Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/09/11560901t1hc487.jpg)
Silmitsesin üleni roosaks värvunud käsivart ja nentisin: «Veri tatiga! Ei mingit kahtlust!» Roosasusel oli proosaline põhjus: eelmisel ööl olid hundid lambakarjas käinud ja keegi pidi nüüd aedikus ringi jooksvad ning siit-sealt auklikud uted kinni püüdma. Võikamast pildist ei pääsenud aga tallimees, kes võsavillemite veretöö käigus otsa leidnud lambad kokku kogus...