«Me ei pea karjuma nagu lambakari, et hunt tuleb, ja jooksu pistma» (10)

«Äsjased riigikogu valimised tõid ilmsiks Eesti demokraatia haavatavuse. Kuidas sellest olukorrast välja tulla?» küsite oma Facebooki lehel. Mismoodi ise vastaksite?

Ühiskonna ärevuse põhjustest tuleb aru saada, ja ma olen kaugel ütlemisest, et ma tean, mis need põhjused on. See on meie kõigi ülesanne saada aru, missugused on need riigi nõrkused, millega peame toime tulema.

Sageli kasutatakse olukorra iseloomustamiseks sõna hüsteeria, kuidas sellesse suhtuda?

Hüsteeria või ülearuste emotsioonidega olukorda ei lahenda. Aga loomulikult on olukord emotsionaalne ja seda ei saa inimestele ette heita, et nad panevad oma Facebooki profiilipildi juurde üht või teist värvi südame. Sõnakasutuses peaksime olema eriti ettevaatlikud. Eriti poliitikud peaksid tundma vastutust sõnakasutuse pärast. Inimesed võivad omavahel rääkides kasutada sirgjoonelisi väljendeid, poliitikute vastutus on palju suurem. Mul on jäänud mulje, et alati seda ei tunnetata.

Kuivõrd te usute, et see kõige räigema sõnakasutusega erakond valitsusse saades oma retoorikat muudab?

Lootus sureb viimasena. Isamaa ja Keskerakonna juhid on selle seadnud eesmärgiks ja ka EKRE poliitikud on öelnud, et valitsuses räägitaks pehmemalt, teistsugust juttu. Eks me näeme. Aga need viimased väljaütlemised e-hääletamise suhtes olid küll täiesti üllatavad. Vahetult enne valimisi uurisime e-riigi akadeemias erakondade valimisprogramme väga põhjalikult – just e-riigi seisukohalt. Mitte ükski erakond, ka mitte EKRE, ei püstitanud e-hääletamise turvalisuse teemat. Ja kui nüüd Martin Helme selle koalitsiooniläbirääkimiste käigus uuesti lauale lõi, siis ma ei saanud sellest aru – ja ma ei mõista seda siiani.

Jutt käib siis Martin Helme väljaütlemisest, et e-valimised on Eesti riigi häbiplekk ning et e-valimised pole ei usaldusväärsed ega kontrollitavad.

«Esimest stuudiot» vaadates mõtlesin, et mis ometi toimub, miks seda vaja on. Olin riigikogu liige, kui me e-hääletamise kasutusele võtsime. 2005 oli esimene e- hääletamine. Sellele eelnes avaliku arvamuse uuring, kas inimesed usaldavad e-hääletamist – sest usaldus on selle hääletusviisi juures väga oluline. 2005 tehtud uuring näitas, et 80 protsenti tollal internetti kasutanud inimestest usaldas e-hääletamist. Ja isegi neist, kes siis veel arvutit ja internetti ei kasutanud, väljendas üle poole usaldust e-hääletamise suhtes. Usaldus on alati püsinud suur, kuskil 70 protsendi lähedal. Ma ei mõista, miks on vaja seda teemat uuesti politiseerida – seda enam, et EKRE-l oli arvestatav hulk e-hääletajaid. Mulle tundub, et Martin Helme avaldus oli läbi mõtlemata.

Kuidas see e-hääletamise vaatlemine üldse käib, missuguseid eelteadmisi on nende jälgimiseks tarvis?

See ei ole nii lihtne nagu pabersedelite ülevaatamine. Selleks on vabariigi valimisteenistus teinud koolitusi. Mina ei ole seda läbi teinud. Uurisin järele, kas erakonnad on olnud koolitusest huvitatud, ja sain teada, et ka EKREst käis seal kolm inimest.

Sellest usaldamatusest ei saa me nii või teisiti lahti. Sajaprotsendiliselt usaldusväärne ei ole ilmselt mitte ükski hääletamisviis. Demokraatlikes riikides on olnud eesmärk teha see nii usaldusväärseks kui võimalik. Virtuaalkeskkonnas tegutsevad ka kurikaelad, ja selle pärast on e-riigi turvamine olnud väga tähtis. Kui eelhääletamise perioodil on näha, et midagi läheb halvasti, siis on võimalik e-hääletamine lõpetada ja kutsuda inimesed oma häält andma valimispäeval. Eestis on pingutatud selle nimel, et suudaksime neid riske ohjata.

Aga kuidas see jälgimine käib?

