Kaul Nurm kandideerib Vabaerakonna esimeheks (1)

Nurm toonitas pöördumises, et Vabaerakond jääb tema juhtimisel jätkuvalt avatuks erakonda mittekuuluvatele aktiivsetele kodanikele. Ta kritiseeris erakonna senist rahakasutust. Nurme hinnangul on erakonna suurimad juhtimisvead seotud sellega, et erakond pole suutnud täiel määral rakendada erakonna sisemist potentsiaali.

«Meil on erakonnas palju ülikoolide õppejõude ja teadlasi, õpetajaid, ettevõtjaid, arste, insenere, loovinimesi jt eluvaldkondades tegutsevaid oma ala liidreid, kellede entusiasmi ja ideelist panust sageli maha surutakse. Meil on probleeme ka liikmete kaasamisega piirkondades,» kirjeldas Nurm. 

Vabaerakonna 30. septembril toimuval erakorralisel üldkoosolekul valitakse uus esimees, juhatus, aukohus ning revisjonikomisjoni liikmed.

Postimees avaldab Kaul Nurme pöördumise täismahus: 

«Ma osalen poliitikas vastutustundest ja loomisrõõmust. Vabaerakond on võimekate liikmete ja suurte isiksustega „sisuerakond“, paraku ei pääse just meie pühendumus enam esile. Erakonnas on meil praegu aga keeruline üksteisele isegi sundimatult naeratada.

Seda olukorda saab muuta, kui tasakaalupunkt uuesti üles leitakse. Neid inimesi ei ole erakonnas väga palju, kes sellise asendimuutuse saavad veel esile kutsuda. Vanamoodi jätkates kiilub Vabaerakond aga kinni.

Vabaerakond sündis poliitilise liikumisena. Selliseid liikumisi kannab esmalt kas ühiskondlik protest või tugev üldistus mõnest ühiskondlikult olulisest teemast, et tuua kokku piisaval hulgal sarnaselt mõtlevaid inimesi. Rahvaliikumiste idealismi ja unistuse varjus leidub paraku küllaga neidki, kes teostavad küüniliselt oma grupihuve. Sageli juhtubki nii, et need grupihuvid lagundavad hiljem sama liikumise.

Vabaerakond eristub teistest poliitilistest liikumistest selle poolest, et juba eos öeldi välja võrdlemisi selge maailmavaateline alus – isamaaline, rahvuslik, konservatiivne, vastutustundlik, ettevõtlik, omaalgatuslik ja hariduslembeline. See on taganud erakonnale suhteliselt stabiilse liikmeskonna ka siis, kui erakond on võtnud seisukohti ühiskonda lõhestavates küsimustes.

Kui erakonna ideoloogiast veel rääkida, siis mina kuulun nende hulka, kes «vaba-konservatismi» juures ulatavad käe pisut rohkem liberalismi ja avatuse suunas. Ma toetan samas säästva arengu printsiipe ja ökoloogiliselt tasakaalus elukorraldust. Minu jaoks ongi konservatiivsus ennekõike ilmalik alalhoidlikkus.

Vabaerakond on täna piisavalt tugev, et tulla Riigikogu valimistele välja enda täisnimekirjaga. Oleme läbi tegemas olulist arengumuutust. Üksikute teemade varjust oleme jõudmas täismahulise programmi ja kõikide riigi juhtimiseks vajalike kompetentside katmiseni. Ehk kujundlikult öeldes: Vabaerakonnast kui teismelisest oma tee otsijast on saamas teadlik täiskasvanu.

Vabaerakond sai XIII Riigikogu valimistel 50 000 häält ja 8 mandaati. Vähemalt pooled neist häältest tõid Vabaerakonnale erakondliku kuuluvuseta inimesed, mina kaasaarvatud. Kandideerisin nimelt Vabaerakonna nimekirjas Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektorina talunike platvormiga.

Tahan sellega rõhutada, et Vabaerakond jääb minu juhtimisel erakonda mittekuuluvatele aktiivsetele kodanikele jätkuvalt avatuks. Kui uued poliitilised liikumised ei saa oma erakondade moodustamisel üle kartellierakondade poolt loodud lävendite, ja meil on piisavalt suur väärtuspõhine ühisosa, kutsume neid kindlasti valimistel ühinema meie nimekirjaga.

