Peapiiskop Viilma saatis Eesti pearabile avaliku vabanduskirja

Postimees avaldab Urmas Viilma kirja täismahus:

Austatud pearabi Shmuel Kot

Lugesin äsja, et Teile ja Teie perele sooritati verbaalne rünnak, mis sisaldas juudivastaseid fašistlikke väljendeid ja roppusi. Ma väga sooviksin, et see ei ole tõsi, mida lugesin. Kuna seda vahendas oma Facebooki lehel inimene, kes kirjutas, et Teie ise seda temale rääkisite, siis on mul põhjust karta, et see sündmus siiski aset leidis.

Inimesena, eestlasena ja Eesti luterlaste peapiiskopina avaldan juhtunu pärast siirast kahetsust ja tunnen häbi, et Eestis, mida ka juudi rahva ja usu esindajad on pidanud oma turvaliseks ja armsaks koduks, midagi sellist on juhtunud. Ei ole mingit vahet, kus sellised asjad juhtuvad, Eestis või välismaal  – igal pool on tegemist käitumise ja suhtumisega, mida tuleb karmilt hukka mõista ning loota, et nii avalikkus kui ka vastavad ametkonnad julgelt reageerivad.

Ma ei oska öelda, kas see juhtum annab mingit tunnistust tendentsidest ühiskonnas või suhtumiste muutumisest juutidesse, erinevate uskude ning kultuuride esindajatesse või religioossetesse inimestesse üldisemalt. Olen ka ise aastate eest kogenud vaimulikuna purjus rahvuskaaslaste pilget avalikul linnatänaval. Siiski ei teinud ma sellest veel kaugeleulatuvaid järeldusi, et kiriku- või usuvastased meeleolud võtaksid Eestis või meie rahva hulgas maad laiemalt. Loomulikult olin aga sel hetkel hirmunud ja kurb. Eriti häiris mind see, et ma ei näinud avalikus kohas kedagi, kes oleks otsustavalt sekkunud ning mulle tuge pakkunud. Sel põhjusel kirjutan Teile, et kinnitada üle – juudid ja kõigi teistegi kultuuride, religioonide ning rahvaste esindajad peavad tundma ennast Eestimaal turvaliselt samamoodi nagu kõik eestlased, venelased, kristlased või ka enamust esindavad usuükskõiksed inimesed.

Olgu see sündmus hoiatuseks, et halvustav suhtumine avalikkuses, eriti ka meedias mistahes põhjustel, maailmavaatelistel, sealhulgas ka poliitilistel või usulistel põhjustel, ei tohiks muutuda normaalsuseks, mida lubame, sallime või õhutame. Kui erinevat usulist, kultuurilist või isegi poliitilist maailmavaadet rünnati varemalt verbaalselt anonüümsetes veebikommentaarides, siis viimasel ajal on muutunud see tavaliseks isegi erinevate meediaväljaannete pealkirjade tasemel.

Rahusõnumid on viimasel ajal avalikus ruumis vähenenud ja ärevustunne süvenenud. Ometi on rahu see, mida enim vajame hetkedel, mil valitseb poliitiline või ühiskondlik ebastabiilsus. Meil kõigil on vastutus rahu ja turvatunde säilitamise eest, kuid eriliselt peavad seda vastutust tundma nende ametite esindajad ja ühiskondlike ülesannete täitjad, kes mõjutavad avalikku arvamust ja üleüldist suhtlemiskultuuri.

Hea pearabi Shmuel Kot, vabandan siiralt ja südamest Teie, Teie pere, usu- ning rahvuskaaslaste ees selle pärast, mis Tallinna tänaval Teiega teel sünagoogi juhtus! Vabandan ka selle pärast, et kogu Eesti ühiskond on viimasel ajal viimse piirini pingul ning inimesed ütlevad välja või kirjutavad asju, mis seda pinget veel enam üles kruvivad. Me vajame kõik aega rahunemiseks ning peame seda aega ka üksteisele pakkuma. Sealhulgas ühiskondlik-poliitilisel maastikul.

Shalom!

Urmas Viilma

Kristlasest isa, abikaasa ja eestlane