Riina Solman: Eesti 200 järgmine provokatiivne ja vaenu õhutav poliitvõte, kuhu edasi? (10)

Esimene samm Eesti 200-l rahvuste vahelist vaenu õhutada oli Vabaduse väljaku rändepaktivastaste miitinguliste lapsevankriga rammimine. Selle eest ei ole Eesti 200 tänaseni vastutust võtnud ja on püüdnud käed puhtaks pesta. Meenutame - reaalselt võinuks ohtu sattuda mehi ramminud sakslase ja Eesti 200 projektijuhi väikelaps.

Kui oleme siiani valimistest valimistesse näinud reformierakonda vene kaardiga ähvardamas, siis see konkreetne reklaam Eesti 200lt on kahjuks samm veel kaugemale. Sealjuures kõneleb erakond avalikkuses suuresõnaliselt, et esindab ainsana erakondadest positiivsest programmi!

Suurte sõnade tõttu ongi üllatavad nii küüniliselt astutud provokatiivsed sammud. Alustades kultuuritegelaste kaubamärgi kaaperdamisest, siis õppejõust sakslase vastandamine nn rumalale massile ja nüüd lõhede tekitamine eestlaste ja venelaste vahel, mis külvab lahkmeelt ja vaenu meie rahvuste vahele.

Arvata võib, et kohe-kohe tuleb jõhkravõitu kampaaniale jätk, pakun ainsast lõimumispoliitika Messiast, kes eestlaste ja venelaste pooled taas keskpõrandale kokku lõimib. Kuid seni, kuni Vabaduse väljakul toimunud lapsevankriga provokatsiooni osas, mida ise kohviku akendest jälgiti, pole vastutust võetud, peaks Eesti 200 olema viimane, keda lõimumispoliitikas üldse kuulata.

Plakati-provokatsiooni tagajärjed on lähipäeval näha, kuid ilmselt ei vastuta Eesti 200 ka seekord. Isegi kui idanaaber eestlaste ja venelaste vastandamise plakatid oma propagandamasinasse lükkab ja pahatahtlikult meie riigi vastu ära kasutab.

Lennart Meri on omal ajal enne valimisi öelnud, et ärge uskuge sõnu, uskuge tegusid. Eesti 200 puhul tuleb valvas olla – enam ei saa sõnu, ammugi tegusid uskuda.