Rändeleppest tehti populistlik malakas (65)

Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi professori Tanel Kerikmäe sõnul on rändelepe osutunud heaks materjaliks, et lõigata sisepoliitilist profiiti  oodatava valijaskonna seas – nii ei ole see juhtunud mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas, eriti ilmekalt Saksamaal, kus ultraparempoolsed on vastandunud teiste poliitiliste jõududega.

«Enamik ÜRO liikmetest kahtlemata rändeleppe allkirjastab,» on Kerikmäe veendunud. «Lepe ei ole õiguslikult siduv, ei sisalda nõuet vastuvõetavate isikute kvoodile ja viitab ka ise riigi suveräänsuse respekteerimisele. Hirmutamistaktika mõjub aga alati tõhusalt, kui teemasse ei olda süvenenud või ei teata tagapõhja.» Et teema selgeks saaks, on Kerikmäe sõnul tarvis pidada valitsejate, rahvaesindajate ning kaalukate arvamusliidrite debatti. «Nii Austria, Ungari, Poola, Bulgaaria, aga ka mitmed riigid mujalt (sh USA) on esinenud leppe vastaste argumentidega,» räägib Kerikmäe. «Viini esindajad on lausa väljendanud hirmu, et pagulus muutub ÜRO poolt toetatuna inimõiguseks! See kõik ei ole aga üllatav. Küsimus on pigem selles, kas Eesti kaldub Visegradi ja Balkani retoorikasse – seni pole sisulist kontseptsiooni Eestis asüülipoliitika suhtes  ju veel tehtud. Et populistlikke loosungeid puhastada ja tekitada ühiskonnas arusaam, kas ja milleks seda lepet toetada, on tarvis pidada diskussiooni riigikogus.

«Toetus oleks mõistlik,“ leiab Kerikmäe, «sest lepe teeb selget vahet asüülitaotlemise ja ebaseadusliku immigratsiooni vahel. Tegelikult on asi ju lihtne: kui tegutseme vaid huvide pinnalt, siis pole otsused jätkusuutlikud. Kui huvid, olgu siis poliitilised vôi majanduslikud, baseeruvad väärtustel, mis valdavat enamust kõnetavad, tehakse parim otsus.»

Hirmutada pole vaja

Eesti Pagulasabi juhatajale Eero Jansonile on arusaamatuks jäänud, kuidas palju kirgi põhjustanud kaks aastat konsultatsiooniprotsessis olnud ÜRO kompakt nüüd sahtlinurgast üles leiti. «Lepe toetub olemasolevale rahvusvahelisele õigusele ja juba kehtivatele põhimõtetele,» ütleb ta. « Kõik sealsed teemad on juba olemas oleva õigusliku raamistikuga kaetud – seal ei ole mitte midagi uut või sensatsioonilist. Ei ole ka ühtegi punkti, mis oleks ohu allikas. Need riikidele pandud kohustused kehtivad meil juba niigi.»

Janson möönab, et igal rahvusvahelisel dokumendil on potentsiaal muutuda rahvusvahelise õiguse üleüldiselt tunnustatud osaks. «Samas, kokkulepe ütleb selgelt, et ta ei sekku riikide suveräänsesse õigusse rännet puudutavaid seadusi ise vormida,» märgib ta. «Riigipiiride avamise ja massimigratsiooniga hirmutamine ei ole asjakohane, sest rändeleppe eesmärk on korrastada, muuta rännet korrapärasemaks. Lähtekoht on see, et ebaseaduslikku rännet on liiga palju, ja mõte on selles, et muuta rännet ettearvatumaks.»

Inimõiguste keskuse juhi Kari Käsperi sõnul on paljude Euroopa riikide populistlikud paremäärmuslikud jõud avastanud kompakti kui võimaluse inimesi hirmutada ja segadusse ajada, valitsused aga pole teinud kuigi palju selleks, et selgitada, millega tegemist. «Dokument on poliitiliselt olulise tähtsusega, aga juriidiliselt siduvat mõju tal ei ole,» selgitab ta. «Kui kompakt oleks mõeldud siduvana, oleks selle loomine käinud teistmoodi ja võtnud palju rohkem aega, ilmselt ei oleks üldse kokkuleppele jõutud. Ta ei ole midagi enamat kui ühiste eesmärkide seadmine.»

Toetus ja tavaõigus

Rahvusvahelise õiguse eksperdid Lauri Mälksoo ja René Värk on leidnud, et leppe toetamine on Eestile ohtlik, sest kompaktis sõnastatud põhimõtted võidakse hakata käsitlema nn tavaõigusena. «Dokument ütleb, et see pole õiguslikult siduv,» rääkis Värk saates «Otse Postimehest». «Aga kui vaatame praktikat, siis kõik need dokumendid, mis võetakse vastu mittesiduvana, kipuvad hakkama elama oma elu. Nad näitavad riikide veendumust ja võivad kasvada üle tavaõiguseks.» Mälksoo ütles ERRi portaalis, et Eesti võiks jääda kompakti suhtes erapooletuks, sest dokument on kantud arusaamast, et ränne on põhimõtteliselt kõigile kasulik. Värgi sõnul püütakse dokumendis jätta muljet, et riigil ei ole õigust kontrollida, kes riiki saabub. Selle dokumendi tunnustamise korral on tema hinnangul paratamatul ühed võitjad ja teised kaotajad, aga kes on esimesed ja kes teised, seda ei tea praegu täpselt keegi. «Kas oleme valmis selleks, kui inimesi tuleb igalt poolt?» küsis ta Postimehe otsesaates retooriliselt.