Avalikkus ei tea, et Vabaerakond asus valimisprogrammi koostama juba kaks aastat tagasi. Minugi eestvedamisel on koostatud demokraatiapakett ja kodanikuühiskonna pakett, maaelu- ja põllumajandusprogramm, regionaalpoliitika, valmimas on ka keskkonnapoliitika osa.

Erakonna liikmed teavad, et mul on mõnevõrra erinev käsitlus Andres Herkelist selles osas, milline peaks olema erakonna programm ja valimisprogramm. Minu paremat arusaamist mööda peab programm koosnema peamiselt aadetest ja üldistest väärtuspõhimõtetest ning olema võimalikult lühike. Valimisprogramm peab aga hõlmama praktilise elukorralduse käsitlusi, mida me soovime nelja aastase valimistsükliga muuta. Olemasolev programm on heaks põhjaks mõlemale.

Kui minust saab Vabaerakonna esimees, siis viin ma valimisprogrammi esinduskogu ette kinnitamiseks novembri lõpus ja uue erakonna programmi koos valimisnimekirjadega üldkogule jaanuaris. Oktoobrikuus tuleme aga toimkondade ja piirkondade ette kõikide teemakäsitlustega. Teen õigeid asju õigel ajal, ja nii, et ka liikmed seda tunnetavad.

Erakonna suurimad juhtimisvead on minu hinnangul seotud hoopis sellega, et me pole suutnud täiel määral rakendada erakonna sisemist potentsiaali. Meil on erakonnas palju ülikoolide õppejõude ja teadlasi, õpetajaid, ettevõtjaid, arste, insenere, loovinimesi jt eluvaldkondades tegutsevaid oma ala liidreid, kellede entusiasmi ja ideelist panust sageli maha surutakse. Meil on probleeme ka liikmete kaasamisega piirkondades.

Mulle ei anna veel rahu erakonna senine rahakasutus. Samuti oleme suunanud oma toimeka meeskonna võrdlemisi tagasihoidlike sõnumitega üle Eesti ringkäikudele. Selliste sõnumite vähene kaalukus kajastub täna põhjendatult ka meie reitingutes.

Ma käin kindlasti välja uued poliitika rõhuasetused, millega me tuleme kodanikele lähemale nende igapäevaelu murekohtade lahendamisel. Samuti ei arva ma, et Riigikogu fraktsioonis laual olev agenda ongi see, millega Vabaerakond peaks tegelema. Vastupidi, see ongi olnud meie puudujääk, et me oleme usinalt nühkinud küll Riigikogu pinki, kuid jätnud tähelepanuta meie valijate jaoks olulised teemad.

Pean enda poliitiliseks missiooniks tegelemist regionaalpoliitika ja maaelu teemadega. Eesti regionaalpoliitika põhiküsimuseks on riigi regionaalhaldus, ehk riigi kohalolu ja universaalsete avalike teenuste kättesaadavus piirkondades. Eesti suund 79 tõmbekeskuse arendamisele on selgelt ühiskondlikku ressurssi raiskav, me peame võtma selle asemel pigem suuna regionaalsete ja maakonna tasandi tõmbekeskuste arendamisele. Samuti tuleb riigil loobuda pealinnakesksest regionaalpoliitikast. Ühiskond saab areneda, kui igat avalikku teenust osutatakse selleks kõige mõistlikumal valitsemistasandil. 

Erakonna jaoks on veelgi olulisem tõsta poliitika fookusesse dünaamilise ja moodsa majanduse arendamine, hariduskorralduslikud probleemid, tervisekindlustuse ja ravi kättesaadavuse parandamine ning kodanike, sealhulgas eakate toimetulek. Samuti pean ma oluliseks digituru ja –riigi arendamist.

Erakonna liikmetel on nüüd võimalik kaasa mõelda, kuhu suunas erakonda tüürida. Sõltumata valimistulemustest peame tegema erakonna suuremaks. Usalduse taastamine erakonna juhtorganite vastu on selleks vältimatu samm. Oma pika juhtimiskogemuse põhjal julgen öelda, et ma suudan seda teha.»