Anvelt: sisetunne ütleb, et Alli Rutto pole ekslikult Eesti kodanikuks saanud (7)

Kuidas on läinud nii, et üks Abhaasias sündinud eestlaste pere on olukorras, kus Eesti riik nende sünnijärgse kodakondsuse kallale läheb?

See on kohutav õiguslik sasipundar, mida me oleme aastate jooksul näinud.

Minu õiglustunne ütleb, et Alli Ruttole ei ole kodakondsus ekslikult antud, aga see on konkreetne küsimus teadlastele.

On olemas kaks eri taseme kohtuotsust. 2002 ütles halduskohus, et optantide (enne Eesti vabariigi loomist välja rännanud eestlased, kes Tartu rahulepinguga avaldasid soovi, et neid kodanikeks loetakse – toim) järeltulijad tuleb lugeda kodanikeks. Toonane kodakondsus- ja migratsiooniamet seda ei vaidlustanud ja sellega avati võimalus.

Aastatel 2002 kuni 2014 tuli Eesti välisesindustesse, enamasti Venemaal, pea 40 000 inimest. Nad kõik ei ole optantidega seotud, tegeleti lihtsalt õngitsemisega. Prooviti leida mitmesuguseid õiguslikke põhjuseid, et Eesti kodakondsus saada. Suureks läks see teema siis, kui me ühinesime Euroopa Liiduga.

2015 leidis PPA, et olemas on julgeolekuriskid ja siin mängis rolli ka kaitsepolitseiamet. Siis muudeti halduspraktikat, käidi arhiivides ja leiti, et kõiki optantide järeltulijaid ei saa lugeda kodakondseteks. See jõudis omakorda kohtusse ja riigikohus ütles 2018 ka, et ei saa.

(Riigikohtu otsuse järgi olid Eesti kodanikud vaid need, kes tulid Venemaa piiridest aasta jooksul tagasi vastloodud Eesti vabariiki, teoreetiline õigus sünnijärgsele kodakondsusele oleks sel juhul vaid selliste inimeste järeltulijatel. Inimesed, kellele anti varem kodakondsus ilma seda nõuet täitmata, loeti ekslikult kodakondsuse saanuteks – toim).

Eesti riigi väga selge soov oli üles ehitada riiki siin. Kindlasti ei ole soov olnud kunagi luua Eesti kodanikkonda kolmandas riigis.

Proua Alli Rutto ei ole ainus, keda see vaidlus puudutab, neid on päris palju.

40 000 kõlab hirmuäratava numbrina, aga tegelikult me ei tea, paljud reaalselt kodakondsuseni jõudsid. PPA kõhutunde põhjal on see arv hoopis sadades, seega pole kodakondsust niisama kellelegi jagatud.

Sadades kindlasti. Igatahes see oli uks, mis tekitas julgeolekuriski Eestile. Aga nende hulgas on ka näiteks Eesti proua, kelleks on Alli Rutto. Sellepärast lasin ma eelmisel kevadel tellida Tartu Ülikoolilt õigusliku analüüsi, sest me jääme ise ametkonnana hätta – siin on vaja sügavamat õigusajaloolist pilti.

Sügavamat kui riigikohtu otsus?

Riigikohtu otsus lähtub ka suuresti sellest, mis materjalid tal käes on.

Ehk riigikohtul ei pruugi olla veel piisavalt materjali?

Muidugi. Me tahame, et teadlased, kes töötavad arhiivides, kaevuksid. Nende eelis on see, et nad ei pea piirduma kehtivate ja esitatud õigusaktidega, vaid saavad vaadata asja laiemalt ja otsida lisatõendeid.

Kas riigikohtu otsus puudutab Abhaasia eestlasi, kuivõrd Abhaasia ei kuulunud 1920. aastast enam Venemaa koosseisu. Kui riigikohtu otsuse järgi pidi optant aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuma, et kodanikuks saada, siis Abhaasia eestlased elasid sellest aastast juba Gruusia territooriumil. Kas Alli Rutto esivanemaid Abhaasias see nõue puudutas?

Minu õiglustunne ütleb, et Alli Ruttole ei ole kodakondsus ekslikult antud, aga see on konkreetne küsimus teadlastele. Abhaasia eestlased olid väljaspool Venemaad oma kogukonnaga. Aga praegu on minu jaoks kehtiv riigikohtu otsus. Selleks, et hakata muutma halduspraktikat, on vaja autoriteetset teaduslikku analüüsi, mille alusel saan teha mina otsuseid minemata vastuollu kehtiva seadusega.

