Vanad armastuskirjad ärgitasid politseinikke end proovile panema (1)

«Tellisin paadi oma raha eest, sest Soome seaduste järgi tuleb sponsorrahaga ostetud paat hiljem oksjoni korras maha müüa ja anda raha heategevusele,» rääkis Põhja-Soomes politseinikuna töötav Taimi Prantsusmaalt ekstra tellitud kahest meresüsta näidates. Naine tunnistab, et süsta soetamiseks tuli mängu panna kõik säästud ja laenata pisut juurdegi. «Aga me elame ainult üks kord ja ma tahan oma lastele näidata, et kõik on võimalik, kui väga tahta,» ütles kolme lapse ema.

Taimit ja Arvot juhendava sõudetreeneri Tatjana Jaansoni sõnul maksab olümpiaklassi ühene süst umbes 14 000 eurot. «See on merepaat ja selle hinnaklass on umbes sama,» lisas ta.

Praegu on paadil nende ettevõtmist toetavate Soome firmade logod. «Soomes on soomepoisid väga hinnas ja kui läksin oma kodulinna kõige suuremasse firmasse Kuhmo OYsse ettevõtmisest rääkima, siis juhataja isegi ei mõelnud, vaid küsis, kui suure summa eest saab oma kleepsud paadile. Ma ütlesin, et 500 eurot on miinimum, aga kui oleksin julgenud rohkem küsida, siis ilmselt oleksin ka saanud,» arvas Taimi. Sada Eesti firmadele saadetud kirja on suuresti jäänud vastuseta, küll aga on nende ettevõtmisele pannud õla alla Eesti ja Soome politseijuhid.

Hullumeelne ettevõtmine

Taimi arvas, et ilmselt sai see pöörane idee alguse siis, kui ta leidis Põhja-Soomes kodu ehitades krundilt vanad eestikeelsed armastuskirjad, mille oli kirjutanud Jätkusõjas sõdinud Eesti vabatahtlik ehk soomepoiss Heino Soosalu. «Soomepoisid on Soomes senini väga austatud,» kinnitas patrullpolitseiniku ametit pidav naine. Ingeri juurtega Taimi elab Kuhmos, kus Talvesõja ajal tõrjusid soomlased tagasi punaarmee rünnaku. Kui jõulude ajal olid külas õed-vennad peredega ja tuli juttu Talvesõja veteranidest ja küüditatutest, tegi Taimi nooremale vennale Arvole ettepaneku üheskoos üle Soome lahe sõuda. Kuigi alguses pidas Arvo seda hullumeelseks ettevõtmiseks, otsustas ta siiski kaasa lüüa.

Pöörane on selle ettevõtmise kohta vist tagasihoidlik sõna, sest Arvo istus esimest korda süsta alles aprillis. Taimi on küll kolm aastat Soomes kirikuvene võistlustel käinud, aga see on kaugelt midagi muud kui klassikaline sõudmine. Kirikuvenes sõutakse kõrvuti istudes ja aeru hoitakse mõlema käega.

Kui jõulude ajal olid külas õed-vennad peredega ja tuli juttu Talvesõja veteranidest ja küüditatutest, tegi Taimi Arvole ettepaneku koos üle Soome lahe sõuda.

«Kuni ma sõudeergomeetril trenni tegin, oli kõik hästi, aga on hoopis teine asi istuda puusade laiuselt mingis künas,» meenutas Arvo esimest treeningut Tatjana Jaansoni juures Pärnu jõel. Küll läks aer liiga sügavale sisse, siis hüüdis treener, kas ta tahab seda paati ümber ajada. Mees tunnistas, et Pärnust koju Rakverre sõites mõtles ta tõsiselt, millesse ta on end seganud. Ta käis ka Tallinnas Harku järvel üksi harjutamas. «Siin olid võistlusrajad paigas ja kui esimest korda läksin, siis imestasin, kuidas on üldse võimalik süstaga otse sõita,» rääkis Arvo. Enne jaanipäeva hakkas tal süstas juba kindlustunne tekkima, kuid siis sattus ta operatsioonile ning kuuks ajaks tuli treening pooleli jätta.

Kuigi operatsioonist on möödas vaid pisut üle kuu, on Arvo veendunud, et tema pärast see ettevõtmine küll pooleli ei jää. Alles paar päeva tagasi sõitis ta rattaga Viitnalt 81 km kaugusele Tallinna tööle. «Praegu oli isegi palav sõita, aga eks ma olen külmade ilmadega käinud Kuusalu tanklas ajalehte ostmas, sest jalad külmetavad,» ütles varem maratonijooksuga tegelenud mees.

«Mis sa teed, kui peres on üks auto,» pistab Taimi naerdes vahele. Tema valmistub kodujärvel puupaadiga aerutades.

