Eestis kütiti lõppenud hooajal rekordilised 19 hallhüljest

Aastaga lõppenud hooajal võis küttida 37 hüljest, lasti 19, selgub keskkonnaameti statistikast. Kõik 19 looma lasti Liivi lahes, neist omakorda 17 Kihnu vetes. Hülgeid võib Eestis küttida alates 2015. aastast ja esimesel aastal kütiti kümme looma. 2016. ja 2017. aastal lasti hülgeid vastavalt kümme ja kaheksa. 2018. aasta 19 lastud hülgega oli rekordiline.

«Hülgejahioskused on olemas, Kihnu meestel on need nii-öelda emapiimaga sisse tulnud,» ütles Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. «Kihnu kütt Evald Lillese sõnul oli lõppenud hooajal hülgeid väga palju varasemast rohkem näha. Ta ei osanud öelda, et miks – kas tuulte tõttu või söödabaasist või millest see on, aga igal juhul on hülgeid sellistes kohtades ka, kus varem ei olnud, näiteks Kihnu sadamas. Et tavapäraselt seal pole olnud, aga sel aastal on nende hulk suurem. See ongi põhjus, mis neid on õnnestunud rohkem lasta.»

Merebioloog ja hülgeuurija Ivar Jüssi nentis rekordilist hüljeste küttimist kommenteerides, et ilmselt on Kihnu kütid asja taas selgeks saanud.

«Sealkandis huvi ju kogu aeg olnud,» lisas ta. «Mul oleks kah huvitav, et kuidas ja millal nad seda küttimise asja täpsemalt teevad. Seda vist muidu teada ei saa, kui peab küttidega kokku saama ja kõnelema.»

Jüssi lausus, et seni, kui kvoodi piirini küttimine ei lähe, pole küttimisega probleemi.

«Järgmise aasta kvoot saab olema oluliselt suurem, sest 2018. aasta loendus näitas rekordiliselt 5700 hallhüljest. Kui palju aga järgmisel aastal kütitakse, ei tea. Sõltub nii ilmaoludest, hüljestest kui ka kihnlaste osavusest,» sõnas ta.

Jüssi rääkis, et kogu Läänemere hallhüljeste asurkond on olnud viimastel aastatel stabiilne. See ei kasva, sest kalanduse kaaspüük, poegade kõrge suremus soojadal talvedel, samuti ka küttimine Soomes ja Rootsis mõjutab oluliselt. Kogu asurkonna arvukuse kohta 2018. aasta andmeid ei ole, sest Soome otsustas loenduse sel aastal vahele jätta, kuigi nende vetes on loenduse ajal umbes kolmandik kogu asurkonnast.

Eesti vetes elab stabiilselt ka umbes tuhat viigerhüljest.

«See stabiilsus ei ole hea, sest ilma küttimiseta peaks asurkond kasvama, kui muud asjaolud – salaküttimine, kalapüünistes hukkumine, poegimise ebaõnnestumine soojadel talvedel, võimalikud tervisehädad – kõrvale jätta,» rääkis ta. «Ilmselt need «muud asjaolud» ongi määrava tähtsusega, samas iga asjaolu olulisuse hindamiseks teadmist pole. Soome lahe viigrid Eesti vetes on niinimetatud Venemaa hulkurid. Kohalikke pole enam. Liivi lahe ja Väinamere tüübid on «kohalikud», kes käivad aegajalt piiriüleselt lätlaste kilu ja räime söömas.»

Erinevalt viigritest ei saa hallhüljeste puhul rääkida Eesti asurkonnast, sest nad liiguvad pidevalt terve Läänemere ulatuses.

Hallhülgeid tohib Eestis küttida alates 15. aprillist aasta lõpuni.