:format(webp)/nginx/o/2018/09/05/11390356t1h61d5.jpg)
Kuna õpilaste arv Eesti koolides on vähenenud viimase 20 aastaga üle kolmandiku, tuleks aastaks 2020 sulgeda Eestis veel sada kooli, kuigi lähiajal õpilaste arv hoopis kasvab.
Eilne Postimees kirjutas Eesti taasiseseisvumise järel suletud ligi 350 koolist. Koolide arvu vähendamine käib aga hoogsalt edasi – 2020. aastaks võiks Eestis olla 352 põhikooli, mis tähendab, et koole oleks senisest üle saja võrra vähem. Nii leiab mõttekoja Praxis analüüs põhikooli- ja gümnaasiumivõrgust.
Haridusministeerium võttis selle aluseks oma aastateks 2018–2021 tehtud Eesti koolivõrgu programmi koostamisel ning praegu ollakse eesmärgi saavutamisel poolel teel (vt intervjuu).
Enamik koolivõrgu muutustest on seotud kooliastmete ümberkorraldamisega. See tähendab, et noorte vähesuse tõttu lõpetatakse paljude gümnaasiumide pidamine ning jätkatakse põhikoolidena. Seetõttu on jäänud vähemaks 12-klassilisi koole ja kasvanud on põhikoolide arv, kuid pidevalt väheneb koolide üldarv. Sel nädalal alanud õppeaastal on Eestis 530 üldhariduskooli, mullu oli neid 535 (vt graafik).
Koolivõrku saab riik korrastada aga vaid koostöös omavalitsustega. See tähendab, et haridusministeerium ise ei saa sadat kooli välja valida ja neid sulgeda, vaid saab teha sulgemisettepanekuid omavalitsustele.
Korrastamine käib demograafiliste muutuste põhjal, lähtudes põhimõttest, et põhiharidus oleks kättesaadav võimalikult kodu lähedal ja gümnaasiumiharidus maakonnakeskuses. Tugevdatakse kuueklassiliste koolide võrgustikku, et laps saaks käia selle ajani lähikonna koolis.
Haridusministeerium ise ei saa sadat kooli välja valida ja neid sulgeda, vaid saab teha sulgemisettepanekuid omavalitsustele.
Kuna õpilaste arv on viimase 20 aastaga vähenenud 33 protsendi võrra ja inimeste linnadesse kolimise tõttu ei suudeta enam kõikjal piisavalt kõrget õppekvaliteeti tagada, võikski Eestis olla kahe aasta pärast senisest üle saja kooli vähem.
Sama analüüsi järgi oleks 2020. aastal vaja põhikoolides kohti ligi 121 400 õpilasele, tänavu sügisel õpib esimeses kolmes kooliastmes (1.–9. klass) umbes 4000 last enam – 125 700 õpilast. Põhikooli õpilaste arv kasvab küll tiheasustusega piirkondades, eelkõige Tallinnas, Tartus ja Harjumaal, kuid mujal kahaneb.
Prognoosi järgi jätkub lähiaastatel õpilaste koguarvu kasv. Tänavu asub üldhariduskoolide õppesse (1.–12. klass) 148 000 õpilast, kuid 2022. aastaks võib õpilaste arv jõuda 157 000ni. Paraku jääb see kaugele 1990. aastate lõpust, mil üldhariduskoolides käis üle 215 000 õpilase – tänavusest umbes 70 000 last rohkem. Seega on vaja hoopis teises suurusjärgus õpilaste arvule loodud koolivõrk järk-järgult tänapäevaseks kohendada.
Õpilaste arvu vähenemise tõttu on paljud koolihooned muutunud ruumikasutuselt ebaefektiivseks. Märkimisväärne osa hariduskuludest läheb pooltühjade hoonete ülalpidamisele. 2016. aastal oli üldhariduses kasutusel 2,1 miljonit ruutmeetrit haridustaristut, mis tähendab õpilase kohta 14,3 ruutmeetrit, aga pooltes koolides oli see üle 19 ruutmeetri.
