Eestlaste jõulud välismaal: «Tean vaid seda, et projektijuht plaanib ühe kana ära tappa» (1)

«Tean vaid seda, et projektijuhil on plaanis üks kana ära tappa,» kirjeldas oma jõuluplaane hetkel Malaisia väiksel saarel Pulau Bidanil vabatahtliku tööd tegev Kärt Lige. Eestlanna jaoks on need esimesed jõulud kodust eemal ning kuigi lund ja kingitusi otseselt ta taga ei igatse, tunnistas noor naine, et oma inimesed, pere ja tuttav ümbruskond on see, millest jõuludel puudust tunneb.

«Malaisia on islamiriik, niiet idee poolest nad jõule ei tähista, aga nii palju, kui olen kohalikega rääkinud, siis kõik on ikka elevil, et jõulud tulevad ja linnades on kaunistused väljas,» kummutas Lige müüdid nagu seal maal jõule ei tähistataks.

Tema sõnul tuleb väiksele saarele jõulude ajaks palju teisigi vabatahtlike. Nii neid, kes varasemalt seal käinud, kui uusi seiklejaid. Just nendega veedab ta ka oma esimesed jõulud kodust eemal.

Lõuna-Aafrika Vabariigis elav Grete Vahtakand tähistas Eestis viimati jõule 2014. aastal. Kuna eestlanna elab LAV-is oma sakslasest elukaaslasega ja Aafrikast on saanud nende kodu, ei oska temagi midagi suurt Eesti jõulude puhul taga igatseda.

«Selline korralik õige jõulukuusk, õige lõhnaga, seda siin ei näe,» tõi Vahtakand välja, millest puudust tunneb. Kuigi ka LAV-is on tema sõnul jõulupuusid, on need pigem männilised, kui päris õiged kuused.

Mis puutub aga sööki, siis sellega Aafrikas probleeme ei teki. Eestlanna sõnul on olemas kõik, mis vaja – kolme eri sorti hapukapsast ja Taani moodi heeringat. Küll aga pidavat kohalikud ise hapukapsa asemel jõululauas valget kala ja liha eelistama. Kuna kliima on hea, pole erand ka see, kui jõuluõhtul väljas grillitakse.

Jõulutrall on eestlanna hinnangul LAV-is aga isegi suurem, kui Eestis. «Jõuluteenistusi tuuakse isegi suurtesse kaubanduskeskustesse,» sõnas Vahtakand. Juba oktoobri kuust on olnud igal pool väljas ka jõulukaunistused.

Kui midagi üldse erinevustest välja tuua, siis päkapikud Aafrikas ei käi. Jõuluvana on aga täitsa olemas. «Need inimesed, kes on kristlikud, peavad jõule ikkagi täpselt samamoodi nagu meie,» sõnas Vahtakand.

Jõuluõhtul on eestlannal plaan koos elukaaslase ja sõpradega puhkama sõita Madagaskarile. Tema sõnul kannavad nad ka seal päkapikumütse, otsivad korraliku Euroopa toiduga restorani, loevad luuletusi ja jagavad kinke. «Meie ikka kanname oma traditsioone,» kommenteeris LAV-is elav Vahtakand.

Eestlanna Britt Erneweini pere jagab oma jõule Eesti ja Prantsusmaa vahel – ühel aastal siin ja teisel seal. «Kui on nii-öelda Eesti aasta, siis peame abikaasa perega jõulud ette ära detsembri alguses Püha Niklause päeva paiku,» selgitas Ernwein, kelle sõnul nende jõulud Eesti omadest suuresti ei erine.

 Jõululaupäeval tehakse piparkooke, kuulatakse nii palju jõululaule kui kannatab, valmistatakse üheskoos ette õhtusöök ning õhtu saabudes avatakse kingid. «Õhtusöök meil küll muidugi Eesti traditsioonidega ei kattu, sest kogu naispere ei ole just verivorstidest ega hapukapsast erilises vaimustuses. Üritame lihtsalt laua veidi pidulikumalt katta, aga traditsioone oluliselt taga ei aja. Magustoit kipub see-eest küll piparkoogimaitsega olema,» kirjeldas Ernwein.

Eesti jõulude puhul igatseb Ernwein just lund.  «Ma tean, et ega Eestis pole ka vankumatut lumegarantiid, aga siin kipub jõuludel olema ikkagi pigem kehvemat sorti kampsuniilm. Praegu lubab jõuludeks näiteks 14 soojakraadi - ei, aitäh!» sõnas Ernwein. Ta tunnistas, et samuti tunneb ta mõnevõrra puudust Eesti teleprogrammidest.  «Ma mäletan juba lapsepõlvest, kuidas jõuluhommikul tulid telekast armsad jõuluteemalised multikad, lastekooride etteasted ja muu. Need kuidagi aitasid seda jõulutunnet süvendada. Muidu midagi kindlat veel välja tuua ei oskagi - samu jõulutoite saab ju ikka teha. Ja inimesed - no neid igatsen ma ilma jõuludeta ka,» kommenteeris Ernwein.

Peamise erinevusena Prantsusmaa ja Eesti jõulude vahel toob ta välja kingitused. «Kingitused avatakse esimese jõulupüha hommikul ja need on siis «maagiliselt» kuuse alla ilmunud. Füüsilisel kujul jõuluvana kohapeal ei käi ja «Telli endale koju linna parim jõuluvana» reklaame naljalt ei leia,» kirjeldas Ernwein. Samuti antakse tema sõnul kingid lihtsalt üle ehk kindla etteastega neid lunastama ei pea. Erinevusi võib leida ka meie ja prantslaste toidulauast. «Hapukapsas, mis eestlasele jõuludega seostub, on prantslasele lihtsalt mõnus talvine toit, aga jõululaual sellel kohta pole,» sõnas Ernwein. Nii sööb nende pere prantsuse suguvõsaga jõule tähistades foie gras’i, austreid, kalkunit ja bûche de Noël’i ehk rullbiskviiti, mis on võikreemiga kaunistatud sel viisil, et see meenutaks puuhalgu.

Kuna prantslased on üsna katoliiklik rahvas, siis ei möödu Ernweini sõnul mõistagi jõulud ilma missata. Samuti asetatakse esimesel jõulupühal Jeesus oma kohale. «Nimelt on prantslastel komme panna detsembri alguses üles dekoratiivsed kujukesed, mis etendavad Jeesuse sündi. Laut koos erinevate loomadega, Maarja, Joosep, karjus, ingel. Nendest veidi kaugemale asetatakse kolme kuninga figuurid. Esimesel jõulupühal asetatakse stseeni ka Jeesus ning seejärel liigutatakse iga päev kolme kuningat laudale lähemale ning kolmekuningapäeval asetatakse nemadki lauta,» kirjeldas eestlanna.