/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Viimased paarkümmend aastat on see meie oma punapäine lapsstaar võlunud vaatajaid üle maailma, meelitades eduka brändi omanikuna vanemate kaukast välja hulga raha ja sundides arvukalt lätlasi Eestisse sõitma. Hoolimata kõrgest lennust on ta jätkuvalt tema ise, sama sõbralik ja heasoovlik nagu uue aastatuhande alguses, kui Heiki Ernits ja Janno Põldma ta lõid. Ernits on veendunud, et paarikümne aasta pärast on Lotte lood sama tuntud nagu Tammsaare «Tõde ja õigus».
Kas te tõesti ei hooli poliitkorrektsusest, mida järgitakse aina usinamalt? Teil askeldab isa ikka garaažis ja ema tööks on pannkooke küpsetada.
Põldma: Kui me saame rahastuse Eesti Filmiinstituudi kaudu, siis antakse stsenaarium tavaliselt lugeda ekspertidele. Ja me oleme väga naljakaid asju kuulnud. Näiteks soovitas üks välisekspert, Saksa professor, et Lotte peab olema alguses kuri, tige, jonnakas, kiusama teisi ja siis filmi jooksul ümber kasvama heaks. Teine tüüp ütles, et mitte mingil juhul ei tohi näidata, et Lotte ema teeb köögis pliidi ees süüa, sest tänapäeva Euroopas ei mõisteta niisugust asja. Et see on šovinism. «Leiutajateküla Lotte» filmis soovitati meil teha nii, et vasarat heites lendab kass Bruno isa Mati Jaapanisse, leiab sealt endale uue elukaaslase ja jääb sinna elama. Ja kui meie kolm sõpra jõuavad Jaapanisse judovõistlusele, siis Mati kohtab neid, tal hakkab süda valutama ja õnneliku lõpuna tulevad kõik koos Leiutajatekülla tagasi. Vot sellised soovitused.
Ernits: Aga elukaaslane jääb ju ikka Jaapanisse maha. Keegi jääb ikka õnnetuks, selle peale ei mõtle keegi.
Põldma: Lotte filme on müüdud 65 riiki. Tore näide oli Brasiiliast, kus sõidetakse laevaga piki Amazonast ja näidatakse indiaanikülades positiivse sisuga filme, et neile maailma tutvustada. Seal näidati ka Lottet, ja kui me sellist asja kuuleme, siis saame aru, et teeme õiget asja.