Millal lõpeb kallistajate terror? (51)

See on saate «Nädalalõpp Kanal 2ga» külalistele viie aasta jooksul ekraanilt juba selgeks saanud, mida teha, kui nad muusika saatel stuudiosse astuvad. Igaks juhuks, kui mõni noist ei tea, kuidas täpselt toimida, annab saatejuht Teet Margna eelnevalt õpetussõnad kaasa: teda võib tervituseks kallistada, aga teist saatejuhti, Kristjan Jõekaldat, on paslik lihtsalt kätelda.

Jõekalda ei taha, et teda embusse haaratakse. Ta ei tunne end mugavalt, seepärast. «Mind ei ole lapsest saati nii õpetatud, et paned käed ümber ja kukud krabama,» seletab ta.

Olgugi tal kallistamisest hoidumiseks ka praktiline põhjendus – et külalise puuderdatud lõug ei määriks tema tumeda pintsaku õlga heledaks, nagu on korduvalt juhtunud Margnaga –, annab Jõekalda endale aru, et pelgalt käteldes võib ta paista kui «igandinimene, kes ei tule tänapäeva uuendustega kaasa».

Kas see just nüüd uuendus on, aga fakt on see küll, et tervituseks või hüvastijätuks kallistamine on muutunud Eestis sedavõrd levinuks, et rääkida võib kui mitte lausa uuest normist, siis vähemalt poolkohustuslikust rituaalist. Aga sellega on kaks probleemi.

Esiteks: lähimatest pereliikmetest pisutki kaugemale jäävate inimeste, isegi heade tuttavate ja sõprade kallistamine pole eales olnud eestlastele omane. See on võõras komme.

Teiseks: ei maksa arvata, et kallistamine meeldib ühtemoodi kõigile. Ei meeldi.