«Tekib küsimus, miks peaksid liitlased vajaduse korral Eestit kaitsma, kui Eesti on isekas ja tülikas väikeriik» (51)

Eesti on saamas uut valitsust ja tekkinud on kummaline olukord: president on teinud valitsuse moodustamise ettepaneku peaministrikandidaadile, kellel mingit šanssi valitsust moodustada ei ole. Jüri Ratase juhtimisel on KE-I-EKRE koalitsioonilepe on koos ja ministrikohad jagatud. Kui sageli sellist asja mujal on ette tulnud?

Mulle ei meenu küll ühtegi näidet, et seda oleks niimoodi menetletud. Seda tuleb ikka ette, et valimised võitnud erakond ei moodusta valitsust. Ja selles pole ka midagi demokraatiaga vastuolus olevat. Eesti praeguses olukorras on aga mitu põhjust, mis tekitavad väljaspool Eestis kõrgendatud tähelepanu – ja seda mitte selle pärast, et Reformierakond jääb opositsiooni, vaid selle pärast, et valitsuse moodustavad kolm erakonda, millest üks on radikaalne, äärmuslik, on esitanud seisukohti, mis võib tõlgendada kui demokraatia alustaladele ohtlikke.

Välismeedia hinnang on kriitiline. Kuidas hinnata seda mainekahju, mille uus valitsus on juba alustades sisse võtnud?

Saan oma väliskonktaktide põhjal öelda, et mainekahju on juba tekkinud. Nüüd on väga suur vastutus koalitsioonipartneritel: jälgida, et need liberaaldemokraatiaga vastuolus olevas seisukohad, mida üks partner on väljendanud, ei saaks ellu viidud ega kajastuks valitsuse poliitikas.

EKRE on selgelt väljendanud, et nende jaoks ei ole liberaalne demokraatia väärtus, nad on ka viidanud, et Eesti põhiseadus räägib demokraatiast, mitte liberaalsest demokraatiast. Mida on meil kaotada, kui valitsuserakond positsioneerib end liberaalse demokraatia vastasena?

Eesti põhiseadust on raske iseloomustada teisiti kui liberaaldemokraatlikuna: rahvas esindab võimu, kõigile on tagatud põhiõigused, on tagatud võimude lahusus, kohtusüsteemi sõltumatus, sõnavabadus, meedia sõltumatus – need on liberaalse demokraatia põhimõtted. Liberaalse ja konservatiivse telje vastandumine tekitab päris palju segadust. Liberalismi ründavad konservatiivsed hääled panevad päris palju eri asju ühte patta: näiteks räägitakse konservatiivsetest perekondlikest väärtustest, ja see pole demokraatiale ohtlik. Aga kui jutt läheb selle peale, et suurendada kontrolli kohtusüsteemi üle või piirata meediavabadust, siis tekib küsimus, kas demokraatia, liberaalne demokraatia endiselt kehtib.

Tänaste päevalehtede juhtkirjad on kõnekad: iga väljaanne loeb koalitsioonilepet isemoodi, kuidas loete teie?

Ma pööran kõige rohkem tähelepanu välispoliitikat puudutavale, mis on minu eriala. See osa on väga napisõnaline. Sõnastusega püütakse anda signaali, et on oodata järjepidevust. On ka punkt, et Eesti ei lepi rahvustevahelise vaenuga – see on just see kahtlus, mille praegune koalitsioon on tekitanud.

Missuguseks või kujuneda Eesti välis- ja julgeolekupoliitika, arvestades, et  kaitseministriks jääb Jüri Luik ja välisministriks saab Urmas Reinsalu, mõlemad Isamaa poliitikud?

See annab signaali, et pigem on oodata järjepidevust. Mingeid järsku muudatusi välis- ja julgeolekupoliitikasse ma ei ootaks. Aga vaadata tuleb pigem laiemat pilti: sise- ja välispoliitika on omavahel väga tihedalt seotud. Eesti on uue valitsuskoalitsiooni loomisel tugevalt kaasa läinud hoovustega, mis on Eesti-sugusele väikeriigile ohtlikud: pean silmas avatuse ja suletuse vastandumist ja liikumist suletuse suunas. Rohkem on kitsarinnalist natsionalismi, igaüks kaitseb oma rahvuslikke huve, rahvusvahelisse koostöösse suhtutakse skeptiliselt. On ka protektsionistlikke tendentse. Seda kõike väljendab president Trump USA-s, Brexit, populistlike erakondade tõus paljudes Euroopa riikides. Kui lääne ühiskondades hakkab aina enam tooni andma suletuse seisukoht, on see Eesti jaoks ohtlik, sest see õõnestab Euroopa Liitu, võib nõrgestada NATO-t, see õõnestab ühistel väärtustel põhinevat vundamenti, millele Euroopa Liit ja NATO on üles ehitatud. Kui me räägime Eestis kitsalt oma rahvuslikest huvidest, sest liitlastel võib tekkida küsimus, mida Eesti teeb, et aidata kaasa rahvusvahelisele julgeolekule, ja miks peaksid liitlased vajaduse korral Eestit kaitsma, kui Eesti on nii isekas ja tülikas väikeriik.

