/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/15/11574860t1hdb31.jpg)
Justiitsministeerium laiendab oluliselt nende inimeste ringi, keda vanemliku hoolitsuseta lapsele eestkostjaks määrata võib. Sellega lahendatakse oluline hooldusõigust puudutav kitsaskoht.
Üle noatera lapsendamisest pääsenud poisi lugu ajendas seadust muutma (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Igaljuhul on selline seaduselünk, nagu oli väikese Martini juhtumis, kus tädi, kes soovis Martinit oma peres kasvatama hakata ja seda teha ei saanud, lubamatu ja see muudatus oli hädavajalik,» ütles justiitsminister Urmas Reinsalu.
Seni kehtiva seaduse järgi on õigus kohtuotsust vaidlustada üksnes lapse vanematel või vanavanematel, samuti kohalikul omavalitsusel.
«Kui nemad lapsel puuduvad, nagu väikese Martini juhtumis, ei saa keegi lapse sugulastest või muudest lähedastest tema õiguste eest seista. Seadusemuudatusega on edaspidi võimalik taotleda eestkostet inimesele, kellel on lapsega piisav emotsionaalne side,» sõnas Reinsalu.
Ministri sõnul on lapse puhul keeruline selgeks teha, keda ta oma usaldusisikuks nimetada soovib. Seetõttu on lapse huvides mõistlikum, et ka inimene, kes pole talle veresugulane, saaks võimalusel taotleda eestkostet. «Seda näiteks olukorras, kus lapse on selle täiskasvanuga koos elanud või on see näiteks tema ristivanem,» märkis justiitsminister.
Väike Martin elas ligi aasta turvakodus, mis on mõeldud ajutise peatuspaigana. Mustamäe linnaosavalitsus püüdis pisipoissi anda võõrale perele, samal ajal kui poisi tädi võitles ametnikega, et saada laps kasvatamisõigus endale.