:format(webp)/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/03/01/2863552t1h918f.jpg)
Eelmine kord, kui Euroopa inimõiguste kohus vangile hüvitist määras, tõi see kaasa sadu kohtuhagisid. Arvatavasti pääseb riik seekord tänu aegumistähtaegadele kergemini.
Aegumised päästavad riigi kurjategijate rahanõuete lainest (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäevase Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega peab riik maksma seitsmele vangile 60 000 eurot.
Sarikaebaja edulugu
Enamiku Eesti halduskohtute töökoormusest moodustavadki vangide kaebused. Kinnipeetavad kurdavad kohtule enda viletsa elu üle igal aastal pea tuhatkond korda. Enamasti on kaebused alusetud, kehvasti kirjutatud ning perspektiivitud, kuid menetleda tuleb neid ometi.
Aastate jooksul on üks sarikaebajatest olnud näiteks kinnipeetav Martin Villems, nutikas endine jurist, kes kannab pikka vanglakaristust ebaseaduslikult relvadega äritsemise eest.
Kinnipeetav on kaebuste kirjutamises nii osav, et väidetavasti kasutavad tema teenuseid isegi kaasvangid.
Tema sulest on kohtusse jõudnud umbes poolsada kaebust. Villems on nõudnud kohtu kaudu enda kambrisse hambaniiti või termost, tahtnud käia joogatundides; kaevelnud on ta läbiotsimiste ja vanglate sisekorra üle. Enamasti ta kaotab, kuid leidub ka üksikuid triumfe.
Nii ei jäänud ka Villemsile märkamata narkoärika Terki Tunise võit 2013. aasta detsembris Euroopa Inimõiguste Kohtus. Tunis sai 10 000 euro võrra rikkamaks, kuna oli viibinud Tallinna vangla liiga väikestes kambrites. Võidu tõi koju staaradvokaat Küllike Namm.
Nimelt ütleb inimõiguste konventsiooni artikkel 3, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa kohus tõlgendas Tallinna vangla ning Harku ja Murru vangla vähem kui kolmeruutmeetrist kambripinda (kinnipeetava kohta) aga just selle artikliga vastuollu minevaks.
/nginx/o/2019/01/31/11754318t1h7672.jpg)
Nii viis Villemski sarnase hagi Eesti halduskohtusse ning koos temaga tegi sama vähemalt 300 vangi. Eeldus oli, et kuna Euroopa praktika on ette raiutud, on raha juba riigilt lihtne välja nõuda.
«Tõsi ta on, et Tallinna vangla oli tol ajaperioodil päris jube koht,» ütleb ühe sellise vangi, Peeter Jereti kaitsja, vandeadvokaat Risto Käbi.
Kuid vangid said vastu näppe. Kui Eesti kohus isegi mõistis mingi summa riigilt kinnipeetava kasuks välja, siis oli see reeglina umbes mõnisada eurot.
«Eestis on need hüvitised jah Euroopaga võrreldes väga väikesed,» nendib Käbi.
Need, kes jõudsid isegi riigikohtusse (neid oli umbes 60), jäid seal enamasti kaotajaks. Kuid vangid ja nende advokaadid teadsid varasemast pretsedendist, et sellega pole kõik kadunud. Pigem lootus alles süttis.
2016. aastal hages riiki Euroopa Inimõiguste Kohtus seitse endist ja praegust kinnipeetavat. Eranditult kõik tõid näiteks Tunise pretsedendi.
Enamik neist on karmid kurjategijad: narkoärikad, suurpetturid ning isegi mõrvarid.
Kuigi oodata tuli kaua, saatis kurjategijaid kahe aasta pärast edu ning teisipäeval otsustaski Strasbourgis baseeruv kohtunikekogu, et Eesti riik on vangidele liiga teinud. Riik peab vangidele tasuma 60 000 eurot hüvitist koos õigusabikuludega.
Mis saab edasi? Kas hagisid tuleb veel?
«Mulle see otsus ei meeldi,» ütleb justiitsminister Urmas Reinsalu Postimehele. Tema seisukohast peab riik kindlasti summad inimõiguste kohtu suurkojas vaidlustama.
Kui summad aga jõusse jäävad, siis tuleks Reinsalu seisukohast need katta vangide võlgadest. Nimelt on nii mõnedki neist siiani ohvritele ja riigile võlgu.
Reinsalu rõhutab, et juba 2014. aastast on kambripinna probleem Harku ja Murru ning Tallinna vanglas lahendatud, seega ei ole võimalik enam viie aasta taguse olukorra pärast nüüd kohtusse raha nõudma minna. Sellised nõuded aeguvad kolme aastaga.
Euroopa õiguse dotsent Garri Cinter aga selgitas, et aegumise nüansid on iga juhtumi puhul erinevad, seega tuleks vaadeldagi igat kaasust eraldiseisvana.
Kinnipeetava Vitali Tarasovski esindaja, vandeadvokaat Janek Valdma tõdes, et ka 2016. aastal Euroopa kohtusse esitatud hagid nõudsid tõestamist, et nõuded pole aegunud. Siiski õnnestus Tarasovskil saada Euroopast hüvitist ka 2008. aastal vangis veedetud aja eest.