Ekslikult või mitte, aga inimestele on juba antud sünnijärgne kodakondsus. Kas see saab olla tinglik, kas seda saab uuesti ära võtta?

See võimalus tuleb 2012. aastal muudetud kodakondsusseadusest. Selle paragrahv 32 lõige 7 ütleb, et need, kellele on riik ekslikult kodakondsuse andnud, loetakse ikkagi kodanikeks, aga tinglikult pärast seda, kui nad on ära andnud teise riigi kodakondsuse. Kõik õigused, mis sünnijärgse kodakondsusega kaasnevad, hakkavad kehtima sellest hetkest, kui inimene seda nõuet täidab.

Minu küsimus on, kas Abhaasia eestlased on kodakondsuse saanud ekslikult või mitte. Teadlaste analüüs võib olla üks lahendustest, aga võib seda tupikteed veel rohkem sulgeda ja öelda, et ka Abhaasia eestlased on kodakondsuse saanud ekslikult.

Abhaasia eestlased ei saa oma teisest kodakondsusest loobuda. Seal pole Vene kodakondsuseta elamine võimalik. Mis saab, kui analüüs neid ei aita?

Kui Tartu Ülikooli uuring nende olukorda ei lahenda, siis on meil juba töös kodakondsusseaduse paragrahv 32 lõike 7 muutmine. See tuleks ümber teha nii, et ekslikult kodanikuks saanud jäävad igal juhul kodanikeks. Seda välistaks vaid reaalne julgeolekuoht.

Aga see ei lahenda teiste Abhaasia eestlaste küsimust, kellel ongi kaks koduriiki ja ilmselt ei saa nad topeltkodakondsuseta kunagi hakkama. Praegu on üritatud mingitele gruppidele topeltkodakondsust lubada, aga seegi pole riigikogust läbi läinud. Kas mingi hetk ei jõua kätte see aeg, kus meil on vaja topeltkodakondsuse lubamist tõsisemalt kaaluda?

Ma arvan, et aeg tuleb siis, kui see on aus ja pragmaatiline soov, mitte täis poliitilist vahtu. See seadusemuudatus, mis Reformierakond sisse pani, oli paljude suhtes diskrimineeriv. Ei saa moodustada gruppe valgematest ja veel valgematest inimestest.

Arvan, et topeltkodakondsus võiks olla nende valimiste üks teemadest. Me näeme ju, et meil on topeltkodakondsed olemas. Me täpselt ei tea, palju neid on. Me võime spekuleerida 50 000 – 60 000 inimesega.

(Põhiseadus ütleb, et sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust kunagi ära võtta, tänu millele on topeltkodakondsed paljud eestimaalased, ehkki kodakondsusseadus seda ei luba – toim).

Neist ülevaadet pole võimalik riigil teha?

Venemaa ja nii mõnigi riik veel ei anna seda informatsiooni teisele riigile.

Ma arvan, et topeltkodakondsuse küsimus tuleb legaliseerida, aga see ei tohiks olla diskrimineeriv, vaid pigem personaliseeritud. Me jõuame muidu jälle sellise ajani tagasi, et ühed inimesed on veidi paremad kui teised.

Et me vaatame iga inimest eraldi enne, kui otsustame, kas ta võib olla topeltkodakondne?

Ma arvan, et riik on nii tugev, et suudaks julgeolekuohtu hinnata konkreetselt. Mitte nii, et vaatame gruppe erinevalt, sest neis gruppides on inimesi, kes pole julgeolekuoht ja me teeme nendele siis liiga.

Kas seda peaks tegema kaitsepolitsei, kellel oleks vaja jõudu juurde?

Sellisel juhul oleks vaja, aga selle taha ei ole midagi kunagi jäänud. See pole ka ainult kaitsepolitsei töö, seda tehakse koostöös. PPA teeb esimese skriiningu.

Abhaasia eestlaste jaoks võtab kõik aega, enne kui riik mingi lahenduseni jõuab. Samal ajal passid aeguvad. Kas riik taastab hiljem nende kodakondsuse?

