Redel ja helkurvest avavad paljud uksed: eksperiment paljastas puudujäägid riigiasutuste turvalisuses (5)

«Äkki on vale maja»

Kas tõesti ongi nii lihtne? Järgmiseks objektiks on maaeluministeerium. Valvelauas istuv käredahäälne naine ei küsi peale mu nime mitte midagi. Ta ulatab lahkelt külastajakaardi, kuid kutsub mulle vastu haldusosakonna ametniku. «Kust firmast te olete? Ma ei saa aru? Kes teid siia saatis? Kellega on teil kokku lepitud? Meil käib siin hoopis teine firma.» Oskan vastata vaid laveerides: ülemus saatis; vist jah; graafikus oli kirjas; ma ei mäleta. See ei tööta ja naisterahvas piidleb kahtlustavalt. «Helista oma ülemusele ja uuri välja,» käsib ta.

Nõustun, kuid ülemust ju pole. Haaran redeli ja hakkan vaikselt ukse poole liikuma justkui numbrit telefoniraamatust otsides. «Helista siin! Jäta redel siia!» kuulen selja tagant.  Tunnen, et tark oleks olukorra päästmiseks tiineka kombel solvuda – mis mõttes ta ei luba mul tööd teha! «No äkki ma siis olen jah vales majas! Ma lähen välja ja helistan seal!» ütlen talle. Lahkun ja loodan, et jutt minust ministeeriumite vahel liikvele ei lähe.

Jalutuskäik Tallinna linnavalitsuses

Järgmisena võtan ette Tallinna linnavalitsuse, kuhu aastaid tagasi kaitsepolitsei ametnikud valvelauast möödudes sisse marssisid ja linnavalitsusse piilukaamera paigaldamisega hiljem abilinnapea Kalle Klandorfi initsiatiivil üle Eesti tuntuks said.

Haaran autost redeli, panen kõrva äärde telefoni ja olen «väga hõivatud». Viipan redeliga valvetöötajale ja ütlen muuseas: «Tulin suitsuandureid kontrollima.» Munitsipaalpolitsei vormis härra pärib, kas olen «Hotronicust» (linnavalitsuse suitsuandureid kontrolliv firma). Vastan, et ei ole ning mõtlen välja firmanime. «Mis asi, mis asi? Ah, mis, võta kaart,» lööb maja valvur käega.

Suundun teisele korrusele ja panen redeli püsti. Lagi on Tallinna linnavalitsuse hoones aga niivõrd kõrge, et isegi minu 196-sentimeetrise pikkuse juurest sellest mingit kasu pole. Jalutan koridoris ja loen andureid kokku. Laenan kontoritöötajalt pastakat ja teen märkmikusse nii igaks juhuks mõned märkmed, sest tajun, kuidas turvamees mind kaameratest jälgib.

Umbes kümme minutit hiljem ilmub valvetöötaja teisele korrusele ja küsib, kust ma olen ja mida täpselt tegema tulin. Selgitan, et tulin andureid kaardistama – see on rutiinne tegevus, et kolleeg saaks järgmisel nädalal nende tundlikkust ja korrasolu testida. «Aa, siis küll. Jaa-jaa,» ütleb ta ja küsib minult kui spetsialistilt andurite tundlikkuse kohta. Linnavalitsuse uksevalvur läheb tagasi tööpostile ning mina võtan suuna kolmandale korrusele.

Käin sealgi ruumid läbi ja loetlen andureid, kui äkki kuulen hingeldavat meest lähenemas. Ta ulatab mulle telefoni. Liini teises otsas majahalduse eest vastutava inimese asendustöötaja, kes minu kohta uurima hakkab. Jõuame kokkuleppele, et helistan oma ülemusele ja täpsustan olukorda. Otsustan lahkuda.

Umbes neli tundi hiljem ilmub uudisteportaalis Delfi lugu pealkirjaga «Eesti Meedia töötaja tungis linnavalitsusse. Pettuse ilmnedes saadeti ta minema». Linnavalitsus on minu ideniteedi jälile jõudnud ilmselt tänu munitsipaalpolitseile, kes meie auto numbrit kontrollis. Linn teeb abilinnapea Kalle Klandorfi nõudmisel politseisse avalduse. Klandorf räägib endise jälitusametnikuna linnavalitsuse pesuruumi piilkaamera paigaldamisest, mis on tõest muidugi kaugel.

Uudis üllatuskontrollist kui hane selga vesi

Panen eksperimendi nädalaks seisma ja jätkan uue plaaniga: keskkonnaametis on lokaalne elektririke ning mul on tarvis elektrikilbi juurde pääseda.

