Teel veealusesse maailma on oht muutuda kimääriks (1)

Kohe trepist üles minnes puutub näitusekülastaja kokku nelja kõlariga, millest aeg-ajalt kostab raputavaid, müstilisi hääli. See on Lina Lapelytė heliteos «Aja häda», mitme kanali heliinstallatsioon, mis oma detsentraliseerituses annab head aimu ka ülejäänud näituse võimalikest mõttesuundadest.

Trepist üles jõudes äratab kohemaid tähelepanu Merike Estna võrratu töö «Muna, vastne, nümf» (isegi pealkiri vihjab transformatsioonile). Tegu on muu hulgas ka põrandale laotud keraamilistele plaatidele tehtud maalinguga. Siin-seal on teose peale asetatud küünlad. Estna teos muudab näitusekülastaja kohe pisut ebalevaks, kuna ta on sunnitud töö paremaks nägemiseks selle peal jalutama. Mida sellest nüüd arvata? Harjumuspärased hierarhiad pööratakse pea peale, näitusekülastaja on sunnitud kunstiteosega lävima ootamatul viisil. Ta on haaratud mingisse protsessi, mida ta lõpuni ei mõista. Teatud mõttes ongi selle töö mõtestamine rituaal, omamoodi siirderiitus.

Ebamaine roheline valgus, mida järgmisest saalist kumab, paneb kohemaid tundma, nagu oleksite sattunud vee alla – teadvuse seisund muutub iga sammuga. Ümbritsev keskkond on otsekui kaja mõnest katastroofijärgsest tulevikust, milles merevesi on kõik üle ujutanud. (Muidugi on tõenäoline, et just selline saabki maailm olema, kui inimesed kliimakriisi suhtes midagi ette ei võta.) Ometi on siin kujuteldava mere põhjas täitsa tore.

Lähemal uurimisel selgub, et roheline valgus tuleb hoopiski Paul Maheke installatsioonist «Nii, nagu vesi seda mäletab», mis moodustabki rohekas saalis keskse töö. Kui Estna maaling sundis selle peal kõndima, siis lõviosa Maheke installatsioonist asub hoopiski laes: üleval on adrut, liiva, ning kummastavaid lauseid, mis saavad selgemaks seinal mängivas videos.

Muidugi on siin voolavas ja rohelises ruumis veel teisigi meeldejäävaid töid. Eraldi tasuks toonitada, kuidas väga huvitava paari moodustavad omavahel kaks surnud suurmeistrit: kuulus sadomasohhistlik sürrealist Pierre Molinier ning üks Nõukogude Eesti tuntumaid avangardiste Ülo Sooster. Esimese autoportree ning perverssed kehalis-geomeetrilised lavastatud fotomontaažid moodustavad vägivaldsete ihade isevärki masina, millega koos Soosteri «Sürrealistlik joonistus» suurepäraselt tööle hakkab.

Kehad ongi veidrad – alati poliitilised ning samas ka ärritavad ja salapärased. Ka Soosteri vägivaldne ja afektiivne maal «Huuled» saab ruumi merevalguses mõnevõrra uue konteksti. Et roheline valgus moonutab, on Soosteri kuulsa maali kõrvale jäetud ka eraldi taskulamp, mille valgusvihkudega teosel olevat kujutist kompida võib. Nii on näitusekülastaja taas kord sunnitud kunstiteosega suhestuma talle ootamatul, ebatraditsioonilisel viisil.

Just säärane mõnu- ja mõjuväljade avardumine, tähenduste nihkumine ning ootamatute elementide lisandumine juba tuttavate teoste tõlgendustele ongi Balti triennaali juures kõige võluvam.

Kogedes nii paljusid teistsuguseid mõtlemis- ja tajumisviise, avastame korraga, et ka «meie» enda kodumaiste kunstnike tööd, olgu nende autorid siis siin- või sealpool surma horisonti, võnguvad ja moonduvad teiste abiga millekski uueks. Iga töö mõjutab kõiki ülejäänuid. Igaüks saab triennaali rahvusvahelises kontekstis juurde uusi laenguid ja kontekste; kõik tööd kätkevad endas nüüd uut sorti võimalikkusi.

