Seksuaalvägivalda toidavad naise-ei-on-jaa-naljad (9)

Kas seksuaalset ahistamist on rohkem – või sellest lihtsalt räägitakse rohkem kui varem?

Räägitakse rohkem ja tuntakse rohkem ära. Seksuaalvägivald, mille alla seksuaalne ahistamine kuulub, on eksisteerinud kogu aeg, ka siis, kui sellest üldse ei räägitud. Ka praegu räägime sellest vähem, kui tegelikult probleeme on.

Püüame piiritleda, mis seksuaalne ahistamine on. Pakun algatuseks sellise definitsiooni: see on soovimatu seksuaalse iseloomuga surve avaldamine eesmärgiga saada seksuaalseid teeneid, pakkudes nende eest hüve või kasu.

Kasu saamise eesmärki ei pruugi ollagi. Soovimatu seksuaalne tähelepanu – märksõna on soovimatu. Et see tekitab halba tunnet. Ja siis tekib küsimus, kust tähelepanu osutaja teab, et see on soovimatu ja tekitab halba tunnet. Siin ongi halli ala päris palju. Mida me seksuaaltervise liidus räägime nii noortele kui ka täiskasvanutele: kui sa ei ole saanud luba teise poole käest või näinud teise poole selget soovi ja valmisolekut, siis on see nõusoleku puudumine. Noorte puhul on seksuaalset ahistamist palju ka küberruumis. Seal on palju halli ala ja see kõik on suuresti tundekasvatuse küsimus.

Mõnikord võidakse ennast erakordselt halvasti tunda ka siis, kui ei ole langenud ainsatki halba sõna ega toimunud füüsilist kontakti. Ahistada saab ka pilguga. Kuidas saab erimeelsusi lahendades arvestada tunde kui argumendiga?

Igasugune menetlustöö puudutab juba uurimisorganeid. Näiteks Martin Halliku argumentatsioon tugineb suuresti töövaidluskomisjoni seisukohale. Julgen arvata, et töövaidluskomisjon ei ole ekspert selles, mis puudutab seksuaalset ahistamist. Töövaidluskomisjon vaatab seda, kuidas on töösuhe lõpetatud.

Kui need inimesed, kes Postimehes Martin Halliku juhtumi osalistena sõna võtsid, tahaksid jõuda mingi lahenduseni, siis nende ainus võimalus on minna kohtusse?

Jah, selleks on kohus. Aga sellised juhtumid ei ole Eesti kohtus kuigi tavapärased. Osa juhtumite käsitlemine kohtus on põhjustanud ka tugevat vastureaktsiooni ühiskonnas. Seksuaalne ahistamine on Eesti seadustes suhteliselt uus mõiste.

Ohvrit naeruvääristatakse sageli: sul oli liiga lühike seelik või läbipaistev pluus. Mida sellega peale hakata?

Ohvri süüdistamine on ühiskonna nägu: kuidas me nõrgemat poolt näeme. Ja nõrgem pool ei pruugi alati olla naine. Sageli on tegemist ka võimuküsimusega. Kui seksuaalne vägivald leiab aset tööpostil, siis takistab sageli sellest rääkimist hirm kaotada töökoht. Ja häbi – sest seksuaalsus ei ole pikka aega olnud teema, millest me avatult räägime, ehkki see on loomulik ja omane igale inimesele. Naisohvrite häbitunne on seotud sellega, et naise seksuaalsust peetakse häbiväärseks – see on midagi, mida peaks varjama ja mis justkui hälbib naise loomulikust rollist. Kui ohver on mees, siis takistab teda toimunust rääkimast samuti häbi: mees ja ohver ei sobi kokku. Mees justkui peaks kogu aeg seksi tahtma ja teiseks ta justkui ei saakski langeda seksuaalvägivalla ohvriks.

Tõepoolest, ohver võib olla ka mees. Vaatasin, et foorumites arutatakse selle üle, kuidas ikka naine saab vägistada meest. Kuidas saab?

