:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
/nginx/o/2018/08/23/11307250t1hbd63.jpg)
Lähiajaloos inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud natside ja kommunistide režiimide tegusid kajastavate allikate suhtes tuleb olla erakordselt kriitiline ja nende põhjal ei tohi teha pealiskaudseid järeldusi, ütles ajaloodoktor Meelis Maripuu.
Ajaloolane Maripuu manitseb ettevaatusele kuritegelike režiimide allikatega (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Võin vaid õudusega mõelda, mida asjatundmatu inimene mõne dokumendi otsa sattudes ja selle pealiskaudsel vaatamisel kõike järeldada ja kokku kirjutada võib,» ütles Maripuu neljapäeval saates «Otse Postimehest». «Tuleb olla väga ettevaatlik, et hakata kedagi lähiajaloo dokumentide põhjal süüdistama. Me saame küll väita, et inimene oli sellel ajal ja selles kohas, aga me ei saa kindlalt väita, et ta on milleski süüdi. Ta võis olla, aga me ei saa asuda kohtuniku rolli,» rääkis ajaloolane.
Maripuu sõnul on natsirežiimi dokumentidega ajaloolastel lihtsam töötada, kui kommunistliku režiimi allikatega. «Natside dokumentidega on lihtsam töötada, need on üsna konkreetsed ja ei tegele üleliigse jutuvestmisega, need ei ole ka üle mõistuse pikad. Ajaloolase jaoks on sealt suhteliselt lihtne infot leida. Nõukogude dokumendid on paljusõnalised, nendes on palju ballasti ning nad ei ole selgelt eristuvad. Nõukogude dokumentidega töötamine on ajaloolasele kindlasti suurem väljakutse,» sõnas Maripuu.
Tema sõnul peab lähiajaloo dokumentidega töötaval ajaloolasel olema teatud «kõhutunne», mis aitab allikaväiteid usaldada või neis kahelda. «Kui on mõni dokument, mille puhul võib selle tõepärasuses kahelda, siis peab ajaloolane teemat niipalju valdama ja püüdma panna ennast selle režiimi võimaliku ametniku olukorda. See võib aidata selgitada, kas sellel režiimil ja sellel ametnikul oli mingisugune põhjus taolise asja fabritseerimiseks ja kui oli, siis millisel eesmärgil,» rääkis Maripuu. «Ka nende režiimide ametnikel olid üsna tihedad tööpäevad ja neil polnud aega igaks juhuks võltsida mingisuguseid asju,» lisas ta.
Maripuu tõi näite ühest kommunistliku režiimi aegsest protokollitud tunnistuses, millel Nõukogude julgeolekusse «vestlusele» kutsutud inimene rääkis oma teenistusest Teise maailmasõja ajal Eesti politseipataljonis ja väitis, et tema eesmärk oli juute tappa. «Ta ei olnud arreteeritud, ta lihtsalt kutsuti «vestlusele». Julgeolekuametnik küsis, et mida ta sellel ajal ja selles kohas tegi ja «vestlusele» kutsutu vastas, et tema peamine eesmärk oli juute tappa. See tunnistus on protokollitud ja selle ütluse alusel ta mõni päev hiljem arreteeriti. Kas vähegi mõistuse juures olev inimene, kelle julgeolekuametnik kutsub «vestlusele» ütleb ilma, et tema käest seda isegi küsitakse, et ma olen mõrvar ja minu peamine eesmärk oli minna juute tapma. Elu sees ma ei usu seda,» rääkis Maripuu.
Ajaloolane avaldas lootust, et ülikoolis õpetatakse tudengitele endiselt allikakriitika olulisust ja erinevate ajalooallikatega ümberkäimist. «Ma kardan samas, et sellist allikakriitikat, mis õpetaks kuritegelike režiimide dokumentidega ümberkäimist, ülikool õpetada ei suuda,» ütles Maripuu.