/nginx/o/2008/12/30/111294t1hd90e.jpg)
7. jaanuaril kell 18.45 linastuvad kinos Sõprus Kuukulgur Filmi uued dokumentaalfilmid «Radikaal» ja «Revolutsioon, mida ei tulnud», mille eest kannavad vastutust tuntud filmitegijad Jaak Kilmi, Rain Tolk ja Andres Maimik.
Maimiku uus dokumentaalfilm uurib Margus Lepa käekäiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Radikaal» on reportaaž Nõmme raadiost ja selle karismaatilisest saatejuhist Margus Lepast. Legendaarne Kiire kehastaja ja
show
mees, kes vahepeal on sukeldunud vasakpoolsete ridades poliitikasse, sealt siis skandaaliga lahkunud ja teinud uue kannapöörde. Dokumentaalfilmi eesmärk on uurida välja, mis on selle totaalse muutumise taga ja kes on need inimesed, kes leiavad tröösti Margus Lepa kibedast retoorikast.
Kuukulguri uus dokumentaalfilm «Revolutsioon, mida ei tulnud» vaatleb aga Venemaa presidendivalimistele eelnevat kirglikku aastat poliitilise opositsiooni võitluse kaudu, mille taustal on hargnemas ka isiklik peredraama.
Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajatena juba veterani staatuses. Alates aastast 1997 on nad kuulunud Venemaal tänaseks keelatud Natsionaal-Bolshevistliku Partei ridadesse. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või pagendusse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.
Filmi sündmused algavad 2007. aaasta alguses, kui endistest marurahvuslikest radikaalidest saab keskne jõud Putini-Medvedevi võimule vastanduvas opositsiooniblokis Teine Venemaa. Natsionaalbolshevike liidus demokraatlike organisatsioonidega ei ole esmapilgul loogikat. See ongi võimalik ainult Venemaal.
«Revolutsioon, mida ei tulnud» ei ole aga film suurest poliitikast vaid väikestest inimestest, kes on valmis ohverduma ideoloogia nimel.
Kokkupuude Vene poliitiliste radikaalidega ei ole filmi režissöörile Aljona Poluninale esmakordne kogemus. Moskvas Kõrgematel Režiikursustel õppides tegi ta oma diplomifilmina lühidokumentaali, festivalidel auhinnatud, «Jaa, surm» («Da, Smert»), mis rääkis punk-partisanilikust elust natsionaal-bolshevike punkris aastal 2003, kui partei polnud veel ametlikult keelatud. Aljona saavutas oma peategelaste usalduse, mistõttu teda lasti sellegi filmi tegemise ajal ligi kulissidetagusele parteielule.