Kaarel Tarand: kultuurikärped tekitaksid pahandust ega annaks midagi

Kelle huvides ja miks levivad aeg-ajalt arvamused, et riigi rahastatud kultuuriajakirjandust ei ole vaja või vähemalt mitte sellises mahus vaja?

Selline arvamus võib kahtlemata olla. Ajakiri Looming ilmub aastast 1923, varsti saab sada aastat. Öelge mulle üks mõjuv põhjus, miks Eesti ühiskond jääb nii vaeseks või saamatuks, et ei jaksa seda enam välja anda? Palun tõstke käed, kes on nõus, et paneme kinni! Ei ole selliseid. Kultuuriajakirjandus ja tema rahastamismudel on nii pikaajaline, et peab olema väga mõjuv põhjus seda enam mitte teha.

Sama võib ju küsida Estonia või Draamateatri kohta. See ei käi niisama lihtsalt, et paneme kinni ja kaotame ära. Juhul kui selline ähvardus peaks kusagilt tulema, siis on kindlasti olemas praegu vaikiv ja rahulik huvirühm, kes siis läheb võitlusesse nagu mindi tselluloosi tehase vastu.

Alati võib ju esitada põhjendatud ja kriitilisi küsimusi, et kas see on see, mille jaoks me raha anname, kas see on see, mida me maksumaksjatena oleme ostnud? Kogu kultuuriajakirjandus läheb meile tegelikult niivõrd sümboolselt vähe maksma, et kohe kui keegi viitab võimalusele sealt säästa, siis on kümnetes ja sadades kordades suuremaid klotse, kust me saaksime seda teha.

Viimase majanduskriisi ajal arutas valitsus kust teha kärpeid. Ja siis vaadati kultuuriministeeriumi ja tema valitsusala ning tõdeti, et see on nii väike tükk ning üheprotsendilise kärpega ei võida mitte midagi, see on nii tühine summa. Saadi aru, et sellega tekiks ainult palju paksu pahandust ja lõigataks läbi väga tähtis veresoon, mille olemasolu me võib olla igapäevaselt ei märka.

Okupatsiooni ajal oli Sirp ja Vasar selline väljaanne, mille tekstidesse peideti peaaegu keelatud salasõnumeid ja lugejale meeldis neid sõnumeid ridade vahelt otsida. Nüüd seda vajadust ei ole, sest ajakirjandus on vaba. Aga pikki tekste ei loeta enam ja Sirp on pikki tekste täis.

See üldistus ei ole korrektne. Meil on ühiskonnas alati olnud ja on ka praegu inimesi, kes loevad pikki tekste ning naudivad ja kirjutavad neid.

Aga nad on vähemuses.

Nii on. Nad olid kindlasti vähemuses ka viiskümmend, sada ja sada viiskümmend aastat tagasi. Ei saa olla korraga kõigile hea. Tuleb teha valik, kellele sisu adresseerida. Sirbi puhul on selleks loomulikult kindel hulk huvidega ja sügavamalt mõtlevaid inimesi, kellele on seda vaja ja neile tuleb seda teha. Kui minna seda teed, et meeldida kõigile, näiteks neile, kes loevad ainult pealkirju või ei tunne veel tähtigi, siis sa kaotad selle esimese otsa. Mis õigusega me nendele süvenemisvõimelisematele ja õpetatumatele keelame nendele sobivat toitu?

Milline on Sirbi lugeja profiil?

Laias laastus on meil kultuurielus nii, et kasutajate hulgas on naisi natukene rohkem kui mehi. Sirbi puhul on kõrgem haridustase kindlasti määrav. Vanuselises osas võib öelda, et see on enam-vähem ühtlane läbilõige ühiskonnast.

Nutiseadmed, näiteks telefon, eeldavad paratamatult lühemaid tekste. Sirpi telefonist lugeda on üsna keeruline.

On tõsi, et inimeste tähelepanu ja keskendumisvõimega on meie moodsas ühiskonnas juhtunud see, et ühele asjale keskendumine on takerdunud või raskendatud. Kõik võitlevad meie tähelepanu ja meie aja pärast. See konkurents on nii röögatult suur, et kui sa ei ole väga meelekindel ja ei suuda ennast sulgeda müra eest, tulgu see siis ajalehest, kaubamajast või parteist, siis sa hüppad ühelt teemalt teisele ja oled pealiskaudne.

