Berliinis hääletavatele eestlastele on üks tähtsamaid küsimusi topeltkodakondsus (7)

Ilus stampvastus: kõik on oodatust paremini!

Kui uurin aga, kui palju valimas käinuid siis olnud on – kas kümme, kakskümmend või sada –, vastab reipa häälega naisterahvas pärast konsul Annika Luigaga konsulteerimist, et seda arvu konsulaat ajakirjanikule ei avalda. Selle info saamiseks tuleb Berliinist helistada Tallinna ja küsida see arv välisministeeriumi pressiosakonnalt, kes on selle arvu vastu juba huvi tundnud… .

Oodake, mis vastus? Et Berliinis olev Eesti ajakirjanik peaks helistama Tallinna ja uurima sealselt pressiosakonnalt, kes ise juba ka Berliini helistanud on?

Eesti välisteenistus – vähemalt Berliini näitel – on oma jäigalt asjaajamiselt ja bürokraatlikkuselt muutumas samalaadseks Euroopa Liidu välisteenistusega, kus samuti näiteks konkreetsele Washingtoni saadetud lihtsale jah/ei-tüüpi küsimusele vastamiseks palutakse võtta ühendust Brüsseliga, kust siis palutakse omakorda ametlikku kirjalikku järelepärimist jne.

Taolise bürokraatiaseina ees tunneb ajakirjanik end lihtsalt jõuetult. Ta soovis ju sel korral konsulaadist Berliinis vaid teada, kui palju eestlasi on seal valimispäeval hääletanud. 

Ja ei helista Tallinna.

Ning tekib trotslik küsimus: miks selline bürokraatlik lähenemine riigis, kus meid tõesti nii vähe on? Millist riigisaladust meie konsulaat Berliinis varjab, et selle avaldamine tuleb Tallinnaga enne kooskõlastada? Kas valijaid tegelikult üldse ei olnudki, ehk varjatakse midagi?

Ent trots trotsiks bürokraatidega suhtlemisel. Neil salastatud valijaarvuga valimistel osalenud Eesti kodanike jaoks Berliinis on seekordsed valimised olulised, kuna on üks konkreetne teema, mis tõesti otse nende elu puudutab.

Topeltkodakondsus.

Berliinis neli aastat tegutsenud Eesti Kultuuriseltsi KAMA ja siinse Eesti kooli juht Aira Paschke on selles küsimuse üks eestkõnelejaid.

«See on jah südamelähedane teema,» ütleb ta.

Paschke sõnul on olnud juhtumeid, kui Eesti passi pikendama tulnu vastab ausalt ametniku küsimusele teise kodakondsuse kohta ja siis muutub edasine protsess väga keeruliseks.

Kui teine kodakondusus lihtsalt maha vaikida, siis uute dokumentide saamisega probleeme ei ole.

«Momendil valitsev olukord, kus Eesti põhiseadus ja kodakondsusseadus on omavahel vastuolus, tekitab järjest enam segadust. Passi pikendamine või sünnijärgse kodakondsuse säilitamine ka pärast teise kodakondsuse omamist või omandamist ei tohiks sõltuda teid teenindama sattunud ametniku isiklikust arvamusest,» märgib ta. 

Mitmekultuurilise taustaga lapsi ei tohiks panna olukorda, kus nad peavad valima ema või isa poolt saadud sünnijärgse kodakondsuse vahel, leiab Paschke.

«Arusaadav, et elades alaliselt välisriigis, on soov ka selles riigis täita oma kodanikukohustust ja valida. Eeldus on aga selle riigi kodakondsuse omamine. Seega on mõistetav, et paljud sünnijärgsed eestlased on Eesti kodakondsuse kõrvale võtnud ka teise kodakondsuse.»

Paschke leiab, et see on ju – peaks olema – sügavalt Eesti huvides, et riik välismaal elavatele eestlastele selga ei pööraks, vaid topeltkodakondsuse seadustaks, nagu seda on teinud näiteks Läti.

«Nii säilib tõenäosus, et inimesed pöörduvad tagasi Eestisse või välismaal sündinud eestlased seovad oma tuleviku Eestiga,» ütleb ta. «Meid on vähe ja me kõik oleme omamoodi Eesti saadikud maailmas.»