Intervjuusari: «Rahvuslus on rahvuslus: me ei peaks seda sõna häbenema ega täiendama» (14)

Te olete mulk. Mida see teie jaoks tähendab?

Igal inimesel on oma isiklik identiteet, perekondlik ja kohalik identiteet. Mina olen viljandlane, küll mitte pärit ajalooliselt Mulgimaalt. Aga meie talu asub küll ajaloolisel Mulgimaal. Mina ei kohane kusagil mujal.

Mida tähendab mulk läti keeles?

No eri tähendusi on pakutud, aga te peate ilmselt seda lolli silmas.

Mõni arvab, et sealtkaudu on see mulgi-sõna tulnudki, aga see on pseudoetümoloogia: väidetavasti on see sõna seotud hoopis ühe Mulgi-nimelise taluga, mille asukad esimestena Viljandimaalt Tartumaale talusid ostma läksid. Aga mis mehed need mulgid ikkagi on?

Eks neid ole ju läbi ajaloo kirjanduses tutvustatud: töökad, ehk natuke isekad, uhked. Eesti maakapitalism kasvas tõesti välja Mulgimaalt, seal hakati kõigepealt talusid välja ostma. Tekkisid oma rahvusest klassid: sulased ja peremehed olid mõlemad eestlased. Sealt ka vastuolud ja pinged. Küüditamise ajal sai Mulgimaa kõige rohkem kannatada, ja kõige rohkem pealekaebajaid oli ka Mulgimaal.

Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk“ on mõnel tegelasel kõige kõvem argument iseenese tarkus. Mida see teie meelest tähendab, kuivõrd see elus tarvitada kõlbab?

Positiivses mõttes: uudishimu ja õpihimu. Et tahame kõike ise teada ja ise otsustada. Ise otsustamise juures on aga vaja kuulata ka teiste kogemusi. Iseenese tarkus võiks tähendada õppimist ja elukogemust.

Seal Porilinna talus saate vist olla ainult nädalavahetusel. Facebooki pildil olete koos lammaste ja veistega, kes annab neile süüa ajal, kui teid pole?

Satun sinna tõesti harvem, kui tahaks. See on füüsilise töö tegemise ja pingete mahalaadimise koht. Neid loomi ei ole vaja seal iga päev vaadata. Lammastele tuleb korra-paar nädalas toit ette anda, vesi ja mineraalid on olemas. Nad saavad ka talvel hästi hakkama – neil on katusealune, kus nad olla saavad. Mul on sõbrad, kes neid jälgivad. Meie perel on ka šoti mägiveised, kes saavad samuti talvistes oludes hästi hakkama.

Nii et palgalisi pole?

Ei ole.

Ma leidsin Facebookist ka pildi, millel poseerite hangu ja palja ülakehaga. Miks te seda valimiskampaanias ei kasuta?

No see on suvine pilt, talvisel ajal pole ehk kohane. Ja see on seal nii pikka aega rippunud, pole mingi uus või huvitav pilt. Võetud juba mõni aeg tagasi heinateo ajal.

Hiljuti väitsite Eesti Päevalehes, et inimesed, kes ei oska lugeda ja kirjutada, on targemad kui inimesed, kes loevad ainult ajalehti. – Kuidas seda mõista – teie rahvuspoliitiiline ideaal on jõuda tagasi kirjaoskamatusse?

Ei, kindlasti mitte, vastupidi. Seal on öeldud, et inimene ei tohiks oma teadmiste hankimisel toetuda ainult meediale, ajakirjandusele. Peaks rohkem ise suhtlema ja lugema, oma peaga mõtlema ja suhtlema kogenud inimestega. Heas mõttes elitaarse, faktikontrollitud, põhjaliku ja tasakaalustatud ajakirjanduse kõrval on ju olemas ka sotsiaalmeedia, kus inimene võib igal hetkel iga asja või inimese kohta öelda just seda, mida ta tahab. See oleks justkui demokraatia laulupidu. Infokülluses ja -müras on väga hea, kui inimesel on maailmavaade välja kujunenud ja ta saab informatsiooni ka mujalt kui ainult ajakirjandusest.

Kas ma saan õigesti aru: vastandate ajakirjandust ja sotsiaalmeediat ning soovitate ajakirjanduse asemel pöörduda sotsiaalmeediasse?

