/nginx/o/2018/10/12/11490431t1h27b9.jpg)
Noort pangatöötajat tabas sumedal suveõhtul õnnetus, mille järel ei tahtnud ta muud kui ainult surra. Neli aastat hiljem läheb ta oma eluga aga edasi, ja isegi tugevama ja enesekindlamana, kui oli varem. Selleks ei teinud imet ainult arstid. Selleks pidi ta ületama endas vaimseid ja hingelisi hirme ning takistusi, mida enamik ei oska ettegi kujutada.
Maare Uus ei saanud esimese hooga aru, kus ta on ja miks ta seal on. Ta nägi ema ja isa – ema paitamas tema kätt ja nutmas, isa rääkimas midagi raskuste ületamisest –, kuid tundis pahameelt: miks on teda siia kinni pandud? Aga küsida ta seda neilt ei saanud, sest kõris jooksis toru läbi häälepaelte.
Ainus, mida Maare lõpuks taipas, oli see, et midagi on juhtunud. Aga seda ta veel ei mõistnud, kui hull tema olukord on.
Kulus nädal aega, enne kui ta pooleldi unesegusest maailmast lõpuks välja pääses.
Ta oli veetnud kolm nädalat kunstlikus koomas.
Viimaks, pikkamisi ärgates, suutmata rääkida ja liigutada, avastas ta end lebamas üleni sidemetes nagu muumia. Teha ei saanud muud kui vahtida seinal tiksuvat kella.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)