Eesti tõenäolisemad hädaolukorrad on seotud keeruliste ilmaoludega

Kriisideta maailma ei ole olemas ja Eesti on seadnud eesmärgiks, et iga elanik suudaks vähemalt nädal aega iseseisvalt hakkama saada. Miks just nädala?

Eesti on õnneks turvaline riik ja selliseid olukordi, mil inimene peaks suutma ise nädal aega hakkama saada juhtub harva. Kuid nädal on selline optimaalne aeg, milleks inimesed peaksid ettevalmistusi tegema. Kui inimene oskab nädal aega iseseisvalt toime tulla siis on võimalik kriis üle elada nii, et kõrvalist abi ei olegi vaja.

Inimeste toimetulekuvõime on muidugi väga erinev ja on neid, kes suudavad nädalaid iseseisvalt hakkama saada. Ma ise olen pärit Soomaa lähistelt ja Soomaal elavad inimesed saavad üleujutustega suurepäraselt nädalaid hakkama. Samas võib linnapiirkonnas paaritunnine elektrikatkestus põhjustada juba tõsise hädaolukorra.

Lugesin internetist teie koostatud soovitusi kriisiks valmistumisel ja seal oli päris mitu üllatust. Ma ütlen ausalt, et ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel on kodus patareidega transistorraadio juhuks, kui voolu ei ole, aga kriisiteateid tuleks kuulata.

Võib-olla seda patareidega raadiot on vähestel, aga neid patareidega töötavaid raadioid müüakse ja see võiks kodus olemas olla. Hädapärast aitab ka autoraadio. Oluline on ju teated kriisi kohta kätte saada.

Ma ei nori, kuid mulle hakkas üks asi veel silma. Kui ma elan linnakorteris, väljas on 25 kraadi külma ja küte kaob ära, mis siis saab? Ma ei hoia ju vannitoas puid ega hakka neid vannis põletama.

Meie väljaantud juhistes ei ole kirjas, mida igaüks peab tegema. Need on soovitused ja esimene, mida me inimestelt eeldame, on see, et nad loeksid need soovitused iseendale mõeldes läbi. Kui inimene elab näiteks Lasnamäe korteris, siis mingil hetkel peab ta mõtlema, kuhu ta sealt liikuda saaks. Ideaalset olukorda ei ole olemas, aga võimalikud ohud tuleb enda jaoks läbi mõelda.

Kindlasti ei tähenda see, et juba homsest peavad kõik inimesed iseseisvalt seitse päeva hakkama saama. Aga hakkame tasapisi selles suunas liikuma ja teeme ära need asjad, mida me saame ära teha. Kodus võiksid olla varud ja tuleks läbi mõelda, kuhu minna, kui kodus enam olla pole võimalik. Läbi tuleb mõelda ka see, kust saada infot ja kuidas lähedastega kontakti saada.

Oma kodus või teel tööle hindan ma oma riske ise – kui on libe, siis liigun ettevaatlikult. Kuid kes hindab suuri riske?

Hädaolukorra seadusest tulenevalt tehakse riskianalüüse ja asutused teavad hädaolukordade puhul oma vastutust. Päris valmis ei olda kriisideks kunagi. Kuid nendeks valmistumine peaks olema pidev protsess ja igapäevaelu normaalne osa. Selleks, et kriisi korral hakkama saada, on vaja inimestel endil ka midagi ära teha. Kriis tähendabki seda, et esialgu on segadus ja samaaegselt on palju abivajajaid ning abistajad ise on raskes olukorras ja abi jõuab alles mõne aja pärast. Mida vähem on neid inimesi, keda tuleb abistada, seda paremini me suudame tekkinud olukorra lahendada.

Jätame sõjalise konflikti kõrvale. Milline on Eesti kõige suurem risk?

Kui vaadata ajalukku ja vaadata trende, siis võib üsna täpselt öelda, milline on kõige tõenäolisem ja kõige suurema mõjuga risk. Üks oluline tegur on ilmastik ja teine oluline tegur sõltuvus erinevatest teenustest, eelkõige elektrist. Me mäletame 2005. aasta Pärnu jaanuaritormi ja 2010. aastal oli lumetorm Monika, kui autod olid Padaorus kinni. Eelmisel suvel olid Vikipalu tulekahjud ja põles 200 hektarit, õnneks keegi vigastada ei saanud, kuid suitsu ja segadust oli palju.

Me võime kogu maailmas näha, et ilmastikuolud lähevad keerulisemaks. Eestis tähendab see rohkem torme, suuremat üleujutuste riski ja põuasemaid suvesid. Samal ajal on inimesed järjest rohkem sõltuvad elutähtsatest teenustest. Veel kümme aastat tagasi ei mõjutanud elektrikadu meid niipalju kui täna. Jaanuaris oli Saaremaal elektrikatkestus, mis õnneks kestis vaid kolm ja pool tundi, kuid see kolm ja pool tundi tõi selgelt välja erinevatest teenustest sõltuvuse ulatuse. Kui elekter on ära, siis näiteks ei tööta pumbad ja kaob ka vesi, ei tööta kanalisatsioon, katkeda võib sideteenus, pangaautomaadid ei tööta, tanklatest ei saa kütust kätte...

On rusikareegel, et suurim kriis tuleb siis, kui kriisi ära ei tunta?

