Jaan Reinhold: idapartnerlus on EL-i naabruspoliitika suurim edulugu

Kas Eesti läks kümme aastat tagasi kohe idapartnerlusega õhinal kaasa?

Eesti võttis veidi hoogu, kuid 2011 loodi Diplomaatide Kooli juurde idapartnerluse keskus, kuna seal koolitati juba mõnda aega nende riikide diplomaate. Mõne riigiga tegime me ka varem koostööd, näiteks arengukoostöö Ukrainaga algas enne, kuis Eesti liitus Euroopa Liiduga. 2015. aastal tekkis vajadus koostööd diplomaatiast ja välissuhtlusest laiendada ka teistesse valdkondadesse ning koolitada riigiametnikke, kohalike omavalitsuste ametnikke, ajakirjanikke ja arvamusliidreid. Siis loodigi eraldi sihtasutus, millel on vabamad käed teha väliskoostööd. Välisministeerium toetab meid mõnevõrra tegevustoetusega, kuid suurema osa rahastame läbi projektide ning viimasel ajal, eriti pärast Euroopa Liidu eesistumist, välisprojektide kaudu.

Tänaseni on Eesti Idapartnerluse Keskus ainus EL-i liikmesriigis tegutsev sihtasutus, mis tegeleb ainult idapartnerlusega. Erinevates riikides on palju institutsioone, mis tegelevad abi andmisega geograafiliselt väga laialt.

Idapartnerluse kuus sihtriiki – Aserbaidžaan, Armeenia, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene – on ju ikka väga erinevad nii riigikorralduselt kui ka arengutasemelt.

Need on erinevad riigi, kellel on erinevad ambitsioonid, kuid praktiliselt saab nende kõigiga koostööd teha. Gruusia näiteks on ambitsioonikas idapartnerluse riik, nii-öelda eesliinil jooksja. Valgevene jaoks on idapartnerlus täna ainus koostööinstrument Euroopa Liiduga. Valgevenega räägitakse läbi partnerluse prioriteedid, mis nende vastuvõtmise järel oleksid aluseks Euroopa Liidu ja Valgevene laiemale koostööleppele.

Idapartnerid jagunevad täna sisuliselt kaheks. Ühed on need riigid, kellega Euroopa Liit on sõlminud assotsiatsioonilepped ja vabakaubanduslepped ning andnud viisavabaduse – Gruusia, Moldova ja Ukraina. Ma tõstaksin kuuest idapartnerluse riigist esile ka Armeenia, kes on avaldanud soovi Euroopa Liiduga edasi minna ja selleks on väga hea alus, kuna Eesti eesistumise ajal kirjutati alla Euroopa Liidu ja Armeenia koostöölepe. Aserbaidžaan on näidanud üles järjest suuremat huvi sarnase leppe sõlmimise vastu ja praegu läbirääkimised käivad.

Mitmed riigi, näiteks Valgevene, on ka öelnud, et andke meile meie oma tempo, millega edasi liikuda. Nad loomulikult ei eita, et Venemaa on nende jaoks strateegiline partner ja idapartnerluse mõte ei ole luua rivaliteeti erinevate riikide vahel.

Euroopa Liidu naabruspoliitika raames ei ole viimase kümne aasta jooksul olnud suuremat edulugu kui seda on idapartnerlus.

Paraku ei saa me õitsvast demokraatiast tegelikult rääkida ühegi kuue partnerriigi puhul.

Kriitikat on ka ja täna me ei saa öelda ja eeldada, et kümne aasta jooksul on mõnest nendest kuuest riigist saanud õitsev demokraatia, aga see pole olnud ka eesmärk. Idapartnerluse eesmärk on euroopalike väärtuste neile lähemale viimine ja see on õnnestunud. Kindlasti ei ole Euroopa Liit seadnud sooviks partnerriikide liikmeks võtmise või nende territoriaalsete konfliktide lahendamise.

Kuuest riigist viies on territoriaalsed konfliktid (Aserbaidžaanis, Armeenias, Gruusias, Moldovas ja Ukrainas – toim). Aga me mööname, et mõnede edukamate partnerriikide endi lõppeesmärk on Euroopa Liiduga ühinemine. Meie sõnum neile on: tehke kodutöö ära viisil, et teie rahvas usub Euroopa Liiduga lõimumisse ning mõistab, miks reformid on algul valulikud, kuid miks nad on heaolu loomiseks vajalikud.

Eesti on ikkagi valinud välja põhilised valdkonnad, mille raames abi anname?

Eesti puhul on idapartnerluse peamised valdkonnad reformide läbiviimine keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse tasandil ning ajakirjanike ja arvamusliidrite koolitamine. Põhimõtteliselt on iga ajakirjanik, kes on meie kahel-kolmel koolitusel osalenud, oma piirkonnas omamoodi Euroopa Liiduga lõimumise suursaadik. Ehkki Gruusia on arenenud ja demokraatlik idapartnerluse riik, siis Thbilisist või Batumist väljaspool Euroopa Liidust väga palju ei teata, reformide vajadusest ei teata.