Tänaseks uusi hagisid Eestisse tõenäoliselt sisse viia ei saa, sest aegumistähtaeg on kolm aastat ning inimõigustevastane olukord Tallinna vanglates sai lõpu 2014. aasta algul.
Kuigi kõik kohtuastmed on Eestis läbinud umbes 60 kaebajat, siis Euroopa inimõiguste kohtu hagi esitamise maksimaalne tähtaeg on kuus kuud viimasest kohtuotsusest.
Seega on võimalik inimõiguste kohtusse pöörduda vaid neil, kelle osas pole Eestis veel kohtuotsust tehtud või kelle kohta lõppes menetlus vähem kui kuus kuud tagasi.
Selliseid endisi või praegusi kinnipeetavaid on aga alles jäänud mõni üksik. Seega ei pruugi vangide nõuded, mis puudutavad väikest kambripinda, rohkem riiki kummitama tulla.
Kes saavad riigilt valuraha?
Vladimir Nikitin (sünd. 1968) kannab eluaegset vanglakaristust kahe inimese mõrva ja tapmiskatse eest. Süüdistuse järgi tungisid purjus Nikitin ja tema kaasosaline Stanislav Issajev 1995. aasta 8. augusti öösel Ida-Virumaal Oru asulas ühte Vikerkaare tänava korterisse ja peksid seal maganud meest ja naist ning korterisse hiljem saabunud meest. Pärast peksmist vedasid Issajev ja Nikitin oma ohvrid mikrobussiga Ontika järsakule ja viskasid nad sealt alla. Kolmest ohvrist kaks surid kohapeal. Kolmas ohver jäi aga ellu ning tema tunnistuste alusel tabas politsei kurjategijad.
Nikitini elutingimused olid aastatel 2007–2013 liiga kitsad ning talle mõisteti valurahaks 8000 eurot ning õiguskuludeks 2000 eurot.
Martin Villems (sünd 1971) kannab siiani vanglakaristust. 2012. ja 2014. aastal mõisteti juba varem narkokuritegude eest süüdi mõistetud Villemsile kahes erinevas kriminaalasjas kokku kümme aastat vangistust selle eest, et ta oli äritsenud suures koguses ebaseaduslike relvadega (püstolkuulipildujad UZI, Browning, vintpüss Winchester jne).
Villems on kuritegude eest süüdi mõistetud ka Hispaanias, mistõttu liideti talle 2017. taas karistusele paar aastat juurde.
2011.–2013. aastatel kitsikuses elanud Villemsile mõistis kohus Eesti riigilt välja 8375 eurot ning õiguskuludeks 4000 eurot.
Igor Karp (sünd 1970) on kümne aasta jooksul olnud vangis viiel korral. 2016. aastal vabastas kohus ta ennetähtaegselt. Peamiselt kandnud vangistusi varguste tõttu.
2008.–2013. aastatel ruumipuuduses vaevelnud Karbile mõisteti valuraha 6525 eurot ning õiguskuludeks 1500 eurot.
Peeter Jeret (sünd 1959) on korduvalt istunud vangis narkokuritegude eest. Kinnipeetavana on ta olnud väga probleemne: korduvalt saanud karistada vangivalvurite ründamise eest. Kord viskas ta valvurile näkku kuuma teed, teine kord söövitavat puhastusainet. Samuti peksis ta läbi teda haiglas valvanud vangla töötaja. 2017. aasta oktoobris lisati talle vanglamüüride taga toime pandud kuritegude eest vanglakaristusele lisaks kaks aastat.
2011.–2013. aastal kitsastes tingimustes elanud Jeret saab 9975 eurot.
Aleksei Savva (sünd 1973) on olnud Tallinna vangla kinnipeetav neljal erineval korral. Viimati mõistis Harju maakohus Savva süüdi ulatuslikus valerahaskeemis: koos kurjategijate grupiga tootis ta võltsitud pangakaarte, millega tehti 120 000 euro eest ebaseaduslikke tehinguid.
2007.–2011. aastatel vähem kui kolmeruutmeetrises kongis elanud Savvale antakse 4575 eurot ning õiguskuludeks 1400 eurot.
Guntars Kaziks (sünd 1967) on ajakirjandusele tuttav nägu. Varem korduvalt seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud Kaziks on kinnipidamistingimuste pärast kohtu kaudu korduvalt raha nõudnud, kuid eriline edu pole teda senini saatnud.
Tema viimane kehtiv karistus pärineb 2010. aastast, kui Harju maakohus mõistis talle 15 aastat vangistust nelja erineva vägistamisepisoodi eest.
Hiljem süüdistati Kaziksit veel ühe neiu salapärases kadumises, kuid kuna tüdruku surnukeha kunagi ei leitud, mõisteti Kaziks selles süüasjas õigeks.
2009.–2011. aastal kitsastes tingimustes elanud Guntars Kaziks saab 4625 eurot ning õiguskuludeks 1500 eurot.
Vitali Tarasovski (sünd 1978) mõisteti 2010. aastal süüdi ärimees Karel Käärsoni mõrvamises, ebaseaduslikult vabaduse võtmises, röövimises, varguses, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises ning tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Harju maakohus mõistis talle toona liitkaristuseks 20 aasta pikkuse vangistuse.
2008.–2013. aastal ruumipuuduses elanud Vitali Tarasovskile mõisteti valurahaks 8925 eurot.