Kellakeeramine sobib rahvahääletusele

Parlamentaardemokraatlik Eesti pole olnud teab kui aldis rahvahääletusi korraldama – taasiseseisvunud riigis on neid ette tulnud vaid kahel korral: esimest korda põhiseaduse vastuvõtmise puhul ja teist korda siis, kui Euroopa Liitu astusime. Põhiseadus on sõnastatud nii, et referendumeid kergel käel korraldada ei saagi. Aga kas peaks võima või saama? Vastust sellele küsimusele ajendab otsima otsedemokraatia ideede levik, riigireformijate vastsed ettepanekud ning aeg-ajalt mõnes vaidlusküsimuses tehtav ettepanek „Aga paneme selle siis rahvahääletusele“. Senimaani on riigikogu erakondade ettepanekutele mõne seaduseelnõu saatus rahvahääletuse vormis otsustada käe ette pannud.

Põhiseaduse koostamisel osalenud Liia Hänni leiab, et nii põhimõttelised küsimused nagu põhiseaduse kinnitamine või euroliiduga ühinemine peaks ka tulevikus otsustama rahvas. Enamat kaasamist peab ta õigeks, kuid kaasama ei peaks mitte niivõrd otsustusprotsesside lõpus, vaid otsuste ettevalmistamisel. On aga kaks päevakajalist küsimust, mis Hänni meelest rahvahääletusele sobiks. Esimene on kellakeeramise lõpetamine (selle otsuse on valitsus juba teinud, kõne all on võimalik edasilükkamine) ning kas jääda suve- või talveajale. «See on suurel määral maitse küsimus,» põhjendab Hänni, «sellise mittepoliitilise valiku võibki rahvas teha.» Teine küsimus võiks Hänni meelest olla, kas võimaldada topeltkodakondsust Eesti sünnijärgsete kodanike järglastele, kes on Eestist eemal elades omandanud mõne teise riigi kodakondsuse.

Head ja vead

«Tugevamat legitimatsiooniallikat kui otsene rahva enamuse tahtel põhinev otsus ei ole võimalik leida,» märgib praktilise filosoofia professor Margit Sutrop, kes peab positiivseks seda, et referendum mobiliseerib kodanikkonda ja suurendab huvi poliitika vastu. Ent ohud on sama ilmsed kui head küljed. «On oht, et keerulised  otsused tehakse lühikese aja jooksul rahvale tahtlikult lihtsaks, väänates tõde või jättes suurema osa informatsioonist edasi andmata,» selgitab Sutrop. «Samuti on oht, et inimeste mõjutamiseks kasutatakse demagoogiat.»

Seetõttu oleks Sutrop otsedemokraatia rakendamisel pigem ettevaatlik. Küsimus ei ole isegi mitte niivõrd selles, et referendumite korraldamine on aja- ja ressursimahukas, vaid selles, et sagedasti eeskujuna ette toodud Šveitsi mudel ei pruugi meile sobida. Sutropi sõnul ollakse ka Šveitsis praegu otsedemokraatia suhtes kriitilised. «Kuni 70ndate aastate alguseni lõikasid Šveitsi institutsioonid otsedemokraatiast kasu, sest ta tagas poliitilise stabiilsuse. Selles faasis oli oluline leida kesktee liberalismi ja sotsialismi vahel ja vältida riskirohkeid reforme. Selline poliitika lõppes 1974. aastal, kui töötuse protsent hakkas tõusma.» Sutrop toob ette isikliku näite Šveitsi otsedemokraatia jõhkrusest: tema tšehhitarist sõbratar Konstanzi ülikooli päevil ei saanud elamisluba, kuigi oli kümme aastat Šveitsis elanud ja olnud šveitslasega abielus. «Kohalikul kogukonnal oli õigus öelda, et nad ei taha ida-eurooplast enda hulka ja pere pidi elukohta vahetama.» Niisiis ei tohiks Sutropi sõnul referendumile panna vähemuste õigustega seotud ning inimõigustega vastuollu minevaid küsimusi, samuti mitte nt välispoliitika ja julgeoleku teemasid. Küll aga tuleks kõne alla «igaüks on-ekspert»-teemad, nt kellakeeramine ja talve-/suveaja vaheldumine.

Põhiseaduse piirang

Põhiseadus ütleb, et referendumile ei saa panna  eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Selle eesmärgiks on majanduseksperdi ja kunagise ministri Raivo Vare sõnul vältida populistlikult motiveeritud lollust riigi kestmise jaoks eksistentsiaalsemates küsimustes. Eeldusel, et muudetaks põhiseaduse paragrahvi 105 (selline ettepanek seisab riigireformi sihtasutuse vastavaldatud ettepanekutes – VK), mis ütleb, et kui hääletusele pandud eelnõu ei saa poolthäälte enamust, tulevad erakorralised valimised, saab Vare sõnul hääletusele panna põhiseaduse enda muutmist. Kohaliku tasandi mis tahes küsimusi võiks Vare meelest rahvahääletusele panna, erandiks peaksid aga olema poliitilised, nt mõne piirkonna autonoomia küsimused.

Filosoofiadoktor Aive Pevkuri hinnangul sobib rahvahääletusele panna küsimusi, mis seavad eesmärgiks avaliku hüve tuvastamise: näiteks kas mingile alale peaks tulema laste mänguväljak või spordiväljak. Kõne alla tuleb ka presidendiinstitutsiooni vajalikkuse küsimus, aga ka nt see, missuguseid teenuseid pakkuvad ettevõtted peaksid olema riigi omad. «Näiteks millist avalikku hüve loob EVR Cargo, uue nimega Operail,» küsib ta. Kindlasti ei peaks Pevkuri sõnul refendumi korras otsustama samasooliste abielusid, abordiõigust, eutanaasiat jne.