Vabaduse väljaku poole jäävad ruumid on loomuliku valgusega – akendest paistev päike markeerib suve üleminekut sügiseks. Taas käivitub näitusekülastajas uus vaatamisrežiim. Merevee motiividel ning subjektsuse lahustumise teemal mängivad edasi ka näiteks Kris Lemsalu töö «Niisiis, las sulame, käratult» ning legendaarse filmitegija Derek Jarmani kurb ja sünge mustade maalide seeria, mille osa töid sisaldab ka Jarmani elu lõpus tema aeda lainete uhutud sodi. Lemsalu performatiivne skulptuur kujutab aga uppuva vana paadi peal istuvat õõnsat tegelast, kes mängib glasuuritud süntesaatorit. Teda ennast justkui polegi (enam? veel?) olemas, on vaid tema dressipluus ja tossud. Ümberringi on merd kujutavad õhupallid – nii laveerib kogu teos meeldivalt tingliku ja reaalse vahel.

Sarnaseid olemasoluga seotud küsimusi tekitab Miriam Cahni majesteetlik portreemaal «ZORN», millel kujutatud ambivalentse, kummastava näo puhul pole päris selgesti aru saada, kas ta on kohe-kohe haihtumas või vastupidi, värskelt materialiseerumas. Tulek kui minek (või vastupidi), piiripealne liikumine ühest kohast teise. Paigal, ühes kohas, mis ometigi ei ole enam seesama koht, mis enne.

Cahni maalid olid üleval ka 13. Balti triennaali Vilniuse peatükis – ta on üks neist kunstnikest, kes annab «Unusta tondi» peatükkidele (vähemalt osalise) järjepidevuse. Veelgi tugevamalt teeb seda Nina Beier, kelle miniatuursed, juukseid täis autokesed on reisinud Vilniuse esimesest peatükist siia ning liiguvad siit edasi ka Riiga, kus triennaal sügisel pidulikult lõpetatakse. See on hea näide sellest, kuidas «Unusta tont» otsekui sekkub iseendasse, nihutab pidevalt oma päritolu.

On võrratu, mida 13. Balti triennaal teeb Eesti, Läti ja Leeduga. Siit pärit kunstnike tööd pole korraga enam ainult siit; rahvusvaheliselt tuntud kunstnike tööd jällegi saavad aga osaks meie kombe- ja kultuuriruumist. Nii moodustab «Unusta tont» omamoodi vaba ja liikuva kultuurilise sülemi, teatud laadi utoopilise kogukonna. Vabadus tähendab ju muu hulgas ka vabadust iseend ümber teha, oma identiteetide või tähendustega mängida. Muuta end teiseks, suhelda kellegi teise kui Teisega.

Nii liigub ka näitusekülastaja ise pidevalt loomuliku ja tehisliku vahel – nii seesmiselt kui ka ümbritsevate tööde kontekstis. Hea näide sellest on Daiga Grantija rippuma pandud teosed, mis meenutavad ähmaselt küll hiiglaslikke siseorganeid, kuid on valmistatud üleni sünteetilistest materjalidest. Või siis näituse kõige pisemal alal, tehisvalgusega täidetud ruumis olevad Jesse Darlingu animistlikud ja võimukriitilised skulptuurid.

Need on ühelt poolt tõesti küll justkui vaid kogumid staatilisi igapäevaobjekte, kuid samas oleksid nad pidevalt justkui elluärkamise piiril…

Äär, kväär, kimäär – 13. Balti triennaali teine peatükk väljendab, liigendab ja raputab inimese kujundlikku mõtlemist ja taju. See on intensiivne, kummaline ja lummav mosaiik. See on ilus.