Üllar Saaremäe: olen leidnud need, kellega iga kell luulele lähen (4)

Sa oled professionaalse elus nii mõndagi  loonud, muuhulgas ka laulusõnu ansamblile Jää-äär. Ilmselt oled ka luuletanud, kuid ometi ei pea sa end poeediks. Miks?

Ei pea tõesti. Hoolimata sellest, et sõber Jaan Sööt mind tõesti poeediks nimetab, on minu jaoks poeedid Juhan Viiding, Doris Kareva, Indrek Hirv… Mina kirjutan lihtsalt lauludele tekste, viisile sõnu. Nii on neil ridadel suur vahe. Tõsi, olen kunagi ka laua taga tunde vaeveldes luuletanud, kuid kuna kõik tekstid tulid liiga Juhan Viidingu moodi, lõpetasin sellise loomise üsna ruttu. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

«Eesti läheb mulle niivõrd palju korda, et kui Eesti läheb hästi, siis läheb minul hästi. Ja kui Eestil läheb halvasti, läheb ka minul halvasti.»

Kuidas aga sünnib ühe lavastava näitleja peas taoline luulepeo igatsus?

Sõber Jaanus Rohumaaga, kes on EV100 üks põhivedajaid, tuli meil ühel hetkel jutuks, et juubeliaastat tähistatakse küll laialdaselt, ent Virumaa on pilku püüdvate pidustuste vallas kuidagi vaeslapse osas. Mõni aeg hiljem tuli enam-vähem sama jutuga minu juurde Rakvere linnapea Marko Torm. Nii hakkasin nuputama, kuidas Virumaa fookusesse seada. Kuna luule on läbi aastakümnete olnud mu suur kirg, siis leidsin, et selline viis juubeldada on just see puuduolev.

Üldlaulupidu on meil enam kui sada aastat juba olemas, kuid lauluviisid on sageli just luulele seatud – nii on nüüd ka üldluulepidu.

Luule aga on märksa intiimsem ning ennekõike kujutleme me seda kõlamas kirjanike maja musta laega saalis kui vabaõhusündmusena iidses linnuses. Kuidas sa väljakutseks valmistud?

See tõesti on intiimne asi ning seetõttu on värskes õhus ja veel Rakvere linnuses taolise kontsentreerituse saavutamine korralik väljakutse. Kuid usun, et me saame sellega hakkama, sest meil ei ole plaanis piirduda keset lava asetatud üksiku mikrofoniga, kuhu sada inimest värsse loeb. Vaid see on lavastuslik luulerada, mida toetab linnuse seinale seatud video-mapping. Mäpingu autor on Eesti kibedaim käsi selles vallas – Taavi Varm. Tervikust ei puudu ka originaalmuusika, mille eest tänan Vootele Ruusmaad. Nii et publik valmistugu pooleteistunniseks vabaõhulavastuseks.

Sa ise oled luulepoe idee autor ning lavastusgrupis on eelpoolnimetatutele lisaks veel kolm – nii Eesti kultuuriloos kui sinu elus – olulist inimest, kellega tekste ja ajastuid läbi töötasite. Miks just Tiina Mälberg, Toomas Suumann ja Pille-Riin Purje?

Sest kõik mainitud on mulle väga head sõbrad ja ka suured luulesõbrad – nad on need neli inimest, kellega ma julgelt luulele lähen.

Tiina Mälberg on lavakõne õppejõud Viljandi kultuuriakadeemias ning teinud ridamisi luulekavasid. Kuna töö kaudu puutub ta nüüd noortega tihedalt kokku, on ta parim tänapäeva tunnetuse tundja.

Pille-Riin Purje on raadioteatri ning saatesarja «Luuleruum» hing ja toimetaja. Kuna ta valdab hästi kogu luuleruumi, sealhulgas Arbujaid ja Siurut, on tema kanda esimene iseseisvusaeg.

Toomas Suuman on andekas inimene, hea sõber, kes valdab absoluutselt kõike. Seetõttu jäi tema kanda kõige pikem periood Eesti loos ehk nõukogude ja väliseesti aeg.

No ja Saaremäe kanda jäid nii just sobivalt kõik ärkamisaegsed värsid.

Luuletusi on juubeliväärselt palju ehk ligi sada. Kes neid esitavad ja miks?

