Eesti alpinistid selgitavad: miks on K2 mägi nii ohtlik?  

Valdur Vahtre sõnul teeb K2 vallutamise eriliselt ohtlikuks see, et kõrgmäe puhul pole võimalust mööda lauget nõlva üles minna. K2 on jäine ja kaljune ning ohtlikuks muudab ronimise just tehniline pool. «Kui lähme Rannamõisa pangale külje pealt mööda muru, jõuame ohutult üles, aga kui ronida tippu mööda kaljuseina, on turvaliselt kohale jõudmine tunduvalt riskantsem.»

Ta lisab, et K2 tippu jõudmine ei ole nii ohtlik kui sealt alla laskumine, sest selleks hetkeks kui jõutakse tippu on 80% inimese jõuvarudest kasutatud ning kuna organism on niivõrd kurnatud, on laskumine väga ohtlik. «Võrdluseks võib tuua tavalise trepi – kui inimene komistab trepist üles liikudes, kukub ta astmetel käpuli, kui aga kukkumine toimub trepist alla minnes, kukub ta trepi lõpuni välja ning tagajärjed on hullemad,» selgitab Vahtre.

Erinevate allikate kohaselt on surmajuhtumid K2 vallutamisel varieeruvad – üks igast kümnest mäe vallutajast sureb või on selleks numbriks märgitud koguni üks hukkunu iga neljanda mägironija kohta.

Alar Sikk, kes on vallutanud seitsme mandri kõrgeimad mäetipud, selgitab, et maailma kõrgeim mägi Mount Everest on võrreldes K2-ga laugem ning Everesti puhul on ohtlikumaks teguriks tema kõrgus. K2 puhul on aga lisaks kõrgusele riskifaktoriks ka tema äkilisus. Nõlvad on järsud ning laviinioht on väga suur.

Jaan Künnap lisab, et ohuteguriks on sagedasti pudenevad jääkamakad. Temagi rõhutab allalaskumise ohtlikusele, sest õnnetused esinevad enamasti just siis.

Künnap hindab Andras Kaasiku energiavarude taastumise ajaks vähemalt paari nädalat. «Organism on andnud endast nii kõrgete mägede vallutamisel kõik ning taastumine võtab kaua aega.»

«Tippu jõuavad need, kelle psüühika on tugev. Mägironija peab olema harjunud ebamugavustega.»

Valdek Udris hindab mäge eriti ohtlikuks: «K2 tippu on jõudnud kümneid kordi vähem inimesi kui teiste kaheksatuhandeliste mägede otsa, sest teda loetakse raskeimaks kõrgmäeks. Selle vallutamine on erakordne saavutus ning tugev ei pea olema inimene mitte vaid füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt – tippu jõuavad need, kelle psüühika on tugev. Mägironija peab olema harjunud ebamugavustega».

Andras Kaasik andis eile Postimehele teada, et tema enesetunne on hea ning seda suuresti tänu korralikule ettevalmistusele. «Tervisest niipalju, et külm ikka suuri varbaid näpistas,» jagas Kaasik.

Alar Sikk leiab, et Kaasik sai edukalt hakkama just tänu oma visadusele. «Ta ju juba teadis eelmisest korrast kui raske seal on, kuid tema järjekindlus viis ta ülesannet siiski lõpetama.»  

Sikk usub, et inimesel, kes selliseid kõrguseid vallutama läheb, peab olema tugev pingetaluvus. «Mägedes peab võitlema kogu aeg igasuguste väikeste probleemidega – kord on külm, siis jälle higistad, siis hõõrub kusagilt ning seljakoti rihmad hakkavad õlgu pigistama. Peab olema harjumus selliste probleemidega hakkama saada, sest sellised ebamugavustunded võivad kesta kuid, see on väga pikk pingutus. Samuti oli Kaasiku puhul katsumus minna mägedesse võõra grupiga – ei saa sõpradega maailmaasjade üle arutada. Temas on seda ambitsiooni selliste raskustega hakkama saada.»

Sikk nimetab Kaasiku liitumist rahvusvahelise grupiga ratsionaalseks – «Meil ei ole siin Eestis alpinismis proffessionaale, meil on amatöörid. Eesti kohta on see haruldane kui leidub inimene, kellel on nii raha, aega, jõudu ja ambitsiooni. Kaasikul seda on ning tegemist on märkimisväärse saavutusega.»

Ta lisab, et Eestis on väga raske saada kokku punti, kellega mägedesse minna sest Eestis ei ole selliseid inimesi, kelle elu oleksid vaid mäed.