Kross: koalitsioonileping on nagu destilleeritud vesi

Mis juhtuma hakkab?

Täna on veidi vara öelda, mis tegelikult juhtuma hakkab. Võimalik on ka see, et uus valitsus ei tee mitte midagi ja istub niisama sarnaselt lahkuvale Jüri Ratase valitsusele. Võimul ollakse selleks, et olla võimul. Koalitsioonileping on täiesti ambitsioonitu ja hambutu. Kõigi kolme osapoole olulisemad lubadused on sellest välja jäetud, see on nagu destilleeritud vesi. Ainus murettekitav punkt puudutab prokuröride erikomisjoni. Pensionide teise samba vabatahtlikuks muutmine on täiesti eraldi hullumeelne teema.

Kui demokraatia põhistruktuurid jäävad puutumata, siis see valitsus toimetab mannetult ja varem või hiljem peaksid nad poliitilise loogika tõttu omavahel tülli minema. Ehkki loogikat on selles kõiges juba praegu vähe. Kas te kujutate ette, kuidas Keskerakond ja EKRE enne kohalikke valimisi ühtse blokina Tallinnas kampaaniat tegema hakkavad? Seda on väga keeruline ette kujutada, samas tundub tänases Eesti poliitikas kõik olevat võimalik.

EKRE valitsusse kaasamise taustal on paljud poliitikud hirmutanud tagasilöökide eest julgeolekupoliitikas ja meie liitlassuhetes. Kui lugeda koalitsioonileppe esimest peatükki, mis puudutab välis- ja julgeolekupoliitikat, siis ma julgen küll väita, et ärevuseks põhjust pole ja sellele võiks vabalt alla kirjutada ka Reformierakond.

See on selle valitsuse tõenäoliselt suurim töövõit. Seal ei ole tõepoolest kirjas, et allkirjastame baaside lepingu Venemaaga või midagi taolist. Sealt on väga palju asju välja jäänud, mis tuleneb ilmselt sellest, et paljudes asjades ei ole need kolm erakonda võimelised kokku leppima. Meenutame näiteks EKRE valimiseelsete lubaduste ühte punkti: anname arenguabi Aafrikale ja saadame tagasi kõik pagulased. Seal ei ole ka sõnagi ÜRO Julgeolekunõukogu kohta, mille roteeruvaks liikmeks saamine on Eesti üks olulisemaid välispoliitilisi eesmärke. Seal ei ole ränderaamistikust sõnagi, ehkki see siin tohtut tõmbetuult tekitas.

Leppes on öeldud, et me toetame liitlaste alalist viibimist Eestis, kuid selles lauses on minu jaoks mitu probleemi. Kas üldse oleks võimalik ette kujutada valitsust, kes seda ei toeta? Ilmselt oleks, kui võimul oleks Keskerakond üksinda. Meie eesmärk julgeolekupoliitikas peaks ju olema liitlaste kohaloleku arvu suurendamine. Nüüd tundub, et kolm erakonda leppisid kokku ja liitlasi ära ei aja. Ära on suudetud hoida kaitsekulude vähendamine. Meenutan, et Isamaa lubadus oli 2,5 protsenti SKP-st kaitsekulutustele ja EKRE lubadus oli tuua miljard Ameerikast juurde.

Kas sa parteivahetust ei kahetse? Oleksid Isamaasse jäänud oleksid praegu võib-olla välisministri kandidaat.

Ma kahetsen parteivahetust iga päevaga üha vähem. Ma olen väga rahul sellega, kus ma praegu olen. Eriti veel vaadates seda, millise käki minu vana erakond on kokku keeranud. Kitsalt erakonna mõttes mängib Isamaa hetkel selgelt üle oma võimete, ehkki nad saavad päris hea tüki sellest koogist, mida jagatakse. Selle erakonna lihtsameelsem valija on ilmselt rahul, aga mulle siiski tundub, et see on lühinägelik mäng.

Ilmselgelt tegi valimised võitnud Reformierakond ühe, kaks või koguni kolm suurt viga. Ilmselgelt olete te neid vigu analüüsinud. Oleks huvitav kuulda.

Meil on tõsisem õppetundide analüüs tegemata, kuna hetkel see poliitiline mäng justkui jätkub, ehkki me peame äärmiselt ebatõenäoliseks, et Reformierakond selle ametisse astuva valitsuse moodustab. Eks me jõuame neid vigu analüüsida.

Minu seisukohalt oleme teinud taktikalisi vigu, kui neid üldse vigadeks lugeda. Reformierakond võitis valimised ja tulemus näitab, et meie kampaania oli päris efektiivne. Jutt sellest, et võimalikele koalitsioonipartneritele helistati vales järjekorras ja kõik olid kogu aeg tohutult solvunud, ei ole tõsi.

