Idapartnerlus kui Eesti väheteatud edulugu

Idapartnerluse eesmärk on aidata Aserbaidžaanil, Armeenial, Gruusial, Moldoval, Ukrainal ja Valgevenel läbi viia reforme keskvõimu ja kohalike omavalitsuste tasandil, võidelda korruptsiooniga ning aidata kasutusele võtta e-lahendusi. Kõik need abi saavad riigid on erineva arengutaseme ja erinevate probleemidega ning Euroopa Liit ei ole seetõttu eesmärgiks seadnud nende maade riiklikku korraldamist või liidu tulevast laienemist. Sihiks on eelkõige nende riikide majanduse elavdamine ning bürokraatia vähendamine.

Eesti Idapartnerluse Keskuse juhi Jaan Reinholdi sõnul on meie keskus ainus EL-i liikmesriigis tegutsev sihtasutus, mis tegeleb ainult idapartnerlusega, saades selleks tegevustoetust välisministeeriumilt ja raha erinevatest välisprojektidest.

Eesti on aastate jooksul saatnud erinevates valdkondades tegutsevaid asjatundjaid sihtriikidesse, kes jagavad oma teadmisi ja kogemusi kiirete ja toimivate ümberkorralduste läbiviimiseks. 

Kuuest riigist on reformidega kõige kiiremini hakkama saanud Gruusia, kes kannatlikult ootab kutset Euroopa Liitu ja NATO-sse, samasugust lootust hellitab Venemaaga sõdiv Ukraina, Moldova on EL-i suunal veidi tagasihoidlikum. Neil kolmel on Euroopa Liiduga viisavabadus ja assotsiatsioonileping.

Reinholdi sõnul on partnerriikide huvid ja reformide läbiviimise kiirused erinevad. Aserbaidžaan ja Valgevene on keskendunud eelkõige Eestis toimivate e-lahenduste kasutuselevõtule. «Näiteks Valgevene on ise öelnud, et andke meile meie oma tempo, millega edasi liikuda. Nad loomulikult ei eita, et Venemaa on nende jaoks strateegiline partner ja idapartnerluse mõte ei olegi luua rivaliteeti erinevate riikide vahel,» rääkis Reinhold. «Aserbaidžaani arendab e-residentsust ja digitaalset tollisüsteemi ning nad räägivad ise, et on Eesti järel teine riik maailmas, kus on e-residentsus,» lisas ta.

Kaitsepolitsei peadirektori endine asetäitja Eerik Heldna juhib praegu Eesti ekspertide rühma, mis õpetab Ukrainas korruptsioonivastast võitlust. «Ukraina suurim probleem on see, et nad on harjunud korruptsiooniga elama alates olmetasandist kuni tipp-poliitikani välja,» ütles Heldna. «Viimastel aastatel on siiski Ukraina ühiskond selgelt aru saanud, et korruptsiooniga tegelemine on elu ja surma küsimus. Nad on aru saanud, et kui nüüd sellega ei tegelda, siis võib olmetasandi ja poliitilise tasandi korruptsioon selle riigi ära tappa,» lisas ta.

Heldna nimetas Ukraina korruptsioonitõrje ühe olulise osana vaba ajakirjandust, mida pole sunnitud probleemidest vaikima. «Ma olen Ukraina osas väga optimistlik. Meil võttis see aega aastast 1991-2000, mil me võisime öelda, et nüüd on Eesti korruptsioonitasemest rääkides enam-vähem rahuldav riik. Nad peavad aru saama, et Ukrainas tuleb see aeg korrutada vähemalt kahega, see on ühe inimpõlve küsimus, kuna see jama on neil kestnud kordades kauem,» rääkis Heldna.

Reinhold ja Heldna kinnitasid, et Eesti Idapartnerluse Keskus saadab partnerriikidesse Eesti eri valdkondade praktikuid, mitte pensionile läinud teoreetikuid. «Meie eksperdid on inimesed, kes oma valdkonnas aktiivselt tegutsevad, oskavad näiteid tuua ja küsimustele vastata. Üks tingimus meie ekspertidele on vene keele oskus. Idapartnerluse riikide pealinnades saab küll enamuse juttudest inglise keeles ära ajada, aga praktilise koolitusega pealinnast välja mines tuleb dialoogi saavutamiseks ka tänase aktiivse põlvkonnaga suhelda vene keeles,» märkis Reinhold. Heldna sõnul hindavad tema koolitatavad Ukraina Korruptsioonitõrje Agentuuri NABU töötajad just praktilisi kogemusi, mitte teoreetilisi loenguid.

Idapartnerluse ja ka teiste Euroopa Liidu abiprogrammide suuremaks puuduseks on halb infovahetus ja valdkondade riikidevaheline koordineerimine, on juhtunud ka seda, et kohapealne partner ei ole piisavalt usaldusväärne. «Euroopa Liidus on väga palju kattuvust ja kahjuks ei tea me liidus sees olles alati, millised riigid milliseid abiprojekte kavandavad. Dubleerimist on palju ja me peame seda vältima, keskendudes ühele või kahele teemale,» sõnas Reinhold. «1990-ndate alguses võtsime ka meie kõik abiprojektid koos nendega saabunud rahaga tänulikult vastu,» lisas ta.

Euroopa Liit algatas oma naabruspoliitika 2004. aastal, 2009. aastal algas paljuski aasta varem toimunud Venemaa-Gruusia sõja ajendil idapartnerluse programm. Eesti lõi 2011. aastal diplomaatide kooli juurde idapartnerluse keskuse, millest novembris 2015 sai eraldi sihtasutus.