Käsper Mälksoo ja Värgi seisukohta ei jaga. «Suure lugupidamise juures Lauri Mälksoo ja Rene Värgi suhtes – see ei ole nii lihtne,» sõnab ta. «Rahvusvaheline tavaõigus ei teki nii, et keegi sõidab kuhugi konverentsile, istub seal, ütleb midagi – ja meie jaoks ongi tekkinud siduv norm. Rahvusvaheline tavaõigus tekib nii, et riigid lähtuvad aastakümnete jooksul– mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes –mingitest põhimõtetest. Tavaõigusest saab rääkida alles siis, kui suur enamik riike on pika aja jooksul mingeid põhimõtteid järginud.»

Mälksoo ja Värgi arusaam ei ole Käsperi hinnangul mitte otseselt vale, vaid pigem lihtsustav: «Igasugused rahvusvahelises suhtluses tehtud sammud jäädvustavad ja arendavad mingisuguseid praktikaid, ja võib-olla näiteks 70 aasta pärast saame tõesti rääkida tavaõiguse normist.» Tavaõigus on aga igal juhul siduv kõikidele riikidele. «See ei ole nii, et kui Eesti jätab mõnele üritusele minemata, siis talle see ei laiene,» lausub Käsper. «Kui rahvusvaheline tavaõigus on tekkinud, siis ei ole vahet, kas sa oled käinud, teinud või öelnud, see kehtib ikkagi.» Väikeriigina võiks Eesti tema meelest kompakti toetada, sest jäädes kõrvale suurtest rahvusvahelistest kohtumistest jäävad meie huvid esindamata ja kaitsmata.

Inimõigused kehtivad niigi

Inimõiguste eksperdi, Tallinna ülikooli dotsendi Mart Susi hinnangul pole õige öelda, et rändepakt Eestile mingisuguseid kohustusi peale ei pane: seda teeb igasugune rahvusvaheline kokkulepe – olgu ta formaalses mõttes siduv või mittesiduv. «Selle paktiga ühinedes deklareerib Eesti, et ta tunnustab teatud põhimõtteid,» selgitab ta. «Samas, nii radikaalset väidet, et see pakt seab ohtu Eesti suveräänsuse, ei saa esitada. Igasuguse rahvusvahelise deklaratsiooniga ühinemine on mingis mõttes riigi suveräänsust piirav samm, nagu näiteks oli ka Euroopa Liiduga ühinemine. Aga pole alust väita, nagu annaks Eesti selle paktiga ühinedes ära enamat kui mõne teise rahvusvahelise leppega ühinedes.»

Susi rõhutab, et sellised deklaratsioonid on rahvusvahelistest inimõigustest arusaamise osa. «Uudne on võib-olla see, et siin on kõik kokku pandud ühtsesse dokumenti, mis seab raamistiku riikide edasisele tegevusele: riigid peaksid hakkama välja töötama põhimõtteid, mis on kooskõlas pakti põhimõtetega. Eesti ei saa näiteks teha otsust, et mingi ajahetkel ei taha me mitte ühtegi varjupaigataotlejat üle oma piiride lasta.» Inimõiguste aspektist pole aga kompaktis midagi uut. «Rõhutatakse, et inimõigused kehtivad kõigi suhtes ühteviisi – ja selle põhimõttega on Eesti ammu ühinenud.» Susigi toob ette, et kui enamik riike mingi deklaratsiooniga ühineb ja näiteks Eesti seda ei tee, siis tuleb meil selle põhimõtteid ikkagi järgida. Kui kompakt leiab enamiku maailma riikide toetuse, eeldatakse selle järgimist kõigilt riikidelt.

Rändetemaatika erutab Eesti valijat, nentis politoloog Tõnis Saarts eile Kuku raadio saates «Kaks ühes», ja see on ka põhjus, miks on poliitilised seisukohad ÜRO rändepakti suhtes olnud nii teravad. «Seda on näidanud ka varasemad küsitlused: 2015 rändekriisi aegu pidasid Eesti elanikud seda probleemiks number üks, kuigi meile tuli alla kahesaja pagulase ja neistki pole palju alles. Nii et reaalseid probleeme Eestil sellest tulnud ei ole – see on selline kujuteldav oht, ja erakonnad on selle arvelt populaarsust kogunud.»

Rändekompakti teema sai tuule tiibadesse Lauri Mälksoo Facebooki postitusest 6. novembril, mis kutsus Eesti poliitika ja meedia parimaid päid pöörama erilist tähelepanu ÜRO migratsioonipaktile, mille allakirjutamist plaanitakse detsembris Marokos. Meedias käsitles teemat esimesena Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik, avaldades 8. novembril kirjutise «Ei Absurdistanile!». Järgnes erakordselt terav ja emotsionaalne mõttevahetus nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias, mispeale president Kersti Kaljulaid teatas, et Eestil saab olla ainult üks välispoliitika, ning kui ühtsetest põhimõtetes kokku lepitud ei ole, tema Marokosse ÜRO kohtumisele ei sõida.