Kas üleolevust ei olnud? Halloo, meie võitsime valimised, Jüri, kas sa tuled minu valitsusse sotsiaalministriks? 

Ma usun, et sellist kõne ei toimunud. See on tite jutt, et miks Kaja Kallas helistas sinna või tänna enne, kui kellelegi teisele. Täna ütleb Mart Helme otsestuudios, et «Ratas on mul siin lõa otsas ja teeb täpselt, mida tarvis». Sellepeale miskipärast ei solvuta. See on nagu teismeliste jutt: ta saatis mulle Facebookis sõbrakutse vales sõnastuses ja ma olen solvunud ning ei võta seda vastu. Niimoodi valitsusi ei tehta.

Võimalik, et Reformierakond hakkas liiga kiiresti erinevatesse suundadesse signaale saatma. Tegelik põhjus on selles, et valimiste kaotajad said võimaluse valimiste võitjale teda kõrvale lükates kätte maksta. Kahju, väiklane ja lühinägelik. Kuid poliitika ei olegi ilus mäng, poliitika on sageli jõhkardite mäng.     

Reformierakond saab ennast lohutada sellega, et parlamendi opositsiooni suurima erakonnana on teil võimalus uut valitsust igal võimalikul juhul piinata, neile igal võimalikul juhul jalga taha panna ja iga pisimagi vääratuse katastroofiks kuulutada.

Ühegi erakonna eesmärk ei ole olla opositsioonis. Reformierakond tahaks võimu teostada selleks, et elu edasi viia ja mitte ainult selleks, et oma valijaid esindada. Meil räägitakse tohutult palju sellest, et «minu vailjad» või «meie valijad» on pettunud. Sellest hetkest alates, kui poliitik on valitud riigikogusse, esindab ta Eesti rahvast. See kehtib ka EKRE ja Keskerakonna poliitikute kohta. Peamine eesmärk ei ole poliitilis-taktikaline mäng, vaid ikkagi Eesti välis- ja majanduspoliitika ning Eesti inimeste elu parandamine.

Opositsioonis olles saab ehk suuremad lollused ära hoida või vähemasti nende elluviimist aeglustada enne vankri kraaviminekut. Aga kindlasti ei ole opositsioon Reformierakonna eesmärk. Vaadates seda loodava valitsuse pädevust, siis varem või hiljem moodustab järgmise valitsuse muidugi Reformierakond.

Opositsioonis olles ei ole erakonna eesmärk teha kellegi elu kibedaks. Opositsiooni eesmärk on pakkuda alternatiivi sellele, mida pakub valitsus. On märke sellest, et EKRE püüab minna põhiseaduslike institutsioonide kallale ja hakata muutma põhiseadusega ette nähtud tasakaalu, näiteks kohtute või meedia sõltumatust. Kui hakatakse minema selle kallale, siis loomulikult kavatseme me teha kõik, et põhiseaduslikku korda kaitsta.

Mart Helme on öelnud, et ta ei näe mingit probleemi Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahelises koostööleppes, kuna see on Reformierakonna probleem, sest lepingu sõlmis omal ajal Ain Seppik, kes on nüüd Reformierakonnas. Kuidas te selle probleemi lahendate?

See on tavaline Mart Helme poolt välja visatud part, et kõik hakkaksid rääkima Ain Seppikust ja mitte sellest lepingust. Mart Helme on öelnud ka seda, et tema Keskerakonnaga koalitsioonimineku tingimus on selle leppe tühistamine.

Kui Gruusia oligarh Bidzina Ivanišvili võttis parasjagu Gruusiat üle ja tal olid Venemaal kahtlased ärisidemed, siis ta võttis endale pingviinid ja rajas väikese pingviinide pargi. Maailma ajakirjandus rääkis kuude kaupa nendest pingviinidest, mitte aga Ivanišvili Venemaa-sidemetest. See meenutab mulle natukene EKRE taktikat. Visatakse välja mingi jabur meem ja siis kõik nämmutavad selle kallal, aga põhilistest asjadest ei räägi.

EKRE juhtpoliitikud kasutavad tihedalt sõna «süvariik». Oskad sa mõnda süvariiki nimetada?

Atlantis. See oli küll pigem linn. Süvariik on konspiratsiooniteoreetikute meem ja ma ei võta seda ülemäära tõsiselt. Ma võtan tõsiselt seda, et on üha rohkem inimesi, kes usuvaid teooriaid, justkui valitsetakse meid kusagilt mujalt. Kaitsepolitseid juhib Euroopa Komisjon ja ÜRO plaan on maailm islamiseerida. Kujutage ette, et Angela Merkeli tegelik plaan on islamiseerida Saksamaa. Kunagi oli Eesti Üliõpilaste Selts see, kes valitses kõike. Kust sellised jaburused võetakse?

