Maria Rahamägi: miks saab minust vabatahtlik?

Ma poleks tõenäoliselt kunagi sellele mõelnud, kui ma poleks ise ühte vabatahtlikku organisatsiooni sattunud. Paaril üritusel toetavas rollis kaasa aitamine viis mind üsna kiiresti organisatsiooni juhtivas rollis projekte vedama. Nüüd, luues uut organisatsiooni, mille keskmes on vabatahtlike kaasamine Eesti haridussüsteemi, olen vabatahtlikku tööd ja selle tähtsust üha enam lahti mõtestanud.

Paljud mõtlevad kahjuks tööst ja tööajast kui piiratud ressursist. Sellegi poolest leidub ka neid, kes suudavad rohkem kui 40 tundi nädalas kuidagi kasulikud olla, mina nende hulgas. Eestis vaadatakse keskmiselt 4 tundi päevas televiisorit, mis teeb kokku poole kohaga töö, kuid väärtust ei rahas ega praktilises kogemuses juurde ei teki. Vabatahtliku töö potentsiaal seevastu on oluliselt suurem nii isiklikus kui ka laiemas kontekstis. (Allikas: võrdlus tugineb uuringute «Volunteering in the European Union» ja «Youth on the Move» andmetele, v.a Eesti, mille puhul on kasutatud Praxis, 2013. aasta uuringu andmeid.)

Ma pole ainus aktiivne vabatahtlik. Hiljuti avaldatud Õhtulehe artiklis rääkis raadiohääl Andres Puusepp, kuidas tema on viimase aasta jooksul 1000 tundi veetnud vabatahtliku tuletõrjujana. Vastavalt Praxise 2013. aasta uuringule tegeleb iga kolmas eestlane sellist tüüpi tööga.

Peamiseks põhjuseks vabatahtliku töö populaarsemaks muutumises näen vaheldusrikkust ning arenemisvõimalusi. Vabatahtlik töö võimaldab meil uusi väärtusi oma ellu tuua, vajamata iga paari aasta tagant töökoha vahetust. Inimesed, kellega ma projektide läbiviimisel koostööd olen teinud, inspireerivad, õpetavad kuid ka lahutavad mu meelt oluliselt edukamalt, kui ükski raamat või teleseriaal suudaks.

Ühtlasi vähendab vabatahtliku töö tegemine karjäärivalikutest tulenevaid riske, sest mitmes valdkonnas tegutsedes avaneb oluliselt rohkem uksi kui ühes valdkonnas rangelt spetsialiseeruda. Kasuteguritest tuuakse enim just endale meelepärase töö tegemist ning enese mõnes uues valdkonnas proovile panemist. Kui kord tuleb päev, mil ühest tööst lahti öeldakse, on siiski midagi, mis jääb, olgu see siis vabatahtlik-või koguni uuel alal põhitöö.

Samas loovad vabatahtlikku tööd tegevad töötajad väärtust ka tööandjale, sest see arendab töötajate oskusi ning muudab nad õnnelikumaks. Tehes vabatahtlikku tööd hariduse vallas on potentsiaal isegi suurem. Töötavaid spetsialiste kooli õpetama suunava Edumuse programmi üks alustalasid on õpetajakoolitus. Õppimiseks ja arenemiseks eelduste loomise kompetentsidest on kasu nii koolis kui ka igas ettevõttes, mis oma jätkusuutlikkuse pärast muret tunneb.

Olgugi, et tegu on traditsioonilises mõttes «tasuta töö» tegemisega, ei tähenda see, et sellel tööl mingit materiaalset väärtust ei oleks. Vabatahtliku tuletõrjujana on töö väärtus päästetud elud ja vara, hariduses aga konkreetselt panustada noorte arengusse. Majanduslikust väärtusest aga suuremaks hindan emotsionaalset väärtust. Kuigi minu kogemus pärineb haridusvallast, olen alati liigutatud, kui kuulen, et mõne noore elus pöördeline moment sai alguse minu korraldatud ürituselt. Ei kujuta ettegi, milline see võiks olla siis, kui mõne inimese elu oleks päästetud tänu minu vabatahtlikule panusele.

Niisiis, miks mitte leida endale äge projekt või algatus, mille raames nii endale, kui ka ühiskonnale mingit uut väärtust luua? Vabatahtlikus töös on lisaks materiaalsele väärtusele tohutu emotsionaalne väärtus, mida on raske sõnadesse panna ning keeruline kirjeldada, kui seda ise kogenud ei ole. Loo endale väljakutse ning saa sellest osa.

Parim aeg alustamiseks on nüüd.

__________

* Maria Rahamägi on MTÜ Edumus asutaja. Käesolev artikkel osales arvamuskonkursil Edukas Eesti ning on avaldatud ka Äripäeva veebis.