Väga olulised on õigusriigi areng ja korruptsioonivastane tegevus. Kas teenitult või teenimatult on idapartnerluse riigid saanud endale külge kuvandi, et nad on korrumpeerunud ja bürokraatlikud. Eesti on alates 1990-ndate aastate algusest korruptsiooniga võitlemisega hästi hakkama saanud ja nüüd me aitame selles vallas Ukrainat.

Korruptsioonivastasest tegevusest rääkides on meie edu see, et me ei saada kohapeale eksperte, kes on jäänud pensionile, vaid aktiivseid praktikuid, kes täna tegelevad Eestis nende asjadega ja kes oskavad kõigile küsimustele vastata. Üks tingimus meie ekspertidele on vene keele oskus. Idapartnerluse riikide pealinnades saab küll enamus jutte ära ajada inglise keeles, aga kui sa lähed praktilise koolitusega pealinnast välja, siis dialoogi astumiseks tuleb ka praeguse põlvkonnaga suhelda vene keeles.

Korruptsioon on tõesti see märksõna, mida ühes riigis rohkem ja teises vähem, võib kohapeal olles lausa tajuda ja tähele panna.

Me koolitame praegu neid institutsioone, kes tegelevad suure korruptsiooniga. Ukraina Korruptsioonitõrje Agentuur NABU tegeleb Ukraina ladvikuga ja selle ladvikuga suhtumisest algab kõik. Minu jaoks oli kompliment, kui NABU peadirektor käis eelmise aasta lõpus Eestis ja ütles : ma tunnen, et ma olen õiges kohas , kus ma saan inimestega rääkida sellest, millest ma Ukrainas tihti rääkida ei saa ja ma kuulen seda, mis on minu töös vajalik. Nende inimeste puhul, kes näiteks korruptsioonitõrje vallas on saanud koolitusi, tunnen ma avatust ja pühendumust. Ukraina puhul me küll räägime suurest korruptsioonist, aga me ei räägi sellest, kui palju see korruptsioon on lühikese aja jooksul taandunud. Nende edusammud on märgatavad ja seda ütlevad nad ka ise.

E-Eesti uhkustab partnerite hulgas kindlasti oma digilahendustega?

Kõik meie koolitused, olgu need siis korruptsioonivastane võitlus, ajakirjanike harimine või reformide tutvustamine kohaliku või keskvõimu ametnikele, sisaldavad e-komponenti. E-Eesti kuvand nendes maades on väga hea.

Valgevene näiteks on e-teenuste ja IT-teenuste osas hästi arenenud. Kõigis nendes kuues riigis on alles veel koolkond, kes peab reaalainetest lugu ja neid õpetab. Inseneri elukutse ja IT teadmised on seal aukohal ning inimesed on nendest valdkondadest ka rohkem huvitatud.

Valgevene tundis huvi, kuidas Eestis toimub rahvaloendus. Sellel aastal on neil rahvaloendus ja neid huvitab, kuidas e-võimalusi selle läbiviimisel kasutada. Samamoodi on meie e-lahenduste vastu huvi tundnud nende maksuamet. Aserbaidžaan arendab e-residentsust ja reklaamib ise, et on Eesti järel teine riik maailmas, kus on rakendatud e-residentsus. Nad räägivad digitaalsest piirikaubandusest, mille abil muuta tolli- ja piiriprotseduurid Euroopa Liiduga lihtsamaks ja suurendada niimoodi kaupade liikumist. Aserid mõtlevad ka sellele, kuidas idapartnerluse riikide endi vahel äritegevust arendada.

EL-i idapartnerluse eesmärk ei ole ainult see, et meie maksame kinni teatud teenused ja koolitused ning siis ootame, et need ellu rakendatakse. Me ootame ka seda, et idapartnerid hakkavad omavahel koostööd tegema.

Kas Eesti, Läti ja Leedu on idapartnerluse valdkonnad omavahel ära jaganud?

See vajab märksa paremat koordineerimist. Euroopa Liit jagab oma abi ka konkreetselt sihitavate mestimisprojektide kaudu, selles on Leedu tugev. Lätlased tegelevad põhiliselt meedia kirjaoskusega, kuid Eesti võtab läbi idapartnerluse keskuse ilmselt kõige rohkem erinevaid valdkondi ette, me vaatame kõige laiemalt.

Ühelt poolt on see hea, kuna saame endile toimuvast parema pildi ja saame rohkem kaasata välisrahastajaid. Teisel tpoolt oleme me väike riik ja meie endi arenguabi andmise võimalused piiratud. Võib-olla me peaksime keskenduma vähematele ja konkreetsemalt sihitud teemadele. Ma ei ütle, et praegune tegevus on toonud tagasilööke, aga mingil hetkel võib meie võimalustele lagi ette tulla ja me peame mõtlema, kuidas me toetame idapartnereid viie ja kümne aasta pärast. Jutt idapartnerluse surmast on kindlasti liialdus.