Inimesed peavad ise kriisi ära tundma. Lumetorm Monika kumuleerus seetõttu, et mõned inimesed ei võtnud seda tõsiselt ja sõitsid ikkagi sellel maanteel, mille puhul oli hoiatus antud. 2010. aastal oli Lõuna-Eestist alguse saanud suur augustitorm, mis muutus eriti ohtlikuks Lääne-Virumaal ja viis ära näiteks Väike-Maarja kirikutorni, kuid algul ei suudetud mõista, kui ulatuslikud on elektrikatkestused ja inimesed lootsid, et vool tuleb kohe tagasi. Kui nad oleksid teadnud, et mõnel pool ei taastu elektrivarustus kaks kuni kolm nädalat, oleksid nad saanud paremini valmistuda ja ei oleks tekkinud kriitilisi olukordi näiteks loomalautades.

On kriise, millega normaalne inimene saab toime tulla ja on kriise, millega toime tulemiseks puudub inimesel igasugune võimekus ja võimalus. Näiteks puhkeb epideemia – ma ei saa ju ise midagi teha. Või tuumaõnnetuse korral, kui radioaktiivne pilv liigub meie suunas. Mida ma ise teha saan? Panen aknad kinni ja jään ikkagi abi ootama.

Esimeses järgus peab inimene mingi aja ise hakkama saama ka epideemia korral, enne kui abi kohale jõuab. Sellega lihtsalt tuleb arvestada, aga muidugi teeb riik kõik endast oleneva, et hädaolukorda lahendada. Kõiki kriise ära hoida ei olegi võimalik. 

Mõned riskid on väga ebatõenäolised, me eelkõige valmistume tõenäolisteks riskideks. Selleks, et riik üldse saaks aidata, peab inimene mõned asjad ise läbi mõtlema.

Keemiatehasest satub mürk põhjavette. Kelle asi on selle õnnetuse likvideerimine – tehase, omavalitsuse või riigi päästeteenistuse asi?

Ohtlike ettevõtete puhul vastutab tekkinud ohtlike olukordade eest eelkõige ettevõte ise. Riik teeb nende ettevõtete üle järelevalvet, maa-ameti koduleheküljel on ka ohtlike ettevõtete kaart ning iga inimene saab vaadata, millise ettevõtte ohualas ta elab. Kui midagi juhtub, on ettevõtte kohustus inimesi piisavalt kiiresti teavitada. Tekkinud olukorra keerukusest sõltub, kes juhtimise üle võtab.

Kas teie julgete täna kinnitada, et kõik Eesti koolide õpetajad teavad, kuidas koolitulistamise korral tegutseda?

Ma ei julge seda kinnitada, aga ma tahaks, et see nii oleks. Ma tean, et politsei- ja piirivalveamet on teinud koolidele väga palju koolitusi koolitulistamise teemal ja saatnud koolidesse ka juhiseid. Kriisidest rääkimine ei tohi tekitada hirmu ja paanikat, kriisideks valmisolekust peab saama igapäevase elu osa.

Me oleme teinud uuringu, mis tõi välja, et inimesed usuvad oma võimesse tulla kriisidega toime, kuid väga vähesed on ise selle jaoks midagi teinud. Nagu te viitasite, et te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel oleks patareidega raadio. Kolmandaks usuvad inimesed, et suure kriisi korral tuleb abi kiiremini.

Me kindlasti tahame, et inimesed endasse usuksid, aga see usk peab põhinema sellel, et inimesed on ka päriselt midagi teinud. Kriis on olukord, kus üheaegselt on palju abivajajaid ja abistajad on ise raskes olukorras ning ei pruugi pääseda liikuma. Esimesed tunnid, päevad ja ma loodan, et mitte nädalad, peavadki inimesed iseseisvalt hakkama saama. Mida rohkem on inimesi, kes saavad ise hakkama, seda rohkem saame me keskenduda nendele, kes ise hakkama ei saa.

Kriisi sattunud inimene on nagu elanik saarel. See tähendab, et tuleb tunda oma kogukonda, oma naabreid ja nendega suhelda. Me soovime, et korteriühistutes, asumiseltsides või külaseltsides oleksid aktivistid, kes võtaksid kriisidega toimetulemise selgitamise oma südameasjaks. 

Te olete kindlasti meie päästevõimekust hinnanud?

Eestis on väga hea päästeteenistuse võrgustik, lisaks on meil suur hulk vabatahtlikke komandosid. On ka teisi vabatahtlikke, keda me saame vajadusel kaasata. Meie võimekuse piiri tõi hästi esile suvine Vikipalu tulekahju, kus oli näha, et kui samal ajal oleks juhtunud veel mõned sündmused, siis oleks vaja olnud täiendavat abi.

Kõiki kriise ei ole ju võimalik ette näha?

Kõiki kriise ei ole võimalik ette näha. Kõiki kriise ei saa ära hoida. Tõde on see, et niikaua kui inimesed maamunal elavad, mingid kriisid meid aeg-ajalt tabavad. Tähtis on see, et me saaksime nendega paremini hakkama. Kui inimene teeb ära selle, mille ta ise ära teha saab, kui kogukonnad mõtlevad sellele, kuidas üksteist aidata, siis teiselt poolt jõuavad abistama kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja selle eest vastutama pandud asutused.