Parimad kaadrid Positivuselt...

Kulunud kitarr pinup detailiga, karvane rind, muidugi eksponeeritud, ja hinge väljavalavad näoilmed. Esimene artist, keda pidin laval püüdma, andis kohe rokkstaari mõõdu välja. Eesti bänd Dead Furies tegid festivalile võimsa alguse juba kell viis, sellise energiaga etteastet näha esimese päeva varasel tunnil on haruldane.

Lõikav noot käib järksu kõrvadest läbi, sättisin kaamerat ja pean tõstma pea, et aru saada, mis toimub. Kitarrikeel ei pidanud vastu. Õnneks on olemas basskitarist Robert Fury. «See on minu hetk,» kõlab ta suust ja järgneb võimas soolo. Peatselt on solist tagasi uuesti hääles instrumendiga. Rike jäi mõjuma kui osa etteastest. Tõelised rokkstaarid põletavadki kiiresti varustust.

Valgus langeb päeval põletavast päikesest ja õhtul lavade prožektoritest. Kiired leiavad oma tee tossumasinate poolt puhutud aurule, läikivatele prillidele ja ehitud inimestele. Igaühe pilk langeb eri suunda.

Jalaga näkku. Kultuuritoimetus esitas mulle nimekirja artistidest, kellest võiks saada pilte. Vaatan kavast, järgmine on Ivan Dorn. Lavale ilmub hoogsa kehalise väljendusega mees ja iga jäse viskub eri suunas. Ivan on väga sõbralik, ronib lava äärt mööda üles ja hüppab kõlaritele, et publikule lähemal olla. Kukkudes lava ees töötavate fotograafide sekka, ei teki vigastust ega pausi. Mikrofonisse hüüab kohe järgmised laulusõnad. 

Ivan tuli esinema mitte ainult laulma. Visuaal on tähtis, energia on tähtis. Kontrollib ka fotograafe. Vaata, mis ma nüüd teen! Saad sa ikka hea kaadri?

Sellel pildil pole mingit moonutust. See mees oskab lennata. Kui vallutada füüsika seadused, langevad ka fännide südamed.

Esimene päev jõuab õhtusse ja pidutsejad hakkavad kogunema. Kohe on laval Years & Years. Dramaatilisest valgusmängust on teada, et oodata on midagi ainukordset. Vaatan, et kaameral oleks õiged numbrid peale keritud.

Valgustusega on loodud tujukas maailm. Miski pole valge ega selge, see mis me näeme, on kastetud ekstreemsetes sinistes ja punastes toonides. Sillerdavad peegeldused ja võikad värvigammad on võetud otse ulmefilmist. Ärevused ja ootused hakkavad sees keerlema.

Years & Years sulab kuldses valguses laval. Etteaste on moodustatud lisaks laulule ka voolavast tantsust. Publik suudab seda hinnata ja esimene õhtu lõppeb kõrgel noodil. 

Meenub Hieronymus Boschi «Maiste naudigute aed». Öös oli ka näha vastavaid veidrusi. Külastajad ise suhtuvad üksteise tegemistesse heatahtlikult. Festival ongi selleks mõeldud - ära muretse ja lase end vabaks.

Viimased paarikesed jäid tühja lava ette. Artist Podruga oli ennast juba kokku pakkinud ja kõlaritest kostsid lindilt lood vaid vaikuse täitmiseks. Hetkel ei olnud muu tähtis kui sume öö ja see, kes on su kõrval.

Hommikul vara koguneti joogat harrastama ja näha oli, et paljud olid sinna sattunud muuseas. Kui instruktor näitas võimatuid poose, siis julgemad väänasid, aga enamik lõgistasid naerda ja üritasid mitte ümber kukkuda.

Rannas eksponeeritakse ilusaid kehi ja üritatakse igati tähelepanu võita. Kõik võimalikud trikid tuuakse välja. Kui suunad kaamera kellegi poole, siis keeratakse veel lisaks üle võlli.

Mick Moon kuulutas ennast Eesti suurimaks superstaariks ja mängis laval etteaste sarnase julgusega välja. Isegi tavaline asi nagu veepudel võib laval muutuda maagiliseks. 

Siiski võitsid kergemini tähelepanu kuulajad, kes kasutasid võimalust, et ennast kaamerale eksponeerida.

Tunnetevoos on kerge pea kaotada. Kumavad tuled, suitsupilved, erksas toonides joogid ja ülekajav bass. Eesmärk oli ära saada, mujale argipäevast. Lasti ennast ära kanda.

Myspace01 küttis publikut enne Mick Mooni etteastet ja mängis talle tausta. Tõeline tagasihoidlik talent jääb rambivalgusest varju.

Kui festival võib väljaspoolt tunduda kui tohutu läbu, ei ole pilt kohapeal alati üldse selline. Leitakse ka hetki, et maha rahuneda ja varjus lõõgastuda valitud kirjandusega.

Festivali veteranid oskavad ennast vastavalt üles lüüa ja leiavad täpselt õiget hetke, millal sõpradega aeg rannas õhtupäikese käes maha võtta. «Mura Masa, Years & Years ja Tove Lo kõik nad on siin, aga see ei ole üldse Postivuse õige vaib.» Positivus pole enam sama alternatiivmuusika festival, mida see on olnud varem, kinnitasid tüdrukud mulle. Siiski jäi tuju heaks ja tuldi viimast võtma.