Ega elektronide liikumist palja silmaga näe, aga kui krüpteeritud hääled avatakse, seda protsessi on võimalik vaadelda. Oluline on ka auditeerimine ja Eesti e-hääletuse süsteem on auditeeritud. Mõnes mõttes on e-hääletamine sama keeruline nagu kirurgiline operatsioon – aga kirurgi me ju ka usaldame. Tehnoloogiat tuleb meie elukeskkonda ju järjest enam. Loomulikult ei saa kedagi sundida usaldama üht või teist elektroonilist vidinat, ka mitte e-hääletamist. Sellepärast ongi inimesel võimalik valida, kas ta läheb valimisjaoskonda, tellib endale valimiskasti koju, kui tervis ei võimalda minna, või hääletab internetis. Kedagi ei sunnita interneti teel hääletama. Aga selle asemel, et öelda: ma ei usalda e-hääletamist, hääletan paberil – ütleb poliitik: e-hääletamine on saatanast. Ta arvab, et see, kui tema ei usalda, tähendab, et terve ühiskond ei tohi seda kasutada.

Kuidas ikkagi seletada, et e-hääletusel saab alati kõige rohkem hääli Reformierakond?

Rohkem e-hääletajaid on Harju- ja Raplamaal, kus on kõrgem elatustase. Ilmselt hääletavad Reformierakonna poolt ka nooremad ja kõrgema haridusega inimesed. Reformierakonna häältest oli e-hääli 61 protsenti. Järgmine oli Eesti 200, kellel oli 55 protsenti e-hääletajaid. Elurikkuse Erakonnal oli üle 50 protsendi e-hääli. Praegu on enamiku erakondade e-häälte arv üle poole kogu häältesaagist.

Üks Reformierakonna esindaja kirjutas pärast valimisi, et e-hääletust mõjutada on väga kerge: ma võin näiteks ise ära hääletada oma vana isa eest, kelle ID-kaardi paroole ma tean. Kui sageli võiks selliseid asju päriselt juhtuda?

Ilmselt on palju ka neid valijaid, kellel on taskus sedel numbriga, mille ta siis valimissedelile kirjutab. Kogu kampaania on ju tegelikult valija mõjutamine. Aga kõik taandub ikkagi sellele, kui teadlik on kodanik. Teadlik kodanik paneb oma tahte maksma.

Aga võib-olla mõnel on ükskõik? Ja ta ütleb: pojake, hääleta minu eest, nagu ise tahad, sest mina ei tea, kuidas lugu on, ja ma ei hooli ka.

Ei saa öelda, et selliseid olukordi ette ei tule. Kindlasti ei ole need olukorrad määravad, sest enamik kodanikke – ma loodan ja usun – võtab valiku tegemist väga tõsiselt. Nii palju, kui mina vanemat põlvkonda tunnen, siis nad suhtuvad Eesti riiki väga tõsiselt. Igasuguseid kahtlusi võib külvata, ja vahel tundub, et kahtluse külvamine ongi eesmärk.

EKRE poliitik Moonika Helme on intervjuus rääkinud, kuidas tema poeg e-hääletas sotside poolt, sest talle meeldis nende programm kõige rohkem. «Laps tuli ülakorruselt alla ja ütles: «Ma valisin ära.» /---/ Hakkasin selle peale nutma: «Kallis laps, mõtle nüüd ka!» Ja mida tegi hea laps? Vaatas emale otsa ja läks valis ümber.

E-valimiste hea tava ütleb, et inimene peab saama vabalt valida – ilma et tema ülemus, abikaasa või ema sellesse sekkuks. Kui Moonika Helme poeg on teadlik Eesti kodanik, siis hääletas ta võib-olla kolmandat korda ka, kui ema pealt ei näinud – ja valis seda, keda ta ise õigeks pidas. See on iga kodaniku vastutus, et ta teeb oma valiku sõltumatult.

Miks on ikkagi vaja see kõvaketas e-hääletamise tulemustega hävitada?

See on nüüd küsimus pigem krüptograafiat valdavatele inimestele. Ükski krüptograafiline algoritm ei ole sajaprotsendiliselt turvaline. Kui on piisavalt arvutiressursse ja aega, siis võib taastada hääle ja valijasideme. See on põhiline argument: tagada valimiste salajasus. Aga kui usalduse küsimus on ikka poliitilisel tasandil üleval, siis tuleb tõesti mõelda sellele, kas on veel meetmeid, mis aitaksid usaldust suurendada.

Missugused need meetmed võiks olla?

Ma ei saa ennast pidada krüptograafia- ja tehnoloogiaeksperdiks. Ma lihtsalt usun, et praegu on Eestis tehtud enam-vähem kõik, mis on võimalik. Ma ei saa toetada arvamust, et võiks lubada poliitikutel oma näpud sellesse süsteemi panna – siis saame turvalise süsteemi.

Teie ütlete: ma usun. Poliitik ütleb: ma ei usu. Kuidas saaksime otsustada, et üks usk on parem kui teine?

Martin Helmet ei veena ei mina ega ka need, kes on öelnud, et see, mis ta ütles, ei vasta tegelikkusele. Teda saaks veenda ainult tema enda erakonna e-hääletajad, kes ütlevad: kulla Martin, meie usaldame seda kanalit, miks peaksid sina tõstatama erakonna liidrina teema, mis heidab Eestile varju? Eesti tuntus maailmas põhineb e-kuvandil: me oleme teinud midagi sellist, milleni teised riigid ja rahvad pole jõudnud. Iga selline asjatu, põhjendamatu rünnak e-hääletuse vastu toob paratamatult kaasa selle, et peame hakkama uuesti rääkima: Eesti e-riik ei ole kaamel, ei ole petukaup, mille poliitikud on kodanikele maha müünud. Kõik need väljaütlemised mõjutavad Eesti kuvandit maailmas ja võtavad maha e-riigi ehitamise hoogu.