Valisime iga teksti juurde tõesti ise esitajad ning nüüd ootame nende nõusolekuid. Kindel on, et koguneb väga värvikas seltskond, kelle hulgas on tänapäeval ehk praegu kuumalt tegutsevaid luuletajaid, poliitikuid, ühiskonnategelasi ning muidugi näitlejaid, kelle kanda jääb põhiraskus. Kokkuvõtlikult öeldes on luule lugejaid kirikuõpetajatest mägironijateni.

Kuna luule lugemine on kunst, mida teatrikoolis õpitakse, siis kas neile tuleb lühikoolitus teha?

Jah. Nii olen plaaninud tõesti, et igaühega ikka kasvõi korra silmast silma kohtuda, et teksti kõlavamad kohad läbi arutada. Usun, et selle kõigega jõuan ikka kenasti 17. augustiks ka valmis.

Lavastus liigub läbi ärkamisaja, esimese iseseisvusperioodi ja nõukogude aja tänaseni välja. Ent algab päris esimesest eestikeelsest luuletusest. Kes ja millised read siis kirjutas?

See mees, kes kirjutas umbes 1640. aastal «Mina tahan eesti keeles kõnelda ehk Eesti keele kiituseks» on kunagine Kadrina kihelkonna kirikõpetaja Reiner Brocmann. Eesti esimeseks juhuluuletajaks nimetatud mehena on ta muuhulgas tõlkinud ka palju kirikulaule ja kirjutanud talaarist hoolimata palju armastusluulet. Aastaarve vaadates aga tuleb tõdeda: ta luuletas meie emakeeles pea 200 aastat enne Kristjan Jaak Petersoni. 

Kas meie emakeelset publikut on luule juurde keeruline tuua?

Raske öelda. Ehkki need luulelavastused, mis kunagi tehtud said, olid menukad. Ent saalis oli umbes sada inimest. «Johannesse passioon» aga oli laval pea 60 korda, ja see on ühe luulelavastuse jaoks ikka juba väga pikk eluiga. Nüüd loodan, et Eesti pealt leidub kokku ehk paar tuhat luulehuvilist ikka, kes 17. augustil Rakvere linnusesse tulevad.

Miks on luule Eesti loos oluline?

Sest see on sügava sõnumiga, äärmiselt intiimne tekst. Luulesse on saanud tihtilugu peita palju sellist, mida ei ole võinud või saanud välja öelda. Luule on meie kirjanduse mäetipp, ilma milleta ei oleks kogu meie kultuuri. See on ühe kultuurrahva äärmiselt oluline tugipunkt – mitte keegi teine ei luuleta meie keeles. Mitte keegi teine ei loe meie keeles.

Niisiis on punklaulupeo juubel, mis luulepoele järgneb senisest veelgi õigemas kohas – sõnumitega lood avanevad ehk pärast luulelavastust senisest veel eredamalt neile, kes punki võõristavad.

Ehk on see ka nii. Ent pungipidu (Punk laulupidu 10) võib võtta tol õhtul ka kui eelneva aftekat. Ning kindlasti võib publik ka vabalt liikuda, osaledes kas ühel või teisel peol. 

Sõber Jaanust sa mainisid, aga jätame tema nüüd kõrvale, kui küsin: mida tähendab sulle väljend Eesti Vabariik 100?

Tsiteerin oma õpetajat Tõnu Tepandit, kelle «Tähelaeva» just telerist kordusena nägema juhtusin. Õpetaja ütles nii: «Eesti läheb mulle niivõrd palju korda, et kui Eestil läheb hästi, siis läheb minul hästi. Ja kui Eestil läheb halvasti, läheb ka minul halvasti.» Pean tunnistama, et ma tunnen täpselt sama moodi ning mis võib olla veel ilusam kui oma õpetajat tsiteerida.

Eesti sünnipäev on meie kõige pidu, need kingitused on meie kõigi omad, tehtud meilt endilt meile endile. Nii mõeldes mõtlen ka, et me kõik teeme siit maalt edasi Eestile jätkuvalt kingitusi, kui me enda tervise eest hoolt kanname, siia riiki elama ja alles jääme ning kui me teeme oma valitud tööd südamega. Neid kingitusi vajab meie riik kõige rohkem. 

Lõpetuseks palun sul öelda üks salm oma praeguse hetke lemmikluuletusest.

Ma lille sideme võtaks —

sind köidaks sellega,

sind köidaks sellega ühte,

oh õnnetu Eestimaa! 

Juhan Liiv kirjutas nii aastal 1910