. Hea meelega läheksin Mart Laari 1999. aasta valitsusse. See oli loov, lööv, lehvitav. Mulle sobis väga. Ja vabaduste aeg oli see tõesti. Vabaduste aeg on ka praegu Eestis. Nii mustades toonides, et loominguvabadust hakatakse purki suruma, ei ole mõtet seda näha.

Miks Epner näeb seda ohtu?

Seni, kuni Epner ei ole Isamaa juhatuse liige, tuleb ka temal usaldada Isamaa juhtpoliitikuid. Ma kinnitan: minu ettekujutus ühiskonnast on ettekujutus vabast ühiskonnast.

Veel üks tsitaat Epnerilt, kui tohib. «Partei, mis kunagi tutvustas meile vabaduse erinevaid vorme sõnavabadusest ajakirjandusvabaduseni, laulatab end nüüd erakonnaga, mis käsib ühiskonnal vait olla. Pole tähtis, et nad Isamaas seda ise justkui ei tee. Pole oluline, et suitsev relv ei ole udu hajudes nende käes. Pole oluline, et kui keegi näitab näpuga, siis osutub sõrm esmalt kellegi teise suunas nende õla kõrval. Isamaa on see, kes andis selleks kõigeks võimaluse.» Te ise olite Isamaaliidu viimane esimees. Kuidas on erakond muutunud sellest ajast?

Jaa, ta on muutunud ja seda muutumist omal ajal kritiseerisin. Isamaa nime taastamine on andnud uue hingamise võimaluse. Kõik Isamaa juhtfiguurid on küpsenud, aru saanud, et kvintessents pole mitte poliittehnoloogia, vaid aus ja vaba isamaalisus. Usaldan Helir-Valdor Seedri juhtimist ja suunda, kuhu Isamaa läheb.

Kuivõrd tunnetate seda Isamaa vastutust, millele Epner viitab?

Isamaal on väga suur vastutus, aga mitte selle ees, kes moodustab valitsuse. Ettekujutus, et kõik peavad ootama nagu arstikabineti ukse taga, kuni keegi neid kutsub, ei ole päris õige. Initsiatiiv tuli võtta. Kui meie praegu valitsuses ei oleks, siis oleks Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Isamaa ei ole saanud dikteerida kogu valitsuse tegemise loogikat, aga me teeme oma parima selles olukorras.

Kaks Eesti paremkonservatiivset erakonda pole varjanud, et eeskujud on Ungari ja Poola, Ungari iseäranis. Juhan Ulfsak, kes on filmi tehes Ungaris elanud, kirjeldab sealset olukorda nii: «No see liberaalne demokraatia on ära lõpetatud. Kui kunstivaldkonnast rääkida, siis kõik suuremad riiklikud kunstiinstitutsioonid on Orbánile ustavate inimeste käes ning toodavat ohutut ja mitte kedagi häirivat kunsti.» Millel võiks põhineda kindlus, et midagi sellist Eestis ei juhtu?

Ungaris on ainuvalitsus, nii saab selliseid asju teha. Koalitsioonivalitsuses ei saa keegi ennast kehtestada, kui idee kogu ühiskonnale ei sobi. Ei ole mõtet hirmutada, et üks kolmikliidu jõud on konkreetsete huvidega – kuigi ma kahtlen selles – ühiskonda ahistada ja see läheb läbi. Minu eesmärk on hoida loominguvabadust. Kui hakata idealiseerima neid, kes jäid valitsusest välja, Reformierakonda ja sotse… Omal ajal ütles Villu Reiljan, et kultuuriinimesed jäägu oma liistude juurde, Reformierakond oli hea meelega tollal Rahvaliiduga valitsuses. Kutsun üles olema kindlameelsem ja väärikam ja mitte kartma üksikuid väljaütlemisi. Aga on väljaütlemisi, mida ma tegelikult heaks ei kiida ja mõistan hukka.

Täna kohtuvad presidendid Kersti Kaljulaid ja Vladimir Putin. Missugune on teie hinnangul selle sündmuse ajalooline tähtsus?

Meie president on väga julge inimene. Maailmaajaloolise tähenduse annab sellele kahjuks Kreml. Eestis võime kindlasti uhkust tunda oma presidendi julguse üle.

Klaarime ära ühe segaduse. Mulle meenub, et te astusite vahepeal EÜSist välja, nüüd, vaatasin, olete jälle nimekirjas. Kas võiksite selgitada?

See on täiesti seltsi siseasi. Seda ma ei pea siin kommenteerima. Väljaastumine oli ühest situatsioonist lähtudes tehtud otsus, mille põhjused on kadunud ja ma võisin seltsi rahulikult tagasi astuda.

Rääkige ära, mis tookord juhtus.

Ei, seda ei tee ma kindlasti. See on seltsivendade omavaheline asi. Kinnitan teile, see ei puuduta absoluutselt ühiskonda.

Millal seltsi tagasi astusite?

Eelmisel aastal.