Lennusadama rekonstrueerimise kõige mahukam tööetapp sai läbi

Tänaseks on taastatud aastakümnetega pudedaks muutunud raudbetoonist koorikkatused, restaureeritud angaaride muud kandekonstruktsioonid ning tugevdatud kogu ehitist. Tulevasse muuseumisse on paigaldatud ka esimesed eksponaadid ning rajatud on unikaalne mereküttesüsteem. Hetkel jätkuvad vesilennukite angaaride sisetööd, millele järgneb muuseumi ekspositsiooni ülespanek.

Vesilennukite angaaride restaureerimisprotsessi nimetavad eksperdid ehitusalaseks vägiteoks, kuna neid angaare polnud 95 aasta jooksul praktiliselt üldse remonditud ja nende seisukord oli ülihalb.

«Tuues paralleeli arstiteadusest, võib vesilennukite angaaride taastamist võrrelda raske vähihaige terveks ravimisega,» ütles üheteistkümne aasta jooksul angaare uurinud Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger.

Ta lisas, et töö konstruktsioonidega pole veel läbi, sest remondi järel tuleb angaare mõistliku aja tagant mõõdistada, et jälgida nende käitumist ja teha järelhooldust.

Üheks taastamistööde suurimaks väljakutseks kujunes angaaride kuplitesse tekkinud pragude täitmine. Projektis eeldati konstruktsioonile ohtlike pragude mahuks 1,6 kilomeetrit, tööde käigus selgus aga, et pragusid on oluliselt rohkem – neid mõõdeti kokku 3,6 km.

Tänaseks on kõik praod metallvarrastega kinni õmmeldud ja täidetud spetsiaalse seguga. Kuplite alla on lisatud ka uus raudbetoonkiht, mis on taastanud nende tugevuse.

«Seda laadi ja sellise mahuga töökogemust polnud Eestis kahjuks kellelgi, mistõttu toimusid ehitise seisundi hindamine, tööde kavandamine ning teostamine sisuliselt paralleelselt,» ütles AS-i Nordecon juhatuse esimees Jaano Vink. «Vastavalt muutuvatele olukordadele tuli mitu korda jooksvalt kohendada ka tööprotsessi ning materjale, et lõpptulemus saaks kvaliteetne ja vastaks tellija soovidele,» lisas Vink.

Taastamistöid raskendas fakt, et Taani inseneribüroo Christiani & Nielseni koostatud esialgne angaaride ehitusprojekt hävis Teises maailmasõjas. Seega tugineti taastamistöid planeerides välisvaatlustele ja laboriuuringutele, kuid mitmed ehitise konstruktsioonide sees peituvad vead tulid välja alles tööde käigus ning see sundis nii ehitajat kui projekteerijat korduvalt töövõtteid muutma.

Lennusadama rekonstrueerimistöid kiidab ka Soome Inseneride Liidu esimees ja Tampere Ülikooli ehitusfüüsika professor Ralf Lindberg, kes käis esimest korda Lennusadamas kümme aastat tagasi.

Lindberg usub, et tulevikus hakkavad ehituse ja arhitektuuri üliõpilased üle kogu maailma käima Eestis rekonstrueeritud angaaridega tutvumas, sest see objekt kuulub vaieldamatult raudbetoonehitiste ajalukku.

Angaaride puhul on teadaolevalt tegu esimese nii suure raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga kogu maailmas, sest need ehitati aastatel 1916-1917. Samasuguseid konstruktsioone hakati mujal maailmas rajama alles 1920-30ndatel aastatel.

2012. aasta kevadel avatakse Lennusadamas üks Euroopa unikaalseimaid meremuuseume, mille väljapanekus on üle paarisaja suure eksponaadi. Eesti mereajalugu ärkab ellu unikaalsetes vesilennukite angaarides ja nende ümber, kus muuseumi kolmel tasandil pakuvad teiste hulgas põnevaid elamusi elusuuruses vesilennuk Short184, legendaarne allveelaev Lembit ja ajalooline jäämurdja Suur Tõll. Lisaks saavad huvilised seigelda Lennusadama matkuritel – teha õhulennu Tallinna kohal, võtta ette ümbermaailmareisi Kollasel Allveelaeval või navigeerida Tallinna lahel.

Muuseumikompleks kuulub üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide nimekirja, mille väljaarendamise investeeringute kava on kinnitanud vabariigi valitsus. Investeeringukava kaasrahastaja on Euroopa regionaalarengu fond EASi meetme «Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine» raames.

Fakte Lennusadama angaaride ehitusest:

Kogu hoone elektriga varustamiseks kasutati kaheksat suurt elektrigeneraatorit ning talvel 40 diiselsoojapuhurit;
tööde ajal veebruaris oli sisemise ja välimise temperatuuri vahe 40 kraadi;
põranda sarrust kulus 390 tonni;
hoone oli ümbritsetud 25 000 ruutmeetri koormakattega;
tõmbevöödel puhastati millimeeter haaval 19 000 jooksvat meetrit sarrust;
liivapritsiga pritsiti liiva 250 tonni.