Vana naine tahab oma elupäevad lõpetada hukule määratud pilpakülas

Soodevahe külas on käepärastest materjalidest kokku klopsitud kuutide vahel ka mitu üsna asjaliku väljanägemisega maja. Ühes neist elab 82-aastane Jekaterina Miksena. Ka tema väravale on löödud kollane silt, mis käsib 1. novembriks võõralt maalt kadunud olla, kuid vanaproua tahaks siiski oma elupäevad seal lõpetada, sest peale vanadekodu poleks tal kusagile minna.

«Mul on linnas 27 ruutmeetri suurune elamine, aga see on neljandal korrusel ja ma ei jõuaks enam mööda treppe käia. Pealegi elab seal mu poeg oma naisega. Ma pole nendega kunagi koos elanud, ma olen suurema osa elust siin elanud,» rääkis Miksena.

«Mu mees töötas 35 aastat lennujaamas tööl, aga kui ära suri, siis ei antud sealt isegi matusetoetust. Öeldi, et rasked ajad, isegi lendureid tuleb lahti lasta. Aga mehele tuldi isegi puhkuse ajal koju järgi ja viidi tööle. Seal olid mingid puksiirid, millega lennukeid veeti, ja peale tema ei osanud keegi neid parandada. Öeldi, et ilma temata lennukid ei lenda,» meenutas vanaproua.

Ka maja said nad nad möödunud sajandi keskpaigas lennujaama käest tänu mehe töökohale. «Selle maja endine peremees suri ära. Pärast teda elas siin kaks perekonda, kõik lennujaama töötajad. Kui nendel läksid lapsed kooli, siis andis lennujaam nendele korterid ja meie kolisime siia. Tegime siin remondi ja lasime oma raha eest elektriliini vedada. Elektri eest maksan praegugi lennujaamale. Ma lähen neid nüüd paluma, laseksid nad veel ainult natuke aega siin elada,» ütles Miksena.

Ta tunnistas samas, et niisugusse olukorda sattus ta tänu enda mõtlematusele. «Kui erastamine algas, siis me mõtlesime, et mida siin ikka erastada. Nagunii lennujaam on siin ja siia ta jääb, ja ei kao meie maja ka kuhugi. Kellel seda maja ikka vaja on. No kes oleks osanud niisugust asja ette arvata?» rääkis naine.

«Ma loodan, et nad kohe buldooseriga mu maja kallale ei tule. Saaks siin elada veel kuu või kaks või lastakse äkki kevadeni siin elada? Ma olen 82-aastane, mul on raske diabeet, kaua ma ikka enam elan. Ei tahaks viimaseid elupäevi vanadekodus veeta. Ma ei taha seda maja endale, andke lihtsalt natuke ajapikendust,» ohkas Miksena.

Elamiseks on tal kõik vajalik olemas. Majas on elekter sees, õue peal on puhta veega kaev ning katusel satelliiditaldrik. Puid jätkub ja ahi kütab talvel elamise korralikult soojaks. Pikka aega oli vanaprouale seltsiks kaukaasia lambakoer, aga see suri mõne kuu eest ära. Nüüd toidab ta ainult pööningul elavaid kassipoegi. Poeg ja teised sugulased käivad pidevalt teda vaatamas ja toovad kõik vajaliku. Ise vanaproua enam linnas ei käi.
Lennujaama arendusdirektor Tõnu Mühle ütles Postimehele, et ta pole Miksena asjadega täpselt kursis, aga kindlasti lähenetakse asjale inimlikult ning ei asuta vanaproua maja buldooseriga ründama. «See inimene peaks igal juhul lennujaama poole pöörduma, siis saame üheskoos asja arutada ja tema huvidega arvestada,» lausus Mühle.

Ta lisas, et seda ei maksa tõlgendada nii, et lennujaam on valmis kõikidele sealsetele aiapidajatele vastu tulema. «Aga kui inimene seal ikka tõepoolest elab, siis ega me teda kohe vägisi välja ajama ei hakka,» kinnitas ta.

Mühle sõnul alustatakse korrastustöödega lennujaama territooriumi kõrvalt ja liigutakse sealt kaugemale. Nii on täiesti võimalik, et Miksena saabki soovitud ajapikenduse.