/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Kui kunagi öeldi Eesti kohta tunnustavalt kartulivabariik, siis nüüd on sel sõnal halvustav maik ja ka suure osa oma elust kartuli aretamisele ja propageerimisele pühendanud Viive Rosenberg seda Eestiga seoses praegu pigem ei kasutaks.
Eesti tuntuim kartuliteadlane Viive Rosenberg keedab külalistele Keeniast kaasa ostetud teed ja pakub juurde auhinnaks saadud mett. Selle magusa auhinna sai värvika sõnakasutusega Rosenberg artikli eest Saku valla lehes, kus ta kirjeldas oma seiklusi Keenias. Pole ka imestada, sest muhedaid ütlusi ja tabavaid võrdlusi puistab teadlane kui küllusesarvest. Rõõmsad lood kartulikasvatusest Aafrika moodi võtavad aga kurva suuna, kui tuleb jutuks Rosenbergi elutööks kujunenud Saku instituudi lõppvaatus. «Eesti ei ole praegu see riik, kus läheb korda ühe inimese elutöö,» tõdeb asjaosaline.
Kartuli kasvatamisest ja teaduse tegemisest ta siiski loobuda ei kavatse. Selleks on suurepärased võimalused maakodus Pärnumaal. Mida kevadisemaks lähevad ilmad, seda enam süda sinna ihkab, kuigi vett maakodus pole ja elada tuleb küünlavalgel. «Aga te ei kujuta ette, kui ilus on öist taevast vaadata, kui ühtegi teist suitsu pole silmapiiril,» ütleb Rosenberg.
Muide, kui vanarahvas teadis öelda, et kingsepal pole kingi, siis perekond Rosenbergil on esimesed mugulad juba mullas ja saaki loodetakse saada veel enne jaanipäeva. Kuidas see võimalik on, räägib kartuliteadlane ka Arteri lugejatele.
Ma vaatan, et teie piltide peal on põhiliselt naised. Kas põlluharimine on Keenias naistetöö?
Üldiselt teevad tööd naised. (Naerab.) Aga seal on üks küla, kus tegutsevad juba kaheksandat aastat Mondo vabatahtlikud, ja nende eesmärk ongi naisettevõtlust arendada. Seal on naiste jaoks tehtud põllumajandusühistud. Aga ka mehed tundsid kartulikasvatuse vastu huvi ja neil tuleb see paremini välja. Ma ei tea, miks. Võib-olla nad võtavad seda asja tõsisemalt.