Ei, ma vastanda. Mõlemad on olemas ja mõjutavad teineteist, ja mitte ainult positiivses suunas. Nagu ka poliitikas ja spordis otsustab sageli madalaim ühisnäitaja: sellel võistlejal on eelis, kes rikub reegleid. Sotsiaalmeedia ei mõjuta kvaliteetajakirjandust ainult positiivselt: ka kvaliteetmeedia peab toimima sama kiiresti, tihtipeale ei jõua fakte kontrollida.

Selle tsitaadi juurde («Inimesed, kes ei oska lugeda ja kirjutada…») tagasi: ütlesite, et see on vana tõde. Kust see pärineb?

Selle on välja öelnud üks Ameerika presidentidest, aga ma ei ütle peast, missugune. Võime pärast koos täpsustada. (Seedri täpsustus jääb tulemata, aga tõenäoliselt on silmas peetud Thomas Jeffersoni. – VK) See ei ole minu väljamõeldud sõnum või tõde. Aga ma jagan seda sõnumit: tasub lisaks jooksvatel meediale lugeda ka teisi väljaandeid ja vestelda inimestega.

Ütlete reklaamis: uskuge tegusid. Kas mitte sõna ja mõte ei peaks eelnema teole?

Ideaalis võiks ju sõnad ja teod kokku langeda, aga elus paraku tihti nii ei ole. Pean silmas, et meie erakonna tegude kohta saab igaüks ülevaate, sest me oleme Eesti vanim erakond. Meie head ja vead on teada, see eristab meid vähem aega tegutsenud või lausa uutest erakondadest.

Sedasama Eesti Päevalehte nimetasite vasakliberaalseks, kuidas iseloomustaksite Postimeest?

Ma paigutaksin ka Postimehe liberaalsete väljaannete hulka. Mulle tundub, et Eesti meedia on üldse liberaalsem kui keskmine Eesti kodanik. Ka eri uuringud näitavad, et Eesti inimesed on oma hoiakutes suhteliselt konservatiivsed. Meedia on suhteliselt liberaalne.

Suurettevõtja Margus Linnamäe, kes on ka Eesti Meedia omanik, annetas koos vennaga teie erakonnale eelmise aasta viimases kvartalis 100 000 eurot. Kui tihti te kohtute?

Teate, ma ei ole Margus Linnamäega elus ühtegi korda kohtunud, kuigi me kuulume juba aastakümneid ühte erakonda. Ta ei ole olnud aktiivne erakonna liige, minu teada ei ole ta käinud ühelgi erakonna koosolekul. Minu teada oli see tal esimene kord Isamaad toetada. (Linnamäe on siiski varem IRL-i toetanud – VK.)

EKRE-l on säärane plaan: nad ootavad aastakese, kui valitsuse teevad Kesk- ja Reformierakond, RE teeb end aastaga narriks, ja uues valitsuses on juba EKRE sees. Missugune on teie plaan?

Ma ei hakka sündmusi prognoosima. Meie ootame ära valimistulemused. Vaatame, milline on rahva tahe ja parlamendi matemaatika, ja siis saab teha konkreetseid plaane. Üldine plaan on teha maksimaalselt hea valimistulemus ja olla pärast valimisi valitsuskoalitsioonis.

Võibki jätkata praegune kombinatsioon, samas, Keskerakonnal võib tekkida kiusatus teid välja jätta, sest eelmisel aastal oleksite kaks korda peaaegu valitsuse lõhki ajanud: aasta alguses oli kanakarja kambaka skandaal ja lõpus rändekriis. Kuivõrd arvestate sellega, et näiteks Eesti 200 saab teie asemel valitsusse?

Kõik sõltub valimistulemusest. Aga meie oleme ikkagi lähtunud väärtusest, mis on meile olulised, ja sellest on need kriisid ka tulnud.

Missuguseid väärtusi kandis see kanakarja kambaka skandaal?

Ühiskonnas tekkis väärtuspõhine arutelu, mis on ju väga hea: kuidas on kaitstud naiste ja meeste, vähemuste õigused.

Mul on väga hea meel, et valitsus seda rändelepet heaks ei kiitnud. See näitab, et ka kõige väiksema osapoolena koalitsioonis on võimalik poliitikat reaalselt mõjutada.

Mis mõttes väiksema – teil on viis ministrikohta.

Jah, aga parlamendis ainult 11 kohta.

Aga räägite ju valitsusest.