Kui jätta arvestamata õpilaskodud, spordiplatsid ja abihooned, oli pinda õpilase kohta 12 ruutmeetrit. Eesti suurimas, Keila koolis on õpilase kohta 12,6 ruutmeetrit pinda. Samuti suurimate hulka kuuluvas Tallinna 21. koolis alla seitsme ruutmeetri. Samas Eesti pisemates – kaheksa õpilasega Misso koolis ja üheksa õpilasega Väike Werrone Koolis Võrus – leidub õpilase kohta vastavalt 31 ja 34 ruutmeetrit pinda.
Eesmärk on 2020. aastaks viia kasutatav pind õpilase kohta ilma õpilaskodude ja spordipaikadeta võimalikult 10 ruutmeetri lähedale. 2016. aastal vastas sellele kriteeriumile vaid kolmandik üldhariduskoolidest. Maapiirkondade ja suuremate keskuste koolide pinnakasutuse vahe on sageli kahekordne ja 2030. aastaks prognoositakse maakonnakoolide õpilaste arvu vähenemise tõttu vahe kärisemist.
Koolivõrgu korrastamine maksab riigile nelja aasta peale kokku 185 000 eurot, kuid efektiivsusest saadavaks tuluks hinnatakse ajavahemikul 2018–2021 kokku 179 000 eurot.
* Eksikombel on loo juures oleval graafikul Luce kool märgitud keskkoolina. Luce kool on algkool.
Riik utsitab omavalitsusi koole koomale tõmbama
:format(webp)/nginx/o/2018/09/05/11390355t1h444b.jpg)
Eestis oleks vaja sulgeda paari aastaga veel 50 gümnaasiumi, kuid sündimuse kasvades hakatakse koole taasavama, ütles haridusministeeriumi koolivõrgu osakonna juhataja Raivo Trummal (pildil).
Koolivõrgu programm näeb ette, et ideaalis võiks olla Eestis kahe aasta pärast üle saja kooli vähem. Miks on see vajalik?
Pean täpsustama, et koolivõrgu programmi järgi ei ole kavas sulgeda sadat kooli, vaid need plaanitakse ümber korraldada nii, et gümnaasiumiosa pannakse kinni ja kool jätkab põhikoolina. Pool sellest on täidetud: viimase viie aastaga on pooled neist koolidest gümnaasiumiastmes tegevuse lõpetanud.
Kindlasti ei ole see kellegi kius. Küsimus on hariduse kvaliteedis ja jätkusuutlikkuses. Oluline on õpilase vaade: keeruline on harjutada meeskonnatööd, kui meeskonda koolis ei ole, või harjutada rühmatööd, kui rühma ei ole. Lisaks on väikses koolis keeruline pakkuda õpilasele valikut. Suuremas gümnaasiumis on võimalik luua spetsiaalsed õppesuunad.
Täistsüklikoolidena (põhikool ja gümnaasium koos) tegutsevates gümnaasiumides on keeruline kohandada gümnaasiumiõpilasele oma päevakava. Kui väikesed ja suured õpivad koos, domineerivad need, keda on rohkem, reeglina on need väikesed. N-ö puhtas gümnaasiumis on õhkkond hoopis teine, akadeemilisem.
Sama oluline on ka õpetaja vaade: et õpetajaid oleks, et nad oleksid täiskoormusel ja saaksid korralikku palka. Seetõttu on neis kooliastmetes vaja teatud konsolideerumist, ning muidugi raha: seda raha, mis väikestes kohtades läheb gümnaasiumide pidamiseks, on võimalik omavalitsusel suunata põhikooli arendamisse – võtta tööle tugispetsialiste, abiõpetajad ja maksta paremat palka.
Kui reaalne see on, et ka ülejäänud 50 gümnaasiumi lähevad kinni?