Ukse peal tervitab mind valvelauas vene keelt kõnelev härra, kellega purssides saame ühisele mõistmisele, et mul on kindlasti vaja kolmandale korrusele jõuda. Ta ulatab mulle liftišahti võtmed ning suunab mind keskkonnaametisse. Lähen sisse, töömesilased tervitavad. Teen kontorile ringi peale ja sisenen ka kontoriruumidesse. Leian üles ka maja elektrikapi, millest avaneb vaade suurele juhtmepuntrale. Teoreetiliselt oleks võimalik kogu maja elektrisüsteem välja lülitada.

Kuna juhtkonna ruumide võtmeid ma ei saanud, lähen proovin lihtsalt nende ukse taga kella lasta. Õnnestub – viipan silmadega suitsuanduritele ning pääsen keskkonnaameti juhatuse ruumidesse. Näib, et ega keegi seda nädalatagust uudist enam ei mäleta. Võtan taas endale meeldivaks saanud suitsuandurite kaardistaja rolli.

Sissetung lennujaama ehk Võimatu missioon

Keegi kolleegidest ei uskunud, et ma Tallinna lennujaamas kuhugi edasi pääsen. Lennujaamad on kõige turvatumad hooned üldse. Jalutan lennujaama poole, redel käes. Näen ust, kust kaks noormeest pidevalt sisse ja välja käivad. Ühel hetkel üritan nende taga sinna sisse pääseda, kuid viimasel hetkel mõtlen ümber, kuna märkan ukse vahelt turvameest, kes lennujaama kaameraid jälgib. Peaaegu oleksin otse lõksu astunud.

Ootamatult väljub sealt ruumist noormees, kelle pilk minul pidama jääb. «Kas siit pääseb kontori poole peale ka?» küsin temalt. «Millise kontori?» pärib noormees vastu. «Kutsuti mind kohale, pidin redeli ära viima,» vastan krüptiliselt. «Kes teid kutsus? Mida te siia tegema tulite?» ütleb noormees. Vastan, et tulin suitsuandureid kontrollima ja mind suunatakse infoleti juurde. Järgnen hoopis ühele lennujaama jopega naisele, et tema järel kuskilt sisse lipsata. Tema sammub aga hoopis pilootidele ja stjuardessidele mõeldud turvakontrolli, kust läbipääsemiseks läheb kiipi tarvis. Keeran otsa ümber – ma ei hakka mikrofoni- ja kaamerajuhtmeid endal küljest võtma ja kiipi edasipääsuks samuti pole.

Majas on sadu turvakaameraid ja reisijate ootealal jalutavad mitmed turvamehed ja relvastatud politseinikud. Tekib paranoia. Iga mööduv korrakaitsja näib mind kahtlustavalt. Olen juba pool tundi seal jalutanud redeliga. Kas keegi tõesti mind ei märka?

Näen, et teisel korrusel on kontoriala, kuhu pääsemiseks pole kiipkaarti vajagi. Teen seal lühikese tiiru ning lähen lukustatud kontoriukse juurde redeliga ootama. Ühel hetkel sammuvad türgi keelt kõnelevad ülikonnas mehed minu juurde ja lasevad mind enda ees uksest sisse. Sealt kontorist edasi ei pääse. Lähen hoopis nullkorrusele, kus on töötajate puhkeala ning muu hulgas ka VIP-tsoon. Ootan kiibiga kaitstud ukse juures, kuni lõpuks tuleb kaks ühe lennufirma esindajat, kes mulle ust lahti hoiavad. Jalutan sealsetes koridorides ja ruumides ning lõpuks lahkun lennujaama töötajate parkla kaudu majast.

Kahepäevane tuur EASi ja töötukassa kontorites

Ettevõtetele raha jagamisega tegeleva Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kontori esimesel korrusel probleeme ei teki. Ütlen, et tulin suitsuandurieid kaardistama ja mind lubatakse edasi. 

Käin esimese korruse ruumid nina laes ja märkmik käes läbi. Selgub, et juhtkonna kabinetid on üleval korrusel, kuid sinna pääseb vaid külastaja kaardiga. Sekretär helistab ülemusele ja küsib, kas keegi tuleks mulle alla vastu. «Jaa-Jaa. Anna talle Saku Lätte kiipkaart,» öeldakse sekretärile.

Selle kiipkaardiga pääsen ma igasse EASi kontoriruumi. Samas majas on ka Eesti Töötukassa juhtkonna ruumid. Sinna pääsemiseks ei lähe isegi kiipkaarti vaja, sest töötukassa töötaja hoiab mulle ust lahti, et redeliga sisse mahuksin. Ja sekretär ei pööranud minu poole isegi pilku. Jalutan nina laes ruumist ruumi ja lahkun. Toimetusse jõudes selgub, et just sel hetkel kui EASi välisuksest sisse astusin, sai kaameral aku tühjaks. Mis seal ikka, lähen astun järgmisel päeval uuesti läbi – neljas korrus jäi ju kaardistamata.