Kuna elatakse teine teisel pool Soome lahte, on koos harjutada saadud vaid kolm-neli korda. Ühise rütmi leidmine ongi nii Taimi kui ka Arvo arvates ilmselt kõige keerulisem. «Kas mina kiirustan, aga vahepeal tundub, nagu oleks paadil pidur peal,» ütles Arvo. Taimi usub, et sõudmine saadakse klappima esimese kümne kilomeetri jooksul. «Oleme pidanud lapsepõlves nii palju asju koos tegema, et saame hakkama. Nagu ka siis, kui ema pidi haiglasse minema ja meie lüpsta jäi kuus lehma. Vaatasime laudaukselt, mida teha, aga tehtud sai,» ütles Taimi.

Seda, et pärast üle lahe jõudmist kumbki teineteist näha ei taha, õde-vend ei usu. «Vaatasin, et süst on nii pikk, et saan kaugemale istuda,» arvas Arvo. Aga seiku, kus keegi poole sõudmise peal välja hüppab ja minema ujub, meenub nii Taimile kirikuvene võistlustelt kui ka Tatjana Jaansonile Nõukogude Liidu koondise ajast.

«Mulle ei olnud midagi rasket, sest olen eluaeg sõudnud ja valmistusin ka kõvasti, aga nii kaua on lihtsalt raske paadis olla, sest selg ja tuharad väsivad ära,» rääkis 9,5 tunniga üle lahe sõudnud Jaanson. Arvo pakkus seepeale, et äkki peaks kodus lõikelaual istudes telekat vaatama, et tagumik ära harjuks.

Ilmaga peab vedama

Jaanson on kindel, et Taimi ja Arvo jõuavad Helsingist Tallinna kiiremini kui tema omal ajal, sest saavad kordamööda puhata. «Peamine on ilmaga vedamine ja tuulevaikust peab jaguma kogu sõudmise ajaks,» oli ta veendunud.

Kõige kriitilisem koht lahel on kümnekilomeetrine koridor, kus tuleb kaubalaevad mööda lasta. «See on ju meri, tuleb vaadata, et mõni jobukakk ei hüppa sulle oma lõbusõidukaatriga ette,» lisas Jaanson. Kuna öösiti on liiklust merel vähem, tuleb ka õel-vennal valida ilmselt öine sõiduaeg, et vältida suurte laevade tekitatud laineid. Taimi loodab, et sõudes pääsevad nad küljetuulest. Merelaineid ta ei karda, sest järvelainetus on palju ohtlikum. «See on selline terav,» näitas ta käega ja lisas: «Ega me ümber ikka lähe».

Sünoptikud on arvanud, et ilmselt on soodsaid tuuleolusid loota augusti esimese nädala jooksul. «Tahaks enne sügise tulekut ära sõita ja pealegi pean ma 12. augustil juba olema kirikupaadiga Soome meistrivõistlustel,» sõnas Taimi. Kohe, kui sünoptikutelt tuleb kõne, et sobivad tuuleolud (mitte üle 5 m/s) on käes, tuleb sõita Helsingisse. Kas süst viiakse üle liinilaevaga või õnnestub see mõnele jahile saada, pole veel teada. Kaheksameetrine järelhaagis on süsta vedamiseks juba olemas. «Helsingist alustame sellepärast, et Soome sai esimesena saja-aastaseks,» selgitas Taimi.

Õe-venna saadab teele Soome politsei heategevuslik bänd vana sõdurilauluga «Veteraanin iltahuuto», mis räägib, kui oluline on noortele rääkida sõjameeste üleelamistest.

Peale spordigeelide, meresoola ja banaani võtab Taimi kaasa ka mähkmeid, sest tundide viisi merel olles pole võimalik keha kergendama minna. «Mina neid ei vajanud, sest nii palju kui jood, nii palju ka higistad,» rääkis Jaanson.

Kuigi stardiaega pole veel teada, on kindel, et Soome vetes saadavad neid Taimi kolleegid ja Eesti vetesse jõudes tuleb vastu Eesti politseikaater. Õe-venna saadab teele Soome politsei heategevuslik bänd vana sõdurilauluga «Veteraanin iltahuuto», mis räägib, kui oluline on noortele rääkida sõjameeste üleelamistest. «See on minu väelaul, kui mul on tuju maas ja raske olla, see annab mulle jõudu,» ütles Taimi, liigutuspisarad silmas.

Taimi loodab, et kui nad Pirital Kalevi jahtklubis randuvad, on neil vastas ka soomepoisid, kelle auks see teekond ette võetakse. «Neid on elus veel vaid 30 ja nad on väga eakad, aga ma loodan, et mõni ikkagi jaksab tulla,» sõnas Taimi.