Pulleritsu suusaraport: mis juhtus tosina külmapügalaga Viru maratonil?

Selleks ajaks olin juba üksjagu frustreerunud.

Miski ei ennustanud, et hooaja esimene maraton nii peaks minema, et konkurentide ergutusi vajaksin. Trenni oli ju tehtud mehe moodi, suusatatud ligi 700 kilomeetrit; viimastel nädalatel koormusi vähendatud ning kiirusi suurendatud. Aga Viru vabatehnikamaratonil kaotas kogu nähtud vaev ühtäkki mõtte ja tähenduse.

Algus oli tegelikult lootusrikas. Sain oma 145. stardinumbriga lähtekoha otse teise grupi (101-200) esiritta, sest kasutasin varemgi läbiproovitud võtet: läksin sooja tegema trennisuuskadega, Atomicega, ning sain sedasi panna võistlussuusad, 50 euro eest ettevalmistatud auguga Fischerid, aegsasti stardialasse soodsale positsioonile. Soojendussõit näitas, et paksude sõrmkinnastega ei ole 12-kraadise külmaga siiski mõtet rajale minna – nii hakkab kätel palav. Viis minutit enne starti vahetasin need pakihoius õhemate kinnaste vastu.

Vaevalt poolesaja meetri järel pärast stardijoont lendas üks esimese grupi mees vasakul raja servas pea ees lumme. Veel sadakond meetrit sõidetud – ja teine esimese grupi mees jäi keset rada seisma, otsast murdunud oranž suusakepp käes. Stardijärgsel paarisajameetrisel tõusul võtsin targu raja serva, sest seal on vähemalt üks külg selle eest kaitstud, et keegi ei hakka üle su varustuse mööda pressima.

Valisin taktika, mille omandasin Hiina suusakoondise treenerilt Vahur Teppanilt. Hooaja algul küsisin temalt, mis moodi on ta maratone sõitnud. Ta rääkis, et eesmärk on sõita võimalikult ökonoomselt. Ehk jõudu säästvalt. Sedasi otsustasin, et ei hakka tõusudel rapsima, mis ajab pulsi tarbetult üles, ning püüan teisi kasutada vedurina.

Aga esimestel kilomeetritel polnud vedurid vedurid, vaid pigem pidurid. Ega möödumiseks ideaalseid tingimusi olnud, sest rada keerutas palju, mis tähendab, et võid möödumiskatsel sattuda väliskurvi; ja teiseks: öösel ja hommikul sadanud lume tõttu ei olnud raja ääred eesmiste poolt lahti sõidetud. Lühidalt: möödumine sarnanenuks tõusul tõmblemisega. Tuli passida soodsamaid hetki.

Tegelikult hea, et rada üldse valmis saadi. Nagu teada, on Mõedaku spordikompleksist käinud viimastel aastatel üle kohalik sissisõda ning inimeste suhted on seetõttu keerulised. Kuulsin, et rajameister oli saanud nädala algul oma lepingupartnereilt tungiva soovituse, et aitab küll raja ettevalmistamisest, kui paar korda sellest traktoriga üle sõidetud. Siiski oli rajameister tulnud kolmapäeva hommikul veel välja, et stardialas lumekatet siluda, ent tundnud rinnus valu. Oli kutsunud kiirabi. Ja jõudnud päeva lõpuks Tartu Ülikooli kliinikumi. Infarkt.

Põldudel läks rada laiemaks ja sai hakata positsiooni parandama. Haakisin sappa kahele tagant tulnud mehele, Andero Põllule (nr 103) ja Madis Moorile (nr 113) – loodan, et mälu nende puhul alt ei vea, sest pole kerge samaaegselt võistelda ja reportaažiks detaile talletada – ning nende eestvedamisel püüdsin esmalt kinni sitke M60 klassi sõitja Kalle Kiiraneni (nr 138, Tartu Suusaklubi) ning sain seejärel ka ülejäänud grupist lahti. Aga kahe noore mehe tempo oli liiga lennukas ja lasin neil minna. Mis paraku tähendas, et jäin suurtele väljadele mõneks ajaks üksinda.

Kurvides pilku selja taha heites nägin, et ligi kakskümmend meest on väikse vahemaa järel hagijatena kannul. Selge, et pole mõtet üksi rügades püüda neid ohutus kauguses hoida. Lasin nad järele, lasin mõned neist ka mööda – ökonoomsus, nagu oli õpetanud Teppan.

Raudtee-äärsetel lõikudel sain mugavalt Alar Lehesmetsa (nr 155) tuulde. Ta küsis mõne kilomeetri järel, kas tahan mööda minna. Ei, vastasin, lase aga edasi. Sest kerge oli tema taga liikuda.

Aga kergus hakkas ühtäkki kaduma. Suusad ei olnud enam nii lennukad, nagu esimestel kilomeetritel. Ja järjest hullemaks läksid. Algul arvasin, et äkki on süüdi metsaalused, et võib-olla on seal lume struktuur teistsugune kui põldudel. Aga kui ka põldudel libisemine paremaks ei läinud, tegi see juba murelikuks. Sest teistel, kes mööda läksid, jooksid suusad hulga vilkamalt. Eriti kujukalt nägin seda laskumistel.

