:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/09/14/11416107t1h8668.jpg)
Ühena vähestest on Gaido Kaeramaa teinud kaasa kõik senised kakskümmend Tartu rattamaratoni. Aga kordagi ei ole ta punninud seal nii, et silme eest must. Ta jagab nõu, kuidas pikast sõidust mõnu tunda ja naudingut saada.
Tellijale
Finišis võiks naeratada – see on põhiline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silmad tuleks ikka kogu aeg lahti hoida. Ja veidi ette mõelda. Siis ehk ei juhtu nii nagu eelmisel pühapäeval, Tartu rattamaratoni avatud raja sõidul, mil kolm-neli meest olid Harimäelt laskudes, kui kiirus küünib üle 50 kilomeetri tunnis, kihutanud laial kruusateel pikas paremkurvis vasakule, võssa. Ja üks noist, nagu möödujad märkasid, sai nii kõvasti viga, et jäi ootama meedikuid.
Aga silmad tasub lahti hoida ka palju valutumate murede vältimiseks. Mariine Auto müügiesindaja Gaido Kaeramaa, kes väntas kuus päeva tagasi koos rohkem kui neljasaja teise sõitjaga rattamaratoni ühistreeningul raja läbi – lisaks osales üle pooleteisesaja ratturi teatesõidul –, nägi vähemalt kolme, kui mitte nelja, kes olid rehvi ära lõhkunud. Üks noist, nagu Kaeramaa oma silmadega tunnistas, põrutas suurele kivile hooletult otsa – kõmm! ja soss!
Ometi oli kogu 89 kilomeetri pikkune rada kvaliteetsem, st kuivem ja siledam kui eales viimastel aastatel. Kahes ojas, mida tuleb ületada, polnud voolugi – nii kuivale oli soe suvi need jätnud. Ja maanteealune truup veerandsada kilomeetrit enne lõppu, kust valguv vesi tekitas mullusel rattamaratonil paksu mudaaugu, oli sedapuhku täitsa tilgatu, nii et lausa tolmas. Pole siis ime, kui mõned ühistreenijad sõitsid raja läbi 2:52ga ehk ajaga, millega mullusel rattamaratonil oleks mahtunud koguni esisaja teise poole algusse.