Jah, see näitab, et on mõtet püüda mõjutada poliitikat ja osaleda valitsuskoalitsioonis ka nende parteidega, millega maailmavaatelised erinevused on väga suured. Kui vaadata praegust poliitmaastikku, siis jah, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid on meile maailmavaateliselt kõige kaugemad. Reformierakond ja EKRE on meile lähedased, Keskerakond jääb sinna vahele.

Kui saite erakonna esimeheks, otsustasite valitsusse mitte minna. Üks põhjus olevat lennuhirm, mis te selle kohta kostate?

Aga kust te seda võtate?

«Allikate kinnitusel on ette tulnud, et lendu ootama tulnud Seeder lahkub lennujaamast. Enne lennujaamast lahkumist kirub ta seejuures lennufirmat.»

Tundmatud allikad. See ongi väga hea näide sellest, et ei piisa, kui loete ainult ajalehti.

Kas see on tõsi või ei ole?

Ei ole. Ma olin seitse aastat põllumajandusminister ja liikumist oli väga palju. Tõsi, kõikidele nõukogudele ma ei jõudnud, ja see ei oleks olnud ka praktiline. Oluline on olla kohal olulisematel kohtumistel.

Otsus mitte minna valitsusse oli õige otsus. Kui ma erakonna esimeheks sain, siis oli erakonna seis niisugune, nagu ta oli. Erakonna eelmine esimees Margus Tsahkna ja aseesimees Marko Mihkelson lahkusid erakonnast. Kohalikud valimised olid mõne kuu pärast tulemas. Kui oleksin läinud ministriks, poleks ma saanud tegeleda erakonna juhtimisega ega keskenduda kohalikeks valimisteks valmistumisele. Otsustasin, et keskendun erakonna ülesehitamisele. Teiseks, Eesti on põhiseaduse kohaselt parlamentaarne riik ja parlament ei peaks olema kummitempel. Kui koalitsioonierakondade esimehed on parlamendis, siis parlamendi tähendus kasvab oluliselt.

Eeldusel, et saate valitsusse – missugust portfelli ihaldate?

Ma ei ole sellele ausalt öelda mõelnud. Ei ole oluline, missugust portfelli erakonna esimees kannab.

Kõik ütlevad nii, aga keegi ei usu.

Minu puhul võite uskuda. Minu eluunistus ei ole olla minister iga hinna eest, vaid siis, kui on soodsad poliitilised kokkusattumused, kui olen selleks ise valmis, kui see on parim võimalik lahendus.

Räägime kultuurist. Teie programmis seisab: «Isamaa on loomevabaduse poolt: ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev. Isamaa on sõnavabaduse poolt ja seisab vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele.» Kas see printsiip laieneb ka nt Kaur Kenderile, kelle teose «Untitled 12» asjus esitati lapsporno valmistamise süüdistus? Ta mõisteti küll õigeks. Kas see konkreetne teos kuulub samuti teie kaitstava sõnavabaduse alla?

Sõnavabadus peaks olema üldreegel, aga see ei tähenda kunagi absoluutset vabadust. Me peame arvestama, et inimestel võivad olla erinevad arusaamad ja ootused. Seadused panevad need raamid paika ja kohtud mõistavad õigust.

Kas olete seda konkreetset teost lugenud?

Ei ole ja ei pea vajalikuks lugeda. Kohus on andnud õigusliku hinnangu, kohtu otsus on lõplik, poliitikud kohtu üle kohut ei mõista. Aga ma arvan, et kohtus ei mõisteta alati õiglust, mis puudutab moraali ja eetika indikatsioone.

Isamaa lubab toetada loovisikuid stipendiumitega ja jätkata kirjanikupalga maksmist eeldusel, et riikliku toetusega kaasneb tulemus. Kuidas mõtleb Isamaa tulemust mõõta?

Kriteeriumiks on eelnev kogemus. Eelnevate aastate praktika baasilt saab täiendada tulevasi praktikaid. Kui kasvavad majanduslikud võimalused, saab stipendiaatide arvu suurendada.

Kuidas tahate tulemust mõõta?

Nii, nagu praegu. On kriteeriumid, on konkurss, ekspertide komisjonid otsustavad. See on parim lahendus. See valdkond jääbki subjektiivseks, tunnetuslikuks. Ekspertide suhtes peab jääma usaldus.

Isamaa peab oluliseks vaatajasõbralike Eesti väärtusruumi, elulaadi ja ajalugu mõtestavate ja populariseerivate filmide ja teleseriaalide loomist. – Mida siin tähendab vaatajasõbralikkus ja Eesti väärtusruum?