Kõigeks ei sobi

Referendum on õiguslikult kõige siduvam viis rahva arvamusega arvestamiseks, aga iga probleemi lahendamiseks see ei sobi, leiab sotsioloog Juhan Kivirähk. «Referendumit kasutatakse siis, kui on tegemist riigielu seisukohast eksistentsiaalse küsimusega – nii nagu Eesti liitumine Euroopa Liiduga või nüüd hiljuti Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust,» sõnab ta.

Kivirähu sõnul on oluline vahet teha seadusliku jõuga referendumitel ning nõuandvatel rahvahääletustel, ja viimaseid võiks sagedamini kasutada. Tallinnas on sel viisil seatud ajalisi piiranguid alkoholimüügile ning vastamisi seatud Linnateatri ja Kultuurikatla rahastamine. Igati teretulnud on Kivirähu meelest ka rahvakogu tüüpi ettevõtmised, nagu võeti ette 2013. Kindlasti vajaks tema hinnangul jõustamist ka rahvaalgatuse seadus, mis võimaldaks teatud arvu allkirjade kokkusaamisel seada rahva poolt riigikogule otsustamiseks kodanike jaoks olulisi küsimusi.

Ka Kivirähk arvab, et kellakeeramise teemal võiks rahvahääletuse teha. Soomlased hääletasid  sel teemal ning tulemus oli 52:48 vööndiaja kasuks. Kindlasti ei tohiks tema arvates aga sel viisil otsustada vähemuste staatust, nt samasooliste paaride kooselu puudutavaid küsimusi, sest sel juhul hakkaks ühiskonnaelu määrama enamuse diktaat. Rahvahääletuste korraldamise eeldus on Kivirähu sõnastuses rahva ette pandud küsimuse täpne ja üheselt mõistetav formuleering ning võimalus sellele küsimusele vastata kas «jah» või «ei». Ent mitte ainult: osalejal peab kindlasti olema ka küllaldaselt infot oma otsuse võimalikest mõjudest ja tagajärgedest.

Eeldab tarka poliitikat

Rahvahääletused eeldavad targemat valijat ja vastutustundlikumat poliitikat, leiab viimati presidendiks kandideerinud advokaat Allar Jõks, kes kaitses oma kampaania käigus seisukohta, et referendumeid võiks rohkem olla. «Rahvahääletus sunnib poliitikuid oma algatusi rohkem selgitama ja aitab maandada ühiskondlikke pingeid ning samas kasvatab valijate vastutustunnet. Siin tekib surnud ring, sest nii tarkust kui vastutustunnet saab saavutada vaid läbi rahvahääletuse kogemust.» Jõksi sõnul tuleks rahvahääletusele panna Euroopa Liidu aluslepingute muudatused, mis loovutavad Eesti Vabariigi tuumikpädevusi, kuid kindlasti mitte kooseluseadust. «Rahvahääletust saaks sellistes küsimustes endale lubada tugev ja enesekindel ühiskond, kus teistsuguse talumise kohustust peetakse inimeseks olemise osaks,» põhjendab ta.

Jõks ei usu, et meil niipea mõni küsimus rahvahääletusele pandaks, sest rahvahääletuse läbikukkumine tähendab erakorralisi riigikogu valimisi. «Peavoolupoliitikas tundub valitsevat rahvahääletusega seoses hoiak, et rahvalt ei ole mõtet küsida, kui ei ole vastuses kindel,» märgib ta. «Hoiatava näitena tuuakse Brexit, kus rumalad britid (nagu meil armastatakse arvata), lasid end populistidel ära hullutada. Paraku demokraatia seisnebki selles, et valijatel on õigus teha ka valesid valikuid.»

Praxise juhi Tarmo Jüristo isikliku arusaama kohaselt peakski referendum demokraatias olemagi just kinnitus-, mitte otsustusformaat. «Näiteks põhiseadus: seda mitte ei otsustata rahvahääletusel, vaid kinnitatakse. Ja see tähendab, et rahvahääletusele pandaks ainult neid asju, mille puhul ollakse kindlad, et need läbi lähevad või ära kinnitatakse.» Jüristo mõistab referendumit kui formaati, mille käigus rahvas midagi deklareerib. Kindlasti ei peaks tema meelest rahvahääletusele panema küsimusi, milles on lihtsalt vastandlikud arvamused, ja siis «las rahvas otsustab».

Koostöö kogu juhataja Teele Pehk leiab, et rahvahääletus ilma põhjaliku teavitustööta ja faktipõhise taustainfota on nagu kommileti ees ilusaima pakendiga maiuse valimine. Keeruliste teemade puhul on enne hääletust tarvilik suurendada kodanike teadlikkust faktide, ekspertteadmiste ning aruteludega – sel viisil loodud kollektiivne tarkus pakub tugeva aluse raskete otsuste tegemiseks, selgitab ta. Selleks, et ühiskondlikult kaalukatel teemadel otsuseid langetada, on tarvilik korraldada ka arvamusuuringuid.

2013. aastal, 2012 Harta 12 järel sündinud Rahvakogu töö olulise tulemusena tõstab Pehk esile rahvaalgatusõiguse loomise.  Rahvaalgatus.ee kaudu  on riigikogu komisjonid arutanud enam kui 20 pöördumist. Parlamendi ette jõuavad tuhat digiallkirja kogunud pöördumised ning selliseid on praegu riigikogu ette teel üle 30. Samuti hästi tuntud petitsioon.ee keskkonnas seevastu allkirja anda ei saa ning sealsed meelsusavaldused automaatselt parlamendi ette ei jõua. Tuhat allkirja võidakse aga kokku saada ka paberil ning iga tuhande allkirjaga pöördumine võetakse parlamendis arvesse kollektiivse pöördumisena.