Kuidas on Mart Helmel siseministrina ja Martin Helme rahandusministrina võimalik mõjutada välis- ja julgeolekupoliitikat oma positsioonide kaudu?

Sise- ja välispoliitika lähevad eriti kergesti segamini Euroopa Liidu teemade puhul. Eri valdkondade ministrid hakkavad ju käima Brüsselis ja seal Eesti riiki esindama. Eesti positsioonid võivad varasemaga võrreldes muutuda. Ma ei pea võimatuks, et selline koalitsioon nõrgendab Eesti positsiooni Euroopa Liidus, mis on viimastel aastatel olnud päris tugev. Eestil on konstruktiivse väikeriigina hea maine – oleme omalt poolt kaasa aidanud ühiste probleemide lahendamisele. Kui see toon muutub, hakatakse Eestit paigutama keeruliste, problemaatiliste Ida-Euroopa riikide kategooriasse.

Aga räägime presidendi visiidist Venemaale. Teade, et ta läheb ja küsib kohtumist Putiniga, koges palju kriitikat. Miks?

Venemaa on Eesti jaoks väga raske ja ohtlik naaber, ja nii jääb see ka edaspidi. Paraku on seetõttu levinud suhtumine, et parem on Venemaaga mitte suhelda. Aga diplomaatias selline suhtumine tegelikult ei tööta, et suhtleme ainult sõpradega või nendega, kes meile meeldivad. Tuleb suhelda ka nende riikidega, kellega suhted on keerulised, kellega on probleeme ja konflikte. Ma näen seda kohtumist omamoodi küpsuseksamina Eesti diplomaatiale – kas Eesti riik on nii enesekindel ja julge, et on valmis tihedamaks diplomaatiliseks suhtluseks Venemaaga kõige kõrgemal tasandil.

Heideti ette, et selle kohtumise kohta pole küllalt infot. Samas ei käigi niisuguste kohtumiste ettevalmiste mitte meedia vahendusel, vaid ikka välisministeeriumi kaudu ja diplomaatilisi kanaleid kasutades?

Jah, ega enne midagi avalikkuse ei tooda, kui on midagi konkreetset öelda. Taustatööd on tehtud juba pikema aja jooksul. Probleemina on nähtud seda, et Eesti on Venemaa ekspert – ja see on väga oluline ja positiivne, et Eesti seisukohti kuulatakse, kui jutt käib Venemaast –, aga Eesti ise on Venemaaga järjest vähem suhelnud. Peale kasvab uus diplomaatide põlvkond ja järjest vähem on inimesi, kes Venemaad tunnevad. Kui Eesti suudab kahepoolset suhtlust Venemaaga tihendada, siis annab see võimaluse tugevdada Eesti positsiooni rahvusvahelisest ning suhetes meie liitlaste ja sõpradega.

Miks ütlevad Läti ja Leedu president, et nemad mingi hinna eest Venemaale ei läheks?

Seal annab ka tooni mõtlemine, et kuna Venemaa on teinud asju, mida meie ei aktsepteeri, siis me venelastega ei räägi. Pikemaajalises perspektiivis ei ole see viljakas seisukoht. Pärast Krimmi annekteerimist ja seda, kui Venemaa alustas sõjategevust Ida-Ukrainas, oli alguses periood, kus lääneriigid Venemaaga kõige kõrgemal tasandil ei suhelnud. Sellest hoiakust on tasapisi loobutud, kuna see pole osutunud mõttekaks ja viljakaks lähenemisviisiks.

Kaljulaid lubas lauale võtta ka rasked teemad: Krimm, Ukraina, sanktsioonid. Mida võiks tal olla võimalik saavutada?