Jällegi tunnetuslik küsimus. See, mis meie ühiskonda mahub, peab tulenema keele ja kultuuri ajaloo kontekstist. Laiemas mõttes oleme osa Euroopa kristlikust kultuurist. Ja loomulikult tähendab see mitte vägivallale üles kutsuvaid teoseid.

Kuni kunst ja kirjandus vahendavad väärtusi, mis ei sobi Eesti väärtusruumiga, neid Isamaa ei toeta?

Neid, mis kutsuvad üles vägivallale ja kutsuvad ühiskonnas esile ebasoovitavaid reaktsioone, küll mitte.

Kas nt teleseriaal «Pank» on Isamaa hinnangul vaatajasõbralik ja Eesti väärtusruumi mõtestav?

Aga loomulikult. See on üks tõlgendus tollest perioodist. Kindlasti see rikastab meie kultuuripilti.

Olete lubanud üle vaadata rahvusringhäälingu rahastamise mudeli. Mida kavatsete muuta?

Seda peab arutama. Valmis retsepti ei ole.

Kuivõrd võiks seal olla relevantne seesama väärtusruum ja vaatajasõbralikkus?

Arvan, et mitte. See on rohkem loominguline protsess, missuguseid filme näidatakse ja saateid tehakse. See peab olema ERRi inimeste otsustada. Mis aga rahastamist puudutab, siis ei tohi alla poliitilist survet ja karistamist, kui saated ei meeldi. Tuleks leida stabiilne sõltumatu rahastamise alus. Programmi sisusse kindlasti riigikogulased ei sekku.

Hiljaaegu kirjutas Delfi, et pidurdasite haridusministeeriumi ja ülikoolide vahelise lepingu sõlmimist, et tõrjuda inglise keele pealetungi ülikoolides. Ütlesite, et peaks arutama, palju neid välisõpilasi tarvis on ja kas nad peaksid pärast lõpetamist Eestisse jääma. Järgnesid teravad reaktsioonid intellektuaalidelt, kes ütlesid, et see viib kapseldumiseni. Mida te tahate õieti saavutada?

Te olete minu ja Isamaa ettepanekud pööranud vastupidiseks. Mõte on eesti keele kaitse, mitte inglise keele väljatõrjumine. Me ei ole tahtlikult midagi pidurdanud. Ettepanekud olid selle kohta, kuidas rahvusvahelistumise protsessis paremini kaitsta eesti keelt, et tagada eestikeelse teaduse ja kõrghariduse areng. Rõhutasin ka kohtumistel rektoritega, et rahvusvahelistumist tuleb suurendada, see on meie ülikoolide arengule kasuks. Eesmärk peab olema jõuda vähemalt 10 protsendi välisüliõpilasteni, see on täna saavutamata, selle nimel tuleb pingutada. Soomlased on näiteks seadnud eesmärgiks 20 protsenti.

Me peame vaatama, et kannatajaks ei jääks eestikeelsed õppekavad ja eestikeelne kõrgharidus. Tegime oma ettepanekud, mis leidsid osaliselt heakskiitu ja saavad lepingutesse sisse viidud.

Kunagi püüdis Isamaa Margus Tsahkna juhtimisel rääkida avatud rahvuslusest, missugusest rahvuslusest räägite teie?

Rahvuslusest räägimegi. See tähendab oma keele, kultuuri, traditsioonide ja tavade edasikandmist, oma identiteedi säilitamist. Rahvusluse ette ei ole vaja mingeid epiteete, ei avatust ega suletust. Rahvuslus on rahvuslus. Me ei peaks seda sõna häbenema ega kuidagi täiendama.

Avatus ja suletus siiski on teema. Teil on ühisosa EKREga selles, et pigem pöörate näo suletusele kalduva Poola ja Ungari suunas. Teiegi olete pildi peale koos Viktor Orbaniga, missugused ühised väärtused teid seovad?

Nüüd te olete küll täiesti valel teel. Mina olen olnud ühel pildil Viktor Orbániga, Michel Barnieriga…

Mis teid seob Orbániga, mis väärtused?

Samad väärtused, mis Barnieri või Angela Merkeliga või teiste Euroopa rahvaparteide juhtidega. Ei mitte midagi rohkemat ega vähemat.