Meest on võimalik vägistada anaalselt. Teiseks, erektsioon ei ole alati soovitud. Ka naisohver võib saada vägistamise korral orgasmi, aga see ei pruugi tähendada, et vahekord oli soovitud. Alati ei pruugi olla nii, et keegi on kuskil kinni seotud. Tähtsam kui see viis või moodus, kuidas seda tehti, on ohvri vaade.

Võimupositsioonile tuginevat ahistamist esineb ka töö juures, kui sage see on?

Seda on raske mõõta. See on põimunud ka töökiusamisega, mis pole Eestis just ikka aega teema olnud. See, et Martin Halliku juhtumis on 15 inimest olnud nõus oma kogemusest rääkima, on suhteliselt erandlik.

Eilne Pealtnägija tõi avalikkuse ette juhtumi, kuidas ränga verbaalse rünnaku ja muu hulgas pedofiiliasüüdistuste rahe alla sattus seksuaalkoolitaja Rita Holm. Millest see räägib?

See räägib inimeste lastetoast ja kodusest kasvatusest. Teisest küljest hirmust ja kolmandast küljest vihkamisest. Kui inimesed kuulevad sõna seksuaalsus, siis nad mõtlevad kohe seksist. Rita Holmi töö on ääretult tänuväärne. Ta ütles oma artiklis, et seksuaalkasvatus peab algama lasteaiast, aga toome selle veel ettepoole: see peab algama kodust. Seksuaalkasvatus kaitseb lapsi: see on arusaam, et minu keha on minu oma ja mitte keegi ei tohi seda puutuda, kui ma ei soovi, ja teise inimese keha on tema oma, ja keegi ei tohi seda puutuda, kui ta ei soovi. Seksuaalkasvatus on viis seksuaalvägivalda ennetada. Tuleb rääkida, mis on nõusolek – ja see peab olema vabatahtlik nõusolek. Laste seksuaalkasvatus ei tohi olla seksualiseeritud, ja selles mõttes on termin ehk eksitav: räägitakse tundeelust ja kehalisuse piiridest.

Me too liikumise taustal on ohveid süüdistatud kättemaksuhimus, omakasusoovis ja selles, et nad tulevad oma jutuga välja kümme-kakskümmend aastat pärast toimunut.

Ma ei tea, kui palju inimesed oskavad ennast asetada teise kingadesse või rolli. Öelda välja, et ma olen olnud seksuaalvägivalla ohver, ei ole kerge, sest sellega kaasneb stigmatiseerumine, häbi, ohvri süüdistamine. Miks me peame inimese õigust rääkida oma kogemusest kättemaksuks? Miks süüdistatakse ohvrit? Miks küsivad pilgud ei pöördu toimepanija poole?

Aga miks?

Sest ei mõisteta, mis on seksuaalvägivald ja kui suur on selle ulatus. Seksuaalvägivald kahjustab inimese vaimset ja füüsilist tervist ja võib inimese elu mõjutada aastakümneid. Seksuaalsus on olnud pikalt tabuteema. Vägivallakultuuri toetavad naljad mängivad siin oma rolli: nt et naise «ei» on tegelikult «jah». Kui me ei sea küsimuse alla, kas sellised naljad on okei, siis toetab see vägivallakultuuri.

Kuidas teha vahet flirdil ja ahistamisel?

Oletame, et baaris teeb üks inimene teisele ettepaneku, et tema teeb joogi välja, siis suhtleme edasi. See teine vastab: aitäh, ma pole huvitatud, ja ettepaneku tegija ütleb: sain aru, head õhtut – siis on tegu flirdi katsega, või tahtis ta lihtsalt niisama juttu ajada. Aga kui ettepaneku tegija jätkab hoolimata sellest, et teisel poolel mingit valmisolekut ei ole, siis on see ahistamine.