Et asi polnud jaksus, vaid suuskades, kinnitas veelgi üks tõsiasi. Esimese ringi esimesel poolel sain sõita pingevabalt hooglevas Mogreni tehnikas, samal ajal kui paljud teised kasutasid tempovarianti. Laugetel tõusudel, kus paljud teised läksid üle tõusuvariandile, lülitusin Mogrenilt üle tempovariandile, nägemata enamikul puhkudel tarvidust rakendada tõusuvarianti. Aga avaringi teisel poolel jäid suusad sedavõrd kinni, et isegi kergelt langeval reljeefil pidin kasutama Mogreni asemel tempovarianti – ja sedagi roppu moodi tööd rügades.

No nii, eks tuleb endale SiSi geeliga energiat juurde anda, otsustasin. Rebisin selle rinnanumbri alt, kuhu olin selle kinnitanud tavalise plaastriga, ning kakkusin otsa hammaste vahel lahti. Sageli luurab siis oht, et osa geeli purtsatab näkku. Aga nüüd ei tulnud geeli isegi pigistades välja. See oli ära külmunud! Hädavaevu suutsin pooljäätunud geelitükke kätte saada. Ja kuni sellega jändasin, sai umbes kümneliikmeline grupp, kellega hoidsin poolesajameetrist vahet, pikalt ja lootusetult eest minema.

Õnneks ei jäänud ma päris üksi. Selja taga võttis koha sisse Andres Leosk (nr 168), kes «lohutas», et teine ring on peagi ees – järelikult saame kõvasti veelgi tahapoole kukkuda. Ta tunnistas, et temast vedajat pole, mida ma ei pannud talle põrmugi pahaks, sest olen läbi aastate harjunud nagunii ise tööd ja tempot tegema.

Leoskiga võrreldes nägin, et mu suuskadel polnud tõesti mingit minekut. Kuidas ma laskumiste eel ka hoogu ei andnud ja kui madalat asendit ka sisse ei võtnud, ikka libises ta minust mängleva kergusega mööda. Aga ma ei arva, et süüdi on määrdemees, sest näiteks kaks ülejäänut, kellele ta suusad ette valmistas, nende seas Andres Juursalu (nr 27), kiitsid, et suusad lippasid imeliselt. Ega muidu oleks Juursalu saanud 16. kohta. Ilmselt on põhjus selles, et nii suured miinuskraadid mu Fischeritele lihtsalt ei sobi.

Nuta või vannu, aga teha polnud muud, kui olukorraga leppida. Leppida ka sellega, et teisel ringil hakkas tagant tulema väga suure numbriga mehi, kes kergelt mööda läksid. Näiteks Rait Mänd (nr 340), Andrei Semenkov (nr 354), Ainar Elberg (nr 401) ja Margus Kuusk (nr 446). Viis kilomeetrit enne lõppu möödus naeratus näol ka endine Eesti jalgpallikoondislane Marek Lemsalu (nr 175), kes hõiskas: «Vähemalt üks asi on hea – hästi libiseb!» See oli väike lohutus, kui 6-7 kilomeetrit enne lõppu möödusin kahest esimese grupi sõitjast, Tanel Uudebergist (nr 40) ja Tarmo Kärdist (nr 96), sest nemad olid silmnähtavalt alla andnud ja vastupanu lõpetanud – lihtsalt kulgesid lõpuni.

Õnneks oli Lemsalu minust viimane mööduja. Selja taga, kui visalt kannul püsinud Leosk välja arvata – ta väitis, et on tavaliselt kaotanud mulle seitse ja pool minutit –, valitses tühjus. Muret valmistas vaid see, et kõht hakkas tuntavalt tühjaks minema – vaat mis juhtub, kui teist geeli kasutada ei saa. See oli kõva nagu kivi. Tundsin ähvardavat energia puudust. Õnneks sai kaks ja pool kilomeetrit enne lõppu, enne otsustavaid ja raskeid tõuse, veel kord juua. Misjärel polnud kaotada enam midagi.

Leosk jäi maha. Ees liikunud umbes tosinaliikmelisel grupil sain raskeima tõusu all peaaegu sabast kinni. Aga sellest polnud erilist tolku, sest niipea kui tulid laskumised, kärises vahe taas suureks. Viimasel tõusul pool kilomeetrit enne lõppu püüdsin grupi kaks viimast, Margus Kaegase (nr 147) ja Regina Kaalu (nr 139) uuesti kinni, kuid kuna nad läksid üles kõrvuti, polnud võimalik neist mõlemast mööda pressida. Võimaluse avanedes valisin enda «ohvriks» tugevama soo esindaja.

Kokkuvõttes tuli rahulduda eesmärgiks seatud 150 parema sekka mahtumise asemel 159. kohaga, aeg 2:27.10,6. Eesmärgist jäi puudu 1.18. Sulev Lokk lõpetas kaks ja Lemsalu kolm kohta eespool, minust vastavalt 16 ja 17 sekundit kiiremini – järelikult polnud lõpp kõige hullem. Midagi tuleb ju positiivset ka leida!