/nginx/o/2011/10/11/788190t1h7097.jpg)
Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse töötajad alustasid kodutute loendamist, et välja selgitada, kui palju neid pealinnas on. Ankeetküsitlusele järgnev analüüs peaks kaasa aitama tänavakodutuse vähendamisele.
Tallinnas hakatakse kodutuid üle lugema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsitlus viiakse läbi nii peavarjuta inimeste kui ka majutuskohtades elavate isikute hulgas, selgitades välja nende isikute kodutuse tekkepõhjused ja selle kestmise tegurid.
Sotsiaaltöö Keskuse direktor Kersti Põldemaa sõnul alustati küsitlusega juba 14. septembril Tammsaare pargis toimunud avalikul üritusel «Teiselpool koduläve», mil saadi täidetud ankeete tagasi üle poolesaja.
«Meie küsitlustöö on jätkunud intensiivselt septembris ja oktoobris,» rääkis Põldemaa. «Käiakse tänavakodutute kogunemiskohtades, supiköökides, öömajades ning aasta lõpul loodame koostöös politsei, päästeameti kui munitsipaalpolitseiga saada ülevaate ka erinevates mittelegaalsetes ööbimiskohtades olevatest inimestest.»
Ta lisas, et abi loodetakse saada ka rahvaloendajatelt. «Usun, et saadud andmete põhjal on võimalik välja töötada asjakohaseid ettepanekuid kodutuse leevendamiseks Tallinnas,» ütles Põldemaa.
Raepress vahendab, et kodutus on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse äärmuslik vorm, millele Euroopa Liidu Regioonide Komitee on juhtinud erilist tähelepanu. Mullu võeti ELi poolt vastu kodutuse kaotamise strateegia, kus kutsuti riike üles kaotama tänavakodutus 2015. aastaks, pannes vastutuse nii probleemi ennetamisel kui meetmete rakendamiseks omavalitsustele.
Raepressi saadetud teates nimetatakse põhiküsimuseks kodutuse mõistet Eestis ja ka mitmes teises Euroopa riigis. Ekspertkomisjon soovitavat võtta kodutuse ühtseks määratluseks FEANTSA (Euroopa organisatsioonide föderatsioon) poolt 2005. aastal algatatud tüpoloogia, kus klassifitseeritakse kodutuid inimesi vastavalt neljale peamisele elutingimuste tüübile kui isikuid, kel puudub peavari, elukoht, kes elavad ebakindlas või nõuetele mittevastavas elukohas.
Kuna olemasolev info kodututest ei võimalda välja töötada kõiki vajalikke meetmeid, milles saaks arvestada kodutute hulka kuuluvate inimeste heterogeensust ning asjaolu, et inimesed satuvad tänavale erineval viisil ja on pärit erinevatest omavalitsustest, otsustaski Tallinna Sotsiaaltöö Keskus välja töötada vastava küsitlusankeedi ning alustada esmalt kahte esimesse gruppi kuuluvate isikute analüüsist.