Järgmisel hommikul ei küsita minult mitte midagi, sekretär annab pääsukaardi ja jalutan maja peal ringi. Klaasist kuubikus istunud maja valvetöötajaga vahetasin kahe päeva jooksul kõigest paar tervitust.

On aeg ette võtta riigi sisejulgeolekut koordineeriv ministeerium – siseministeerium vanalinnas. Kaamerad on iga nurga peal. Tunnen, et kõik vaatavad mind kahtlustavalt. Ühes käes redel, võtan teise kätte telefoni – äkki siis ei küsita midagi. Astun maja uksest sisse, telefon näpus, ja näen, kuidas politseimundris mees vaatab mind kahtlustavalt. Ma ei asu kohe valvetöötajaga suhtlema. Ootan, et mundris mees lahkuks, kuid pärast esimest tervitust klaasseina taga istuva naisega, ilmub too kahtlustav mees valvelaua juurde.

 «Kes sind siia saatis?»
«Ülemus saatis.»
«Kes su ülemus on?»
«Jüri.»
«Hoiame aega kokku. Ma saan aru, et tegemist on mingisuguse ajakirjandusliku eksperimendiga.»

Läks nii. Näib, et info on liikvele läinud. 

Proovin sellegipoolest superministeeriumisse siseneda. Haaran redeli ja hakkan jalutama peaukse poole. Maja kõrval märkan, et juhuslikult on ministeeriumi hoone taha sõitnud kaubik ja värav on veel lahti. Kahemeetrise redeliga läheb napilt, aga teen 6-7 kiiremat sammu ja lipsan värava vahelt läbi.

Seisan superministeeriumi tagaukse juures, kus söögipoolist tassivad kokad end minust segada ei lase. Jalutan koridoris edasi ja näen, et järgmisest uksest läbipääsemiseks on vaja kiipi. Ootan paar minutit ja näen ust avanemas. Hakkan sinnapoole jalutama, et lingist kinni saada, kui märkan, et sealt väljub politseinik. Ta tuli sinna minu pärast. Otsustan, et ei hakka jaurama ning räägin kõik ausalt ära.

Pooleteise nädala jooksul õnnestus mul jalutada kuues Eesti avaliku sektori asutuses ja politsei ei pidanud kordagi sekkuma. Ja nüüd ma olen siin, superministeeriumi hoovis, käed on raudupanekuks selja taga, nägu vastu maja seina.  

«Mis ma seljast pildistan, tahan ju näo kaadrisse saada, et pilt meie süsteemi üles panna,» ütleb superministeeriumi turvajuht selja tagant. Pööran ümber ja mõistan, et käsi raudu ei panda. Tehakse vaid foto ja mul lubatakse lahkuda.

Siseministeerium: iga asutus vastutab ise oma turvalisuse eest

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna osakonnajuhataja Veiko Kommusaare sõnul peaks olema elementaarne, et majja sisenejaid kontrollitakse, kuid maja turvalisuse eest vastutab iga riigiasutus ise.

Kommusaare sõnul näitas eksperiment, et Eesti ühiskond on usaldava iseloomuga ja inimesed ei oska karta, et keegi võib süsteemi kuritarvitada. «Teine mõte, mis tekkis, oli see, et politsei valvatavatel objektidel sissepääs ei õnnestunud. Nendes asutustes on ka turvatase oluliselt kõrgem ja sisse töötatud protsessid toimivad ,» ütles Kommusaare.

«Kahtlemata peab iga asutus käituma nii, et nende hoonesse ei pääseks ligi kõrvalised isikud ja kontrollima, kas end inspektori või mõne muu ametiasutuse esindajana esitlev inimene ikka tõepoolest on see, kes ta väidab end olevat. Dokumendi küsimine ja veendumine kes tuli ja kelle juurde peaks olema elementaarne,» ütles Kommusaar.

Kui riigiasutus tunnetab, et senine turvalisuse tagamiseks tehtav ei ole piisav objekti valve tagamiseks on võimalus alati pöörduda nõu saamiseks ekspertide poole, on selleks siis politsei- ja piirivalveamet või muude objektide puhul, millele riik ei ole täna määranud valvajat või muid nõudeid, turvaettevõtete poole.

Siseministeeriumi valitsemisala koordineerib selliste hoonete turvalisuse tagamist, mis on määratud riigikaitseobjektiks või kus on kehtestatud politseivalve, turvalisuse tagamise eest vastutab iga objekti valdaja ise.

Teiste ametiasutuste puhul on oma asutuse töötajate ja külastajate turvalisuse eest vastutamine iga asutuse enda ülesanne. Alati tasub igalühel julgelt küsida oma majas inimeselt keda te ei ole varem näinud, kes tema on ja mis asja ta ajab.