EKRE poliitikud pole ainsad. Kodanikuühiskonna aktivist Märt Põder on rahvaalgatuse veebilehele teinud algatuse, mis nõuab, et e-hääletamine peab olema individuaalselt ja universaalselt kontrollitav. Kuidas mina tavakodanikuna saan veenduda, et minu hääl võeti arvesse, hääled loeti õigesti üle ja et see protsess on algusest lõpuni jälgitav?

Ta on algusest lõpuni jälgitav. Alati on inimesi, kes leiavad mõne nõrga koha – ja see on hea. See on e-hääletuse süsteemile kasuks tulnud, et on inimesi, kes lähevad sügavuti ja kaevavad välja nõrkused, mis pole seni avaldunud, aga võivad avalduda.

Kas Märt Põdra algatus on põhjendatud?

Eesti on vaba riik. Inimesed võivad teha igasuguseid algatusi. Aga algatusel peab olema sisu, teadmispõhine lähenemine. Mina ei ole see, kes ütleks, et Märt Põdra algatus on mingi veidrus. Las kompetentsed inimesed otsustavad, kas selles on iva või on see lihtsalt katse e-hääletuse (vastasuse – VK) lainel iseennast nähtavaks muuta.

Kui teie ei tea, kelle käest peaks seda küsima?

Eesti e-hääletamissüsteemi turvalisuse eest vastutab vabariigi valimisteenistus. Nemad on professionaalid ja tunnevad süsteemi üksikasju. E-hääletamise hea tava ütleb, et kui hääletamine on toimunud õiguspäraselt, siis pärast valimisi ei öelda, et e-hääletamine on saatanast.

Aga öeldakse.

See on poliitiline risk ja seda tehnoloogia abil maandada ei saa. Poliitiline risk jääb alati, ja Eesti peab sellega toime tulema – et see ei läheks üle võlli ega muudaks ühiskonda ebastabiilseks. Meil on ka lameda maa teooria uskujaid, kes arvavad, et kuna me ei näe, et maakera on kerakujuline, siis peab ta lame olema. E-hääletamisega on umbes sama lugu. Alati jääb ühiskonda inimesi, kes arvavad, et see on ebaturvaline, ja neil on võimalik minna valimisjaoskonda. Ja meie ei pea ühiskonnana karjuma nagu lambakari, et hunt tuleb, ja jooksma pistma. Meid hoiab sellest eemale terve mõistus ja tuginemine teadmispõhisele lähenemisele.

Mida saab e-hääletamissüsteemi juures paremaks muuta, et suureneks usaldus nende seas, kel seda praegu pole?

See on küsimus rohkem süsteemi arendajatele. Süsteem põhineb suuresti küberjulgeolekulistel võtetel. Olen mõelnud, et poliitilise riski hajutamiseks tuleks häälte server anda igale erakonnale häälte ülelugemiseks – et vaadata, kas nad saavad sellega hakkama ja saavad ühesuguse tulemuse. Poliitilist riski ainult tehnoloogia parandamisega ei maanda. Avada poliitiline teema, mida programmides ei olnud, on uus rinne – mis on küll alati olemas olnud, aga milleks valijad praegu ei ole mandaati andnud –, milleks? Paljudes Eesti piirkondades anti üle poole hääli internetis, internetihääli tuli 140 riigist – mis näitavad, et Eesti kodanikud hoolivad oma riigist. Miks peaks nüüd ütlema, et see kõik on väga kahtlane, ja hakkama uuesti arutama, kas e-hääletamine ikka on turvaline? See on arusaamatu.

Laiemas pildis: missuguste väljakutsete ees e-riigi arendamine praegu seisab?

Oleme minevikus teinud õigeid otsuseid, mis on meie edu alus: digitaalne identiteet, infosüsteemid suudavad omavahel suhelda. Tehnoloogia aga tungib järjest eri valdkondadesse: meditsiin, tehisintellektil põhinevad masinad. Meil on vaja olla kursis sellega, mida tehnoloogia võimaldab, ja vaja olla võimeline uuendama e-riigi põhikonstruktsiooni. Me ei ole sugugi ära kasutanud tehnoloogilist potentsiaali selleks, et kodaniku ja võimu suhe oleks tihedam.

Mida te täpsemalt silmas peate?

Kas või praegu teoksil olevat projekti: et meil oleks võimalik õigusloome protsesse näha ja kodanikul neis osaleda – et me ei peaks iga nelja aasta tagant olema krambis, mis see tulemus on. Peame püüdlema sellise riigi poole, kus kodanike side riigiga on igapäevane ja loomulik.