:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2018/08/31/11339376t1h366e.jpg)
Eestis kasvab sadu lapsi, keda ootab uuel õppeaastal peale koolitükkide palju keerulisemaid katsumusi. Selliseid, millega tuleb neil rinda pista elu lõpuni ja millest tavakoolide õpilased ei tea enamasti tuhkagi.
Tellijale
Koht, kust keerulise saatusega lapsed astuvad ellu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas Pelgulinna serval asub nõukaaegsete korrusmajade vahel aiaga ümbritsetud kool, mis hakkab endale õpilasi otsima juba enne, kui nad on pärast ilmaletulekut haiglast koju saanud. Ent see pole otsing, mis oleks psühholoogiliselt kerge.
Iga kord, kui Tallinnas sünnib nägemiskahjustusega laps – neid leidub ennekõike enneaegsete hulgas –, lööb Heleni kooli õppealajuhataja Olga Ilgina oma autole hääled sisse ja sõidab lastehaiglasse. Aastatega on kujunenud nii, et just tema on see, kelle ülesandeks on arstid jätnud vanematele öelda, et nende lapse silmadega on lood halvasti. «Arstid tahavad ju lootust anda,» põhjendab õbluke Ilgina.
Ilgina ülesanne on keeruline. Seda, et laps on pime, ei saa emale-isale teada anda nii, et võtad südame rindu ja ütled kõik pauhti! välja. Seda tuleb teha aegamööda, läbimõeldult. Mõnikord kulub selleks aasta, teinekord ligi kaks. «Vaatan, millal vanemad on valmis,» lausub Ilgina. Sest kui vanemad lapse pimedusest lõpuks teada saavad, on see tema sõnul nii või teisiti šokk, mida ei saa kirjeldada.