Randjärv: see rahajutt on külgepoogitud teema (9)

Kuivõrd ootamatu oli teile endale otsus, et teist ei saa Eesti Kontserdi juhti?

Arvestades viimaste päevade kulissidetaguseid jutte ja seda, mis toimus meedias, oli see prognoositav. Miks asi sellise tulemuseni jõudis, on muidugi üllatav, ja paneb nördima.

Miks see nii läks, seda just teada tahamegi. Aga vaatame kõigepealt fooni: teist on saanud ahnuse võrdkuju, kes tahtis saada riigikogust kätte see ümmarguselt 21 000 eurot. Nüüd olete ilma ametikohast, mis oleks teile väga sobinud, raha saate ilmselt kätte – oli see seda väärt?

Kindlasti oli kõik see arutelu seda väärt. Esiteks oli positiivne soov arendada Eesti Kontserti kui organisatsiooni, seda renoveerida, tegeleda rahaasjadega. Ma kandideerisin elus esimest korda töökohale. Olen küll 11 korda kandideerinud eri valimistel, aga tööintervjuud ei ole ma varem läbinud.Konkursi tingimustes olid sees küll tingimused kandidaadile, kuid ei olnud ühtegi märget tööleasumise kohta.

Segan kohe vahele: kõik esimesed uudised ütlesid, et Laine Randjärv asub tööle 1. veebruaril. Ja siis hakkasid kuupäevad nihkuma: tuli 1. märts ja 1. aprill. Kuidas see juhtus?

13. septembril oli vestlusvoor, mille ma läbisin edukalt. Nõukogu kinnitas häältega 5:0, et ma olen parim kandidaat sellele töökohale. Rääkisime muusikalisest teemadest ja asjadest, mis puudutasid Eesti Kontserdi arengut. Konkursi kutses oli kirjas, et tulemused avalikustatakse 5. oktoobril. Ma kujutasin ette, et minuga räägitakse läbi tööleasumise tingimused ja võimalused, sest intervjuul seda ei räägitud. Kui nõukogu esimees teatas, et mind on ära valitud ja me hakkame pressiteadet tegema, ütlesin ma, et ärge andke seda nii kiiresti välja, ma tahaksin kõigepealt läbi rääkida tööleasumise tingimuste üle. Leidsin, et ma võiksin läbida riigikogus olemise volitused nii, nagu mind on valitud. Kui hakkasid tulema signaalid, et see pole võimalik ja mind oodatakse 1. veebruarist, siis… 5. oktoobril pidas Eesti Kontserdi nõukogu koosoleku, kus kirjutati esimest korda üles, millistel tingimustel Laine Randjärvega tööleping sõlmitakse. Väga kaua neid tingimusi mulle ei esitatud. Juhtus muidugi ka selline halb lugu, et nõukogu esimees pidi ära sõitma ja seejärel olid tema peres kurvad sündmused. Läbirääkimisi saime tegelikult pidama hakata 15. oktoobril, kui ta tuli tagasi oma reisilt. 17. oktoobril andsin ma Postimehele teada, et olen nõus kõigi nõukogu tingimustega. Kahjuks ei jäänud see domineerima, vaid kadus uudisvoogu ära, ja pealkirjas oli ikka see, et ma ei taha tulla.

Teate, miski siin ei klapi. Nõukogu viitab, et olete oma tööleasumise tähtaega muutnud. Teatasite, et 1. veebruar ei sobi, siis oli jutt märtsist. Ja see muutus aprilliks. Ja selge ka, miks ta muutus – ikka selle hüvitise pärast. Nõukogu leidis, et kui need kuupäevad kogu aeg muutuvad, siis ei saa läbirääkimisi pidada. Teie jutust järeldan, et nõukogu juht Indrek Laul oli kõigega kursis. Üks teist kahest valetab. Kumb?

Tegelikult on olukord natuke teistsugune. Mina ei soovinud kommenteerida muud, kui et riigikogu liikmel on õigus saada hüvitist. Tegelikult on olukord niisugune, et kui minuga on sõlmitud leping, siis seda hüvitist ei ole. Kui leping on sõlmitud, siis hüvitist ei ole. Seetõttu pole üldse oluline, millal lahkub inimene riigikogust.

Nii et kui oleksite lepingu nüüd ära sõlminud, siis oleksite hüvitise kaotanud nii või teisiti?

Nii või teisiti.

Jälle midagi ei klapi. Kui see teema tõusis, põhjendasite sotsiaalmeedias, miks tahate seda 21 000 eurot kätte saada. Et olete valitsuses ja riigikogus tööd teinud, see on teile ette nähtud. Miski selles postituses ei viita, et teaksite selle summa kaotamisest või oleksite valmis sellest loobuma.

No tegelikult teenis see postitus hoopis teist eesmärki. Mind süüdistati selles, et ma olen valmis vastu võtma seaduslikku hüvitist.

No tagantjärele tundub see lugu uskumatu. Mul jääb mulje, et te ei räägi praegu õigust.

Tegelikult räägin ma õigust. Ma tahtsin anda palju rohkem kommentaare, aga nõukogu palus, et ma ei suhtleks meedia kaudu. Selles on asi. Ma jäin paljudes asjades kidakeelseks. Ilmselt oleksid need Facebooki postitused võinud olla olemata.

Kui see peaks õige olema, mida te praegu räägite, siis töötasite ju oma eesmärgile vastu. Te mõjusite ahnena ja ülbena, ja kui te teadsite, et võite selle summa kaotada, siis milleks luua sellist imagot?

