Filmiarvustus «Pettus briti moodi»: ühe tärni film nagu pimekohtingu tüng  

Nagu tänapäeva maailmas üldiselt normiks, läbi instafiltri ja sotsiaalmeedia tundub kõik äge, kuid sisu? Ups, vabandust! See paraku ununes lisada. Sama on lugu kõnealuse filmiga – siin lihtsalt puudub sündmusliin, puudub huumor, puuduvad karismaatilised karakterid ja kõige krooniks kukub läbi isegi eneseiroonia.

Paroodia on peen žanr, kus mängivad pooltoonid. Jah, tänapäeval aina kopeeritakse geniaalsust ja tihti see õnnestubki. Sama tehakse muusikas, filmimaailmas, meelelahutuses laiemalt. Kuid palju sõltub ka sellest, kui keeruka originaali kallale minnakse. Quentin Tarantino looming on kui miljoniosaline pusle, mida koopiamasina abil juba rekonstrueerida ei saa. Tema süsimust huumor, halastamatu sarkasm, koomiline vägivald, õõnsad, kuid tähendustihedad repliigid! Kui sa oled Tarantino fänn, siis väldi seda filmi nagu majavammi – see võib levida ja ka mõne varasema elamuse hukka ajada.

Ilu on filmis siiski küllaga. Soundtrack kõlab nii «Pulp Fictioni» moodi, et eurolaulu konkursil seesugune plagiaat näiteks läbi ei läheks. Miserlou ja Surf Rider on ka uusversioonides tegelikult täitsa ok kuulamine. Sildade ehitame kahe filmi vahele on püüdlik ja tahtlik, kuid kahjuks asi ei toimi. Mis siis, et kõik ristikesed oleks nagu real olemas. Peategelaste paari on näitlejadki laenatud, üllatus-üllatus, ikka kunagisest «Pulp Fictionist». Justkui Alexandre Dumas’ musketärisaaga – 24 aastat hiljem. Kuid kogu kupatus on siiski nagu kratt, mis lihtsalt ei ärka ellu!

Lõika-kleebi-iluvabrikust välja tulnud 48-aastane Uma Thurman meenutab taas ekraanil iseennast. Ta on sama sarmikas ja seksikas nagu ikka. Uma uusversioon kõnetaks hetkel enim kaht sihtrühma: noored kutid, keda tõmbavad magnetina küpsemad daamid, ning naised, kes hakkavad juba oma esialgset värskust ja võlu kaotama, kuid eelistaksid end endist viisi püssiks pidada. Uma on mesine pai mõlematele. Ta on endiselt kuum ja kaunis. Ma võiks justkui kah võlutud olla? Kuid millegipärast ei ole. Liiga palju saatusliku võrgutamise situatsioone kukub ebausutavalt ja koomiliselt välja. Uma on siin filmis pigem Patsy Stone kui pidurdamatu pruut «Kill Billist».

Ja karakterid, oh, need karakterid! Kõik tuigerdavad samas punktis. Kui kurb võis küll võimekatel näitlejatel olla neid mängida! Võrgutaja aina võrgutab, joodik ainult joob, tapja võtab naks ja naks kõrisid maha, viskenuga rindu… Ei mingeid arenguid, avanevaid tahke ega varjatud motiive, millest koosnevad inimesed reaalses maailmas. Filmi hea mõju on joomisvastane teraapia – ekraanil kallatakse kanget alkoholi otse pudelist kõrisse igas paari minuti järel ja üks f… sajab teisele selga. Ning kõik see on kokku nii nüri ja masendavalt igav, et telliks parem vett. Ja teeks oma eluga midagi sisukamat ja tähenduslikumat kui laaberdava jandina välja kukkuv võltsglamuurne petiseelu.