Rahvusluse eest seismine – eriti Euroopas – on avatuse märk. Need, kes räägivad rahvusriikide Euroopast, on avatud eurooplased. Nad näevad eestlasi eestlastena, prantslasi prantslastena, tšehhe tšehhidena. Nad soodustavad seda, et kõik need kultuurid saaksid areneda. Me oleme avatud, me ei ole suletud mingis Euroopa kodaniku identiteedis, millest me arugi ei saa, mida see endast kujutab. Ärgem seadkem eesmärgiks rahvusteülest Euroopa identiteeti.

Ahto Lobjakas on venelaste saatuse Eestis võtnud kokku nii: mine ära, sure ära või hakka eestlaseks. Kuidas teie sõnastaksite?

Aga venelased Eestis on ju reaalsus. Seda ei saa homogeense rühmana võtta. Nad on eri aegadel siia elama asunud ja neil on eri identiteedid.

Küsimuse tagapõhi on kodakondsuspoliitika.

Ma ei pea siin vajalikuks revolutsioonilisi muudatusi. Hallipassimeeste hulk on ajas vähenenud ja väheneb veelgi. Ma ei arva, et riik peaks seda arvu hakkama kunstlikult vähendama. See protsess liigub vähemise suunas…

No ongi: surevad ära.

Ka see on üks osa protsessist. Aga ka naturalisatsiooni kaudu. Uued põlvkonnad tulevad uute ootustega.

Nii et te ootate, et probleem laheneb ise.

Probleem lahenebki ise. Ma ei näe karjuvat probleemi. See on paljuski üle võimendatud. Ja see on paljuski olnud nende inimeste teadlik valik, sest see annab neile teatava eelise kodakondsusega inimeste ees. Ta annab vaba liikumise võimaluse Euroopa Liidus ja samal ajal soodustingimustel Venemaale liikumise võimalus. Jätame inimestele valikuvõimaluse, riiklikult ei ole vaja siia sekkuda.

Pöörame veel tagasi kultuuri juurde. Missugused perioodid Eesti kultuuris on teile kõige südamelähedasemad? Missugused kunstiliigid?

Muusika on mulle kõige hingelähedasem. Kuulan klassikat.

Kes on teie lemmikud?

Mozart, Bach, Beethoven. Ei midagi originaalset, eks, aga mulle meeldib väga Mozarti kerge, õhuline muusika, Bachi jõulisus. Ma ise ei ole pillimees, kuigi olen kaks aastat muusikakoolis õppinud, aga rahutu noormehena eelistasin sporti muusikale.

Missuguseid Eesti muusikuid te hindate?

Paljud meeldivad. Konservatiivse inimesena pean ütlema, et mulle meeldib rohkem klassikaline muusika. Aga kergemast muusikast…. Mulle meeldis väga Jaak Joala.

Tänasest, elavatest Eesti muusikutest?

Neid on nii palju. Noh, Birgit Õigemeel. Tanel Padar meeldib ka väga.

Millise eesti kirjaniku raamatut lugesite viimati?

«Ussisõnu» (Andrus Kivirähk, «Mees, kes teadis ussisõnu»). Ja «Rehepapp», mõlemad meeldivad mulle väga. Kui küsite väliskirjanikest… Mika Waltaru…

Waltari. Kas pealkiri tuleb ka meelde?

«Sinuhe». Olen lisaks ajalehtedele vahel ikka kirjandust ka lugenud, aga pean tunnistama, et aega jääb väheks.

Kelle read need on: «Mu isamaa, nad olid matnud / Sind raske, musta kattega...»

(Vaikus.)

«Ja ahelas sa ennast väänsid, / ja orjaikkes ohkasid…»

Jah…

Viimane rida on: «Au Aleksandril igavest.»

Võib-olla Lydia Koidula?

Täitsa õige! Aga: «Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega /---/ ja kõige vastu võidelda, / mis võõrastav või vaenulik…»

Küllap see Hando Runnel oli.

Suurepärane. Kääname algusse tagasi. Kes on see eesti luuletaja, kelle esimesed luulekogud kandsid pealkirja «Viljandi laulik»?

(Vaikus.)

Ta on kirjutanud ka selle laulu sõnas:  «Mats alati on tubli mees, / ei kedagi ta pelga, /  ei kummarda ta saksa ees, / ei tõmba küüru selga.»

Noo… Kitzberg on meil..

Tema kõige tuntud tekst «Kuldrannake».

Noh!

Ado Reinvald. Kolmest kaks, väga hästi.

Intervjuud Mart Helmega vaata siit.

Intervjuud Kristina Kallasega vaata siit.