/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Varahommikused ummikud koolide juures on muutunud Eestis igapäevaseks, sest aina enam tuuakse lapsi kodulähedasse kooli autoga. Tütrega kooli juurde jalutanud Mari sõnul on laste vähese liikuvuse põhjuseks vanemate mugavus.
Ema: vanemad ise õpetavad oma lapsed mugavaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kella kolmveerand kaheksa on Mustamäel asuv väike Kuldnoka tänav autosid täis, sest kell kaheksa algavad tunnid Lilleküla gümnaasiumis.
«Elame siin samas Mustamäe tee ääres ja jala tuleks ta kooli kümme minutit,» rääkis autoga poja kooli toonud Karina. Naise sõnul toob ta poega autoga, sest tal on hommikuti kiire. «Ma jalutaksin küll, aga mul ei ole aega jalutada kooli ja siis koju tagasi, et autoga tööle minna,» selgitas ta. Alles sel sügisel kooliteed alustanud Sören tuleb küll peale tunde ise koju, aga kooli ei ole nõus üksi minema.
Rahvusvahelise liikumisuuringu järgi käib jala või rattaga käib koolis umbes kolmandik Eesti lastest. Teadlaste hinnangul on seda vähe.
Loe ka: «Hinne Eesti laste liikumisaktiivsusele: kolm miinus»
Poja kooliteed peab ema aga igati turvaliseks. «Kiirused on siin väiksed ja lapsed lastakse ilusti üle tee, koolihoovi tohivad sõita vaid õpetajad,» sõnas naine.
«Viis enne kaheksat on siin plats puhas ja liiklus toimib ilusti,» ütles koos tütrega kooli juurde jalutanud Mari. Tema sõnul on lapse autoga kooli toomine õigustatud siis, kui üks lastest on vaja viia lasteaeda ja teine kooli või kui elatakse linnast väljas, aga enamik Lilleküla õpilasi peaksid tema teada olema sama kandi lapsed.
«Vanemad ise kasvatavad lapsed mugavaks. Kui algusest saadik õpetad, et nüüd käime jala või lähme rattaga, siis nii ongi,» sõnas naine. Ta lisas, et kui võimalus on, siis muutuvad lapsed väga kiiresti mugavaks.
Nende pere üritab võimalikult palju jala käia ja ka kõik laste trennid on seetõttu valitud võimalikult kodulähedased. Mari vanemad pojad käivad Pelgulinnas koolis ja lähevad sinna üldjuhul jala. «Kui hommikuti 20 minutit jala käia, siis saab pea mõnusalt värskeks,» on ta veendunud.
Kui Lilleküla kooli ümbruse liiklust peab naine igati turvaliseks, siis muretsema paneb kooliteele jääv Keemia tänav, kus puuduvad kõnniteed ja autod pargivad kahel pool. «Ma ise ka olen mures, kuidas sealt läbi saada, aga laps on ju nii väike, et ei paista välja,» sõnas naine.
Marile jääb arusaamatuks, kuidas osa vanemaid julgevad lapsi üksi sealt kaudu kooli saata. Ta möönis, et ükskõik, kui turvaline koolitee ka on, siis alati on oht, et leidub mõni hoolimatu juht. «Mina olen oma lastele õpetanud, et ise pead enda eest seisma, sest keegi ei hooli sinust rohkem kui sina ise,» tõdes naine.