See on veel üsna reaalne. Kindlasti on haldusreform sellele mõju avaldanud, sest uute omavalitsuste tekkimisel vaadatakse üle ka koolivõrk. Samas võib uute inimeste tulemine seda ka pidurdada, aga ma arvan, et pärast on samm hoogsam ja asi paremini läbi mõeldud.
Kas omavalitsused on altid koolivõrgu korrastamisega kaasa minema? Koolide sulgemine võib vallas pigem negatiivset vastukaja saada.
Tegelikult on omavalitsused olnud päris tublid, nii väikesed kui ka suured.
Milline näeks ideaalis välja korrastatud koolivõrk?
Kui ühiskonnas toimuvad muutused, muutub ka koolivõrk. See on nagu Tallinna linn või Tallinna–Tartu maantee, mis ei saa kunagi valmis ja mida tuleb pidevalt arendada.
Eesmärk on, et kvaliteetsed koolid oleksid õpilastele võimalikult kodu lähedal. Põhikooli esimestes astmetes on see võimalik. Mida edasi, seda kaugemale, vastavalt omavalitsuste võimalustele, koolid liiguvad.
Gümnaasiumiharidus ja kutseharidus jäävad maakondlikule tasemele. Hariduslike erivajadustega koolid jäävad ka üldjuhul maakondlikule tasemele, väga spetsiifilise erivajadusega – näiteks meelepuuded – jäävad kindlasti suurlinnadesse nagu Tallinn ja Tartu.
Kui kõik hakkavad käima suurtes mammutkoolides, siis kas neis on piisavalt ruumi? Alustades sellest, et õpilased peavad vahetunnis ühe söökla järjekorras seisma.
Ma ei tea, kas see on hea või halb uudis, aga Eestis ei ole tegelikult suuri mammutkoole ega tule neid ka tulevikus. Koolid koonduvad maakonnakeskustesse, aga mõned maakonnakeskused on jäänud õpilaste arvult üsna hõredaks.
Näiteks Valgamaa ja Hiiumaa riigigümnaasiumid on üsna tagasihoidlike õpilasarvudega – 150 õpikohta. Suurematesse kohtadesse loodavad riigigümnaasiumid 540 õpilasega ei ole nüüd ka nii suured koolid. Näiteks Soomes on koole, kus ühe õppeaasta jooksul käib 50 000 õpilast.
Kui sündimus kasvab näiteks järgmise kümne aastaga jõudsalt, kas siis hakkame uusi koole avama?
Jah, kindlasti. Eks koolid peavad olema seal, kus on lapsed. Praegu on ju Tallinna ümbruse elanikud päris hädas, sest elanike arv kasvab ja õpilaste arv ka. Tuleb olla kiire ja mobiilne.
Kui paljud koolid töötavad praegu n-ö kahjumiga, et õpilasi on suure maja ülalpidamiseks liiga vähe?
Hariduse ja koolide puhul on väga raske rääkida kahjumist ja kasumist. Kui seame sihiks efektiivsuse, siis oleks mõistlik teha koolid ainult suurlinnadesse ja hakata seal õpetama kolmes vahetuses nagu pagaritöökojas. Tuleb leida tasakaal kooli kättesaadavuse, kvaliteedi ja raha vahel.
Meil on palju väikeseid koole ja paljud neist on ka äärmiselt vajalikud. Kui suured on nende kulud, seda teavad nende pidajad.
Meie teostame seiret selle üle, kui palju koolid pinda kasutavad, ja seda võin ma küll öelda, et pooled Eesti koolidest kasutavad natuke liiga palju pinda. Isegi poole rohkem, kui nad tegelikult vajaksid. Oleme seadnud eesmärgi omavalitsusi toetada, et nad saaksid pinda koomale võtta. Neil on võimalik selleks toetust taotleda.
Kuidas see koomalevõtmine välja näeb?
Hoone kas jäetakse maha ja leitakse sellele uus rakendus või osal puhkudel lammutatakse ja tehakse uus asemele. Lahendusi on erinevaid.
Ege Tamm, «Radari» toimetaja
:format(webp)/nginx/o/2018/01/04/7462153t1hc49b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)