Poliitiku kuvand on juba selline stereotüüpne. See info, mida ma tegelikult rääkisin, kadus, pealkirjad jäid ühtedeks ja samadeks.

Mis takistas sellele postitusele lisamast märget, et kui leping sõlmitakse, siis te kaotate hüvitise?

No ilmselt oli see minu viga, et ma seda ei teinud. Aga mulle oli see teada.

Teie praegune jutt on ebausutav.

Mul on väga kahju, aga ma olin sellest teadlik.

Te kaotasite ametikoha, mis oleks teile sobinud, ja ise ebatäpset infot jagades töötasite oma eesmärkidele vastu, miks?

Kui ma palusin endale saata lepingu tingimused, siis ei olnud mul võimalik neid saada. Esimest korda sain ma need – mitte kirjalikult, vaid suuliselt – 5. oktoobril pärast nõukogu koosolekut. Need olid protokollitud. Küll aga ei antud nõukogu esimehele tookord nõusolekut alla kirjutada. Kogu aeg tuli mingi uus takistus juurde. Kuna ma ei kujutanud ette, et 13. septembril tehtud otsus ei ole legitiimne või et seda on võimalik muuta või et hakkavad ilmnema mingid asjaolud… Mina tunnetasin, et sellele tekkis poliitiline vastuseis, ja püüti leida võimalust see asi nurjata.

Te tahate rääkida kõigest muust kui kuupäevadest. Sisuliselt te ütlete, et nõukogu valetab, kui ütleb, et olete neid kuupäevi pidevalt nihutanud.

Kindlasti ei taha ma öelda, et nõukogu valetab. Mina tahan öelda seda, et pidasin nõukogu esimehega mitteametlikke läbirääkimisi. Mina sain teada, et sellega (kuupäevaga – VK) ei ole probleemi, ja tegin rõõmsa postituse Facebooki lehele. Kui te väga tahate, siis ma räägin oma varjatud põhjuse ära.

Selleks me teid siia kutsusime. Teie praegune jutt mõjub keerutamisena, rääkige nüüd otse.

Tegelikult oli mul niisugune plaan, et kui riigikogu saab 3. märtsiga läbi, siis on mul kuu aega tegelda oma viie aasta eest tagasi lükatud doktoritöö kaitsmisega. Ma ei ole tahtnud seda teemat sisse tuua, sest toona oli see suur fiasko: mind lubati kaitsmisele, aga seal ma ei saanud vajalikke poolthääli. Mul on see töö ringi tehtud. Mõtlesin, et kui sukeldun töösse Eesti Kontserdis, ei ole mul enam võimalust tegeleda teadustööga. Mul olnuks selles aeg riigikogu ja Eesti Kontserdi vahel. Rääkisin sellest nõukogu esimehega, ta oli sellest teadlik.

Teate, ma ei usu teid. See sobib ju väga hästi plaaniga, milles teid kahtlustati: olla riigikogus aja lõpuni, võtta välja hüvitis ja asuda siis Eesti Kontserti juhtima. Me oleme jälle alguses tagasi. Oleksite raha kätte saanud.

Ei oleks, kui mul oleks leping sõlmitud. Ma ei oleks seda raha kätte saanud.

Ja miks ei kommunikeerinud seda?

Ma ei tahtnud doktoritöö teemat sisse tuua. Ma ei oleks saanud seda raha. Ükskõik, kuidas te püüate mulle seda ahnet mainet juurde pookida, ma ei võta seda lihtsalt vastu. See oli keeruline aeg ja on mulle kõva õppetund, ja ma ei suuda muidugi kõiki ennast armastama panna, aga ma tean ise, mis ma teen. Tean ise, mis ma ütlen. Minu võimuses ei ole muuta selle inimese kavatsust, kes niikuinii tahab minust halvasti mõelda.

Mis saab edasi? Võite uuesti kandideerida, kuidas sellega on?

Ma ei ole seda veel otsustanud. Ma võin kandideerida Eesti Kontserti või mõnda teise asutusse.

Võite kandideerida ka valimistel.

Ma võin kandideerida ka valimistel. Ma võtan endale mõne päeva aega mõtiskleda.

Aga ikkagi, kui nüüd ametikoha kaotasite, siis 21 000 eurot saate ikkagi kätte.

Ei pruugi saada, kui mind valitakse riigikokku. See raha ei ole eesmärk, te näete. See on külgepoogitud teema. Inimestele läheb see korda, sest teie raha on ikka huvitav lugeda. Ma olen olnud 16 aastat poliitikas. Kui sa soovid poliitikast väljuda, sa teed ausalt läbi konkursi ja sind valitakse ja siis algavad läbirääkimised, mis kõike venitavad, ja sind määritakse ära…

Ma olen väga imestunud, et te kogenud poliitikuna sellisel olukorral tekkida lasksite.

Mõnikord on üksikisikul uudisvoogude vastu keeruline seista, olen seda kogenud ka varem.

Mida te kogu sellest asjast õppisite?

Ma usun sellesse, et kõik, mis meiega juhtub, on millekski oluline ja vajalik. Sulgus see uks, avaneb mõni teine. Kindlasti selekteerib see olukord välja sõbrad ja toetajad, kes on sinuga, see on oluline teadmine. Oluline on teada, kes sind hülgavad. Muidugi õppisin ma seda, et pean oma sõnumeid veel paremini edastama. Õppetund on ka see, et mõned kokkulepped ei pruugi pidada. Elu läheb edasi ja mis ei tapa, teeb tugevaks.