Kui sa lähed metsa, siis sellist olukorda ette ei tule. Vaikuses saab keskenduda ühele asjale, näiteks metsas olemisele ja selle nautimisele. Inforuumis saad sa aga kogu aeg millegi tarbetuga pihta ning kõik rebivad sinu ööpäevast sekundeid, minuteid ja tunde. Ja tahavad, et sa midagi teeks.

Kui me tahame anda inimestele vaba aega juurde, sest uneajast ei saa ju anda, siis me saame seda teha ainult kohustuslikust tööajast.

Viisaastaku plaan tuleb ju täita. Ja seda saab täita ainult rohkem või siis targemalt tehes.

Kas kasvu kultus on paratamatu? Kui me hoolikalt jälgime andmeid meist jõukamate ja ka meie enda ühiskonna kohta, siis paljudes kohtades on tõenäoliselt see kasvu lagi saavutatud. Ning me peame leppima sellega, et nüüd on nii. Arvudes ja mõõdetavates näitajates see seisund palju ei muutu, ükskõik milliseid optimistlikke eesmärke me ka ei seaks.

Eestikeelsete ajalehtede lugejaskond ei saa lõpmatult suureneda. Lõputult ei saa suureneda muuseumi või  kinokülastuste arv. Me näeme statistikast, et mitmel pool enam ei planeeritagi juurde. Kui küsida jaapanlaste käest, et kas teil on vaja majanduskasvu sest teil on probleem, teie SKT ei ole 25 aastat oluliselt paisunud, siis jaapanlane naerab selle üle. Tal ei ole seda vaja, ta on sellega rahul, mis tal on. Kasvul on oma piirid. Käitumiskultuur ühiskonnas muutub. Mingil hetkel on stabiliseerunud olukord meile hea. Me oleme sellega rahul ja ei nõua pidevaid pööraseid muutusi ka teistelt, näiteks meie riigi juhtidelt.

Millised on Sinu kui peatoimetaja plaanid Sirbiga. Muuseumist tulnuna tekib ajalehte rohkem selle valdkonna kirjutisi?

Muutused peavad olema evolutsioonilised ja hetkes vaadatuna mikroskoopilised. Alati saab üht või teist asja sättida nii, et lugejatel oleks parem ja autoritel oleks parem. Mistahes meediaväljaandele annab elu ise suurema osa teemasid ette. Ma võin ju planeerida mida tahes, aga tegelikkuses jõuab kätte mingi hetk või sündmus, mida peab kajastama.

Vastuseks muuseumide küsimusele. Kui me lähtume kultuurilehe puhul sellest, et ta kopeerib teatud määral riiklikku kultuuri- ja kunstielu juhtimist ehk siis kultuuriministeeriumi valitsemisala, siis oleks loogiline, et muuseumide tegevust – mida on üle kahesaja – kajastaks sellele spetsialiseerunud toimetaja. Praegu on niimoodi, et mõned muuseumid, näiteks kunstimuuseumid, pälvivad oma tegevusega loomulikult kunstitoimetaja tähelepanu. Aga sõjamuuseumid ja etnoloogiamuuseumid sellist tähelepanu tingimata ei saa.

Muidugi oleks hea, kui Sirpi kui kultuurilehte saaks uutele teemadele laiendada. Teiselt poolt on Sirpi juba praegu 40 lehekülge, täitsa palju teksti. Keskmise raamatu jagu igal nädalal. Kui me tahaksime, et inimesed loeksid Sirbist rohkem kui ühte artiklit, siis me ei saa lõputult paksemaks ja suuremaks minna ning püüda aina uusi ja uusi valdkondi kajastada.

Kusagil on mõistlikkuse piir ja selle sisse tuleb ära mahtuda. Samas ei saa loobuda sellest, et kui mujal meediailmas maksab lühidus, siis meie ei saa seda teed minna. Need inimesed, kes vajavad ja tarvitavad pikki tekste, on olemas. Ja nendel on lühikeste tekstide kõrval alati olnud oma elu. Aisopos kirjutas valmi, Homeros eepose. Mõlemad on tähtsad.