Millised on olnud tagasilöögid?

Oleme kõikides oma tegevustes üsna sihikindlad ja ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti läinud. Aga delikaatselt väljendudes sõltub väga palju kohapealsest partnerist, tema usaldusväärsusest ja tõsiseltvõetavuses. Kasvõi selles, et ta ei varasta ja kasutab abi sihipäraselt ning õigesti. Kohapealse partneri valik on oluline ka selleks, et koostada projekt, mis vastab kõige enam sealsete inimeste ootustele.

Meie oleme eestlaslikul kombel olnud väga konservatiivsed ja partnereid hoolikalt valinud, oleme neid hinnanud ja teinud taustatööd ning usaldanud omakorda endi suurte partnerite nagu näiteks Ameerika Ühendriikide ekspertiisi ja hinnangut. Aga tagasilööke on ka olnud, eelkõige mõnesid möödalaskmisi partnerite valikul. Hiljuti läks Soomel Kõrgõsztanis – mis ei ole küll idapartnerluse riik – viltu ja osa abirahast läks kaduma.

Milline on meie kuvand partnerriikides?

Eesti probleem on selles, et meilt küsitakse rohkem, kui me anda jõuame. Meie kuvand on vahel meie tegevustest ette jooksnud. Meie kui digiriigi kuvand on väga tugev ja ilma meieta selles vallas väga palju ei toimu.

Selleks, et abi oleks võimalikult täpselt sihitud ja kasulik, on vaja koordineerimist. Kuidas sellega on?

Euroopa Liidus on väga palju kattuvust ja kahjuks ei tea me ka liidus sees, millised riigid milliseid projekte kavandavad. Maandudes näiteks Ukrainas, et läbi viia korruptsioonitõrje projekte või koolitades näiteks Zhaporožjes ajakirjanikke, ei tea me, kas kahe kuu pärast ei ole seal kohal mõni teine liikmesmaa samasuguse projektiga. Nagu sa ise 1990-ndate alguse Eestist mäletad, võetakse kõik projektid tänuga vastu nagu ka raha, mis nende kaudu tuleb.

Dubleerimist on palju ja me peame seda vältima, keskendudes ühele või kahele teemale. Ma tean, et uue Euroopa Komisjoni plaanides on seda koordineerimist parandada.

Kuidas me idapartnerlust oma huvides ära saame kasutada?

Meie huvi saab laiemalt jagada kolmeks. Esiteks julgeolekupoliitiline huvi, teiseks majanduslikud huvid ja kolmandaks üldised huvid. Eesmärk on ju see, et meil oleks stabiilne, turvaline, ettearvatav ja ühiseid väärtusi jagav naabruskond. Meie huides on ka see, et partnerite omariiklus säiliks. Me oleme väike riik ja meil on vaja palju sõpru, seega liitlasi ka idas, mitte ainult läänes. Arendades e-lahendusi ja tõrjudes korruptsiooni aitame me nende riikide majandusi.

Me püüame kogu aeg mõelda ka sellele, mida meie tegevus idapartnerluse riikides Eestile tagasi annab. Nendes riikides on potentsiaalne eksporditurg ja miks mitte ka välisinvesteeringute meile toomine. Kui nad tahavad näiteks rajada oma ettevõtete peakorterid Euroopasse, siis nad tahaksid tulla riiki, mida nad tunnevad juba nõukogude ajast kui „läänt“, ja kus nad saavad vene keelega hakkama. Meie ettevõtjate jaoks omakorda on olulised kohapealsed kontaktid.

Ma tean idapartnerluse riikides paljusid perekondi, kes on saatnud oma lapsed Eestisse õppima, Armeenia peaminister näiteks, kelle lapsed õpivad Tartu ülikoolis. Meie eesmärk on jätta need inimesed, kes siia õppima on tulnud natukeseks ajaks ka siia tööle, kus nad saavad kogemusi ja pöörduvad siis kodumaale tagasi. Muidugi me tahame ka seda, et nad meid turistidena külastaksid.

Tõsi on see, et idapartnerluse riikides ei olnud 1990-ndate alguses nii head starti, kui meil. Nii praegu kui ilmselt ka lähitulevikus on üksikisiku roll riigi juhtimisel seal päris suur. Üks inimene Ukrainast küsis minu käest, et kuidas Eesti 1990-ndate alguses sai oma reforme teha ja korruptsiooni suhteliselt madalal hoida. Ja ta sai aru, et meil ei olnud oligarhe, aga neil olid nad algusest peale.

Oluline on neile selgitada, et suurema raha saamiseks peavad nad ise kodutöö ära tegema. Meie anname neile õnge, kala peavad nad ise püüdma.