Ootused on realistlikud: Eesti ei saa midagi positiivset tuua lääneriikide ja Venemaa vaheliste probleemide lahendamisse. Need probleemid ei tulene mitet sellest, et poleks olnud piisavalt suhtlust, vaid ikkagi huvide konfliktidest, mis on pikaajalised. Venemaa ei lepi Euroopa julgeolekuarhitektuuriga sellisel kujul, nagu see on kujunenud pärast külma sõja lõppu – ta ei ole valmis aktsepteerima seda, et kõigil Euroopa riikidel on õigus ise valida, mis suunad nad oma välis- ja julgeolekupoliitikas liiguvad. Venemaal on olnud väga raske leppida sellega, et Balti riigid on iseseisvad ja läinud oma teed.

Need poliitikud, kes tahavad pidada rohkem dialoogi Venemaaga, arvavad sageli, et Venemaale peab tegema mingeid põhimõttelisi järeleandmisi. See on tekitanud ettevaatlikkust ja ka seisukoha, et äkki on parem, kui Venemaaga üldse ei suhtle. Aga näiteks Soome ja Saksamaa peavad oma põhimõtetest kinni ja Euroopa Liit on suutnud juba viis aastat Vene-vastaseid sanktsioone säilitada. Suhtluse aluseks peab olema ikkagi see, et meil on oma selged seisukohad ja põhimõtted, millest ei taganeta.

Soome suhtes Venemaaga on pikaajalised ja regulaarsed, kui Niinistö viimati Putiniga kohtus, siis kinkis Putin Niinistöle kohvritäie Mannerheimiga seotud dokumente. Mida võrreldavat võiks Kaljulaid oodata?

Eesti ja Venemaa puhul on tegemist tutvumiskohtumisega. Ei maksa arvata, et Venemaa hakkaks üleöö Eestisse samamoodi suhtuma nagu Soomesse. Ajalooline taust on väga erinev. Eelkõige tasub Eestil Soomelt õppida seda, et Venemaa kui naabriga on võimalik suhelda, tõstatada ka raskeid teemasid. Soome president on seda viimastel aastatel Putiniga kohtudes iga kord teinud. On võimalik jääda kindlaks sanktsioonidele ja rõhutada, et Soome kuulub läände, samas püüda pingeid maandada.

Mis võtmes võiks jutuks tulla piirileping, arvestades et suhtumine sellesse Eestis võib oluliselt muutuda seoses uue valitsuse ametissesaamisega?

Piirilepinguga on olukord keeruline. Viimastel aastatel ei ole Vene pool soovinud seda riigiduuma menetlusse anda, aga Eestis ei hakka uus riigikogu ilmselt piirilepet menetlema, kuna ei ole eeldusi seda vastu võtta. See annab Vene poolele võimaluse öelda: näete, Eesti on ise süüdi, et seda lepingut ei tule. Aga seda nad saavad teha ka ilma presidentide kohtumiseta.

Putini pressiesindaja on öelnud, et Vene presidendi eesmärk on maha võtta Eesti hirme. Kui siiraks võiks seda sõnumit pidada?

Ega see ju ei muutu, et Eesti jaoks tuleb põhiline oht idast. See, et presidendid kohtuvad, ei muuda Venemaad meile vähem ohtlikuks. Venemaa välispoliitiline strateegia on selgelt suunatud lääne lõhestamisele ja nõrgestamisele, sest lääs on takistuseks Venemaa rahvusvahelise positsiooni tugevdamisele.

Hirmutamine on olnud sellistel kohtumistel Putini enda strateegia: näiteks kohtumisele Angela Merkeliga, kellest on teada, et ta koeri kardab, on Putin kaasa võtnud oma hiiglasliku peni. Kuivõrd võiks Kaljulaid Putinilt midagi võrreldavat oodata?

On täiesti võimalik, et tuleb ette midagi, mis on alandav või ähvardav. Selleks peab valmis olema. Kõige suurem oht selle visiidi puhul on, et Venemaa püüab näidata kahepoolseid suhteid Euroopa riikidega selles valguses, et lääs ei ole ühtne, Euroopa ei ole ühtne. Mis tahes sõnumitega Eesti president Moskvasse läheb, Kremli meediakajastus võib ikka kohtumist serveerida nii, et Venemaa saavutas midagi Euroopa lõhkumisel. Eesti suhtleb aga kindlasti kui EL-i ja NATO liikmesriik ja teeb kõik, et ühtsus säiliks.

Üks Putini võte vastast alandada on kohtumisele hiljaks jääda. Mis te arvate, kaua Kaljulaidil tuleb oodata?