Niipalju, kui ma olen viitsinud sellesse süvariigi terminisse süveneda, siis jutt käib mingisugustest mittevalitud struktuuridest, kus toimib ringkäendus ja salavõrgustikes talitavad kurjad poliitikud, kes meid tegelikult valitsevad. Mina pole süvariike kohanud.

Mis puudutab Venemaad, siis president Vladimir Putin on öelnud, et kõige parem kate on olla ilma katteta. Venemaal on kõik selge, lihtne ja avalik. Kõik teavad, kes valitseb ja kes on võimul, seal ei ole midagi peidus. Selle teooria järgi ei ole Venemaa süvariik.

Kas Keskerakonna lõhe on kõrvalt vaadates tõsine?

Mind on alati kergelt ärritanud need poliitikud, kes väga targalt ja kõiketeadvalt räägivad teiste erakondade peakontorites toimuvast. Ma ei taha ise sedasama teha. Seda peab küsima Keskerakonna käest ja kuulama nende poliitikute sõnumeid.

Ma ei tea, kuidas neil asjad on, aga mulle kahetsusväärselt tundub, et Keskerakonna vene poliitikud, kelle jaoks koalitsioon EKRE-ga peaks olema problemaatiline, on siiski üsna kergekäeliselt läinud sellega kaasa. Üks ametikoht siia ja teine sinna, üks lubadus siia ja teine sinna, ning ongi suur maailmavaateline lõhe ületataud.

Mulle tundub, et Keskerakonna ladvik on olukorraga leppinud, teenitakse edasi ja hoitakse suu kinni, ning paljud teevad seda isegi suhteliselt rõõmsalt. Omaette küsimus on, kuidas seda hindab Keskerakonna valija. Kui ma oleksin Keskerakonna valija – annaks jumal, et seda kunagi ei juhtuks – siis ma oleksin mures.

Juhul kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsus ametisse astub, siis kaua nad ametis püsivad?

See oleks mõttetu ennustus.

Mis võiks olla põhjuseks, et see valitsus ei saaks enam jätkata?

Kõigil kolmel on vastastikuse solvumise valulävi väga kõrgel, nad ei solvu mitte millegi peale. Kui rääkida trendidest, siis mina vaataksin Keskerakonna reitingut. Ma ütleksin, et kui see kukub alla 15 protsendi, siis peaks peaministri tool põlema minema. Mõni suuremat sorti tüli rahvuslikul pinnal võiks neile probleeme tekitada. Pigem arvan ma, et selle valitsuse tegevuse lõpetab tavaline poliitiline kalkulatsioon. 

President Kersti Kaljulaidi ja president Vladimir Putini eelseisev kohtumine on ju pigem hea?

Miks me peaksime eeldama selles midagi halba? Kindlasti ei ole põhjust loota sellest mingit põhjapanevat läbimurret Eesti-Vene suhetes ja pärast seda kohtumist me hakkame sõpradeks. Selle kohtumise fakt ise on tähenduslik. Võib öelda, et eesti on väljumas sellest seisundist, kus me oleme aastaid olnud.

Vaatame,  mis sellest kohtumisest tuleb. Meil ei ole põhjust Putinit kahtlustada selles, et ta tahab hakata Eestiga hästi läbi saama ja pole mõtet kahtlustada Eesti presidenti sellest, et ta tahaks Eesti Venemaale maha müüa. Mõlemad pooled esindavad oma huve, kuid asjaolu, et Eesti president ja Vene president kohtuvad, on loomulikult positiivne.

Kas Putin on sellel kohtumisel pigem sõbralik või lubab endale mõningast irooniat?

Kui vaadata Putini käekirja, siis ilma väikese mõnituseta ei ole pääsenud ju ka Angela Merkel või ükskõik milline suure riigi juht. Võib-olla see näitab isegi teatud respekti, kui Putin peab vajalikuks teatud alandamist. Mõni taoline katse, kui mitte Putini enda siis tema pressiesindaja poolt, ikka tehakse. Tõenäoliselt tekivad mingid erinevad versioonid sellest, millest kohtumisel räägiti. Päris kohtumise juures ju ajakirjanikke ei ole ning Kreml tõlgendab midagi ise. Mingit segadust ilmselt külvatakse, Venemaa spindoktorid lasevad ilmselt käibele valeuudiseid või müüte ja siis meil kõik kraaksuvad selle ümber.

Suurt läbimurret sellel kohtumisel ilmselt ei toimu, aga kohtumise asjaolu iseenesest asetab Eesti taaskord pärisriikide sekka.