Pass ei ole kodakondsuse tõend, vaid reisidokument. Kodakondsus antakse Alli Ruttole sellest hetkest, kui ta toob tõendi, et ta pole Venemaa kodanik. Praegusel hetkel on ta selles olukorras, kus ta peab võtma Eesti viisa ja käima sellega Eestis. Aegunud passiga ei saa reisida. Kui ilmnevad uued asjaolud, siis peab riik inimest teavitama.

Kas Abhaasia eestlaste kogukonda peaks riik kuidagi aitama?

Riik peab ja ongi aidanud. Kultuuriliselt on neid toetatud ja  seda tehakse ka edaspidi, aga kui me räägime õiguslikult, siis peitub võimalus selles, et me jõuame poliitilise kokkuleppeni ja muudame seadust. Mina näen, et me peame lähtuma üksikjuhtumitest.

Topeltkodakondsuse lubamine nii, et me vaatame iga juhtumit eraldi toob ka kindlasti kohtuvaidlusi?

Üks normaalne õigusriik peabki mingil määral toimima läbi kohtute, me ei saa luua ideaalset õiguslikku mudelit, kus me kohtus ei käi. Kohtus käimine on osa igasugusest õigusloomest ja olen rohkem kui kindel, et kohtus käimine survestab riigiasutusi tegema paremat tööd ja annab õigusselgust keerulistes haldusotsustes.

***

Ruttode perekonna saaga ehk kuidas inimesest Eesti kodanik sai ja siis jälle ei saanud

1918 - sünnib Eesti vabariik

1920 - Võru kreisist Abhaasiasse eestlaste külla kolinud Jakob Reiljan esitab taotluse, et teda Tartu rahulepingu alusel Eesti vabariigi kodanikuks loetakse.

1921 - Spetsiaalne komisjon annab Reiljanile välja Eesti kodakondsuse tunnistuse.

2005 - Eestlaste peres kasvanud, kuid Abhaasias sündinud Arnold Rutto kolib Eestisse õppima. Tema vaarisad mõlemad rändasid enne vabariigi sündi Eestist Abhaasiasse. Üks neist oli Jakob Reiljan, teine Viljandi kreisist pärit Martin Ruutu.

2007 - Arnold teeb igaks juhuks ära keele- ja kodakondsuseksami ning pöördub toonase välisminister Urmas Paeti poole küsimusega, kas ta saaks kiirendada oma kodanikuks saamise protsessi.

2012 - Arnold leiab rahvusarhiivist, et Martin Ruutule on väljastatud kodakondsustunnistus. Ta läheb sellega PPAsse ja taastab oma sünnijärgse Eesti kodakondsuse.

2013 - Oma sünnijärgse kodakondsuse taastab Arnold Rutto ema Alli, kes elab jätkuvalt Abhaasias, kuna hooldab seal oma eakaid sugulasi. Alli teeb seda vaarisa Jakob Reiljani kaudu.

2003–2015 - riik annab sadadele inimestele sarnaste arhiivileidude põhjal Eesti kodakondsuse nagu Alli ja Arnold Ruttole. Siis muudab PPA praktikat ja ütleb, et pelgalt arhiividokumentide põhjal enam keegi kodakondsust ei saa.

2016 - kodanikuks saab ka Alli Rutto tütar Liana ja tütrepoeg, kes elavad praegu Tartus.

2017 - Liana teine laps saab oma ema kaudu Eesti passi ja kolib Eestisse.

2. märts 2018 - riigikohus otsustab, et Tartu rahu järel Venemaal Eesti kodakondsust taotlenud eestlastest ei saanud kodanikud, kui nad ühe aasta jooksul Eestisse tagasi ei pöördunud.

15. august 2018 - Alli Rutto läheb PPAsse oma passi pikendama, kuid kuuleb, et talle on pass antud eksitusena. Kuna Jakob Reiljan ja Martin Ruutu jäid Abhaasiasse, siis nende kodakondsustunnistused midagi ei tähenda ning sünnijärgne kodanik pole ka Alli oma laste ja lastelastega. 

22. november - aegub Alli pass, kui ta selleks ajaks ei asu loobuma Abhaasias elamiseks vajalikust Vene kodakondsusest, keeldub Eesti tema dokumentide pikendamisest.

detsember - Peaks valmima Tartu Ülikooli õigusteadlaste analüüs, mida ootab siseministeerium, et otsustada, kuidas edasi minna.