Ennustama ei hakka, aga jah, see on üks võimalus anda signaale. Aga see pole ohtlik, see on ebameeldiv, ja sellega on võimalik väärikalt hakkama saada.

Kalev Stoicesu kirjutab täna Postimehes: Putin peab pingutama, et näidata üles lugupidamist väikese naabri presidendi suhtes – miks ta peaks üldse tahtma seda teha?

See on üldse hea küsimus, miks peaks Vene president tahtma Eesti presidendiga kohtuda. Lihtsat vastust ei ole. Venemaale on omane üllatuslikkus. Me ei peaks arvama, et Vene juhtide teod on kõik loogilised, nad tekitavad hea meelega lääne partnerite hulgas segadust. Vahel soovivad anda ka positiivseid signaale – ootuses, et ehk siis Euroopas suhtumine pehmeneb. Venemaa üks eesmärk on kindlasti sanktsioonidest lahti saada, aga vaevalt Venemaa ootab, et Eesti on see, kelle kaudu Euroopa konsensus selles küsimuses lagunema hakkab.

Kersti Kaljulaid on rõhutanud, et kõneleb Putiniga väärtusplatvormilt, millelt maha või tagasi ta ei astu. Kuidas ikkagi kõnelda täiesti teisel väärtuspositsioonil asuva vastasega nii, et kohe tüli ei tuleks?

Diplomaatia üks põhilisi oskusi on väljendada oma seisukohti selgelt, aga mitte ülearu teravalt. Soome on päris hea näide: nad tõstavad oma seisukohad alati esile, aga väärikas ja mõõdukas toonis, mis pingeid üles ei kruvi. Rasked teemad tuleb kindlasti lauale panna, sest muidu ei ole Eestil võimalik seda kohtumist läbi viia.

Ilmselt püütakse algatuseks leida mingit ühisosa – ei ole ilmselt mõtet alustada sellest, et andke see Pätsi ametiraha tagasi?

Ühisosa annab leida kahepoolsetest suhetest: piiriülene ja kultuurialane koostöö. Positiivseid valguselaike on, kuigi see ei lahenda suuremaid julgeolekuga seotud probleeme.

Ametirahast juttu ei tule?

On väga raske ette kujutada, kuidas see diskussioon võiks kujuneda.

Pidades silmas Eesti sündivat valitsust ja Kaljulaiu riigikogu ees peetud kõnet ning võttes arvesse tema Moskva-visiiti – kas võiks tekkida olukord, kus Eestis aetakse kahte välispoliitikad, valitsuse ja Kadrioru oma?

Ma pean vähetõenäoliseks, et Isamaa ministrid ja president Kaljulaid hakkaksid ajama kahte eri välispoliitikat. Pigem on küsimus see, kas valitsus püsib piisavalt ühtsena ja annab sarnaseid signaale.

Seda ma silmas peangi.

See on kindlasti valitsusele väljakutse ja selles osas on nad ka kõrgendatud tähelepanu all.

Reinsalu üks lemmikteema on olnud okupatsioonikahjude sissenõudmine, kuidas see võiks mõjutada meie suhteid Venemaaga ja Euroopaga?

Tõenäoliselt võiks välisministri positsioon seda retoorikat muuta. Reinsalu varasematest seisukohavõttudest mäletame ka esinemist ÜRO migratsioonileppe teemal – see seisukoht ei tulenenud ka Eesti välispoliitika huvidest, vaid sisepoliitilisest eesmärgist mitte kaotada oma valijaid.

Miks peaks ta retoorikat muutma – ta paistis uskuvat, mida rääkis, ja tema valijad uskusid seda?

Eks see on mõttekoht, kas Eesti välispoliitika on järjepidev – et osaletakse konstruktiiivselt multilateraalsetes formaatides või pannakse see sisepoliitikast tulenevalt teise konteksti. Migratsioonileppele vastu olemine ei tulenenud ju sellest, et oleks olnud oodata migratsioonilainet selle leppe tagajärjel, seda kasutati ära sisepoliitilises debatis.

Euroopa paremradikaalseid liikumisi on Kreml toetanud, mõnel juhul ka rahaga. Kuidas võiks Eesti uus valitsus Kremlile sobida?

Kremlile sobib see, et paremradikaalsed erakonnad saavad rohkem võimu ja rohkem tähelepanu, kuna neil on Euroopat ja lääne ühiskonda lõhestav mõju. Sedalaadi erakondade suurem populaarsus Euroopa ühiskondades teenib Kremli huve.