Eesti juhib küberkiusajate edetabelit

«Küberkiusamise osas me oleme kindlalt esikohal: neljateist protsenti 9- kuni 16-aastastest internetti kasutavatest lastest on küberkiusatud,» rääkis uuringu «EU Kids Online» Eesti-poolne koordinaator, Tartu Ülikooli meediauuringute professor Veronika Kalmus. Ta lisas, et ka muu kiusamise osas on Eesti käes taas esikoht. Nii tunnistas 43 protsenti küsitletud lastest, et neid on kiusatud.

Kalmuse kinnitusel ei tulnud nukker küberkiusamise edetabelikoht talle üllatusena, sest seda on näidanud ka varasemad uuringud, mida küll ei ole läbi viidud nii suures mahus. «Ilmselt ei ole siin tegemist netikeskse nähtusega, pigem üldise agressiivsuse tasemega. Agressiivsus on endale leidnud väljundi netikeskkonnas,» selgitas professor.

Küll aga selgus Kalmuse sõnul selle uuringu käigus, et tegelikkuses kogevad Eesti lapsed küberkiusamist tunduvalt rohkem, kui see nende vanemate kõrvu jõuab. Kiusatud laste vanematest vaid iga viies teadis sellest. «Paljud vanemad ei tea seda, sest kui lapsed kellelegi üldse räägivad, siis ennekõike oma sõpradele,» selgitas Kalmus.

Kõige sagedamini leiab küberkiusamine aset sotsiaalvõrgustikes ja MSNis ning peamiselt saadetakse ebameeldivaid, vastiku sisuga sõnumeid, solvatakse ja ähvardatakse. «Mida vanemad on lapsed, seda enam kiusamist esineb. Poiste ja tüdrukute vahel suurt erinevust ei ole,» tutvustas Kalmus uuringu tulemusi.

Põhja prefektuuri vanemkomissar Kristel-Liis Kaunismaa hinnangul saab küberkiusamine alguse sellest, et laste arvates ollakse netis tegutsedes anonüümsed. «Mina istun ja klõbistan, nime alla ei pane, keegi ei saa aru, mis ma teen,» tõi politseinik näite ja lisas, et nii mõnegi politseisse jõudnud juhtumi puhul on lapsed saanud üllatusena teada, et igast nende tegevusest jääb netti jälg maha.

Kriminaalpolitsei vanemkommissari Anu Baumi sõnul on Eestis üheks peamiseks küberkiusamise vormiks identiteedivargused ehk teise isikuna internetis esinemine, tema nimele libakontode tegemine ning sinna teist isikut solvava või temast ebaõige ettekujutuse loomine. Aga ka teise isiku konto ülevõtmine, selle konto ebaseaduslik kasutamine ja seal oleva info muutmine. Baumi sõnul on need enamlevinud küberkuriteod, mis ka politseisse jõuavad.

«Muud küberkiusamise vormid, mis politseisse harva jõuavad ja millega politsei paraku ei saa ka seadusest tulenevalt midagi ette võtta, on näiteks halvustavate ja solvavate kommentaaride kirjutamine, aga ka häbistavate fotode või andmete avaldamine,» selgitas ta. Politseinik lisas, et nendel juhtumitel võivad inimesed oma au ja väärikuse kaitseks kohtusse pöörduda.

Küberkurjamite tabamisest ja karistamisest rääkides sõnas Baum, et paljudel juhtudel võiks olla kiusaja isiku tuvastamine politsei jaoks kergem ja kiirem, kui poleks alati vaja isiku tuvastamiseks alustada jälitusmenetlust IP-aadressi kindlaks tegemiseks. «Kas sellisel juhul on tingimata vajalik just nimelt jälitusmenetlus, mille alustamiseks omakorda on vaja alustada kriminaalmenetlust? Seda enam, et on teada fakt, et mida lühem on noorte jaoks teo tegemise ning teo tegija avastamise vaheline aeg, seda mõjusam on edasine töö teo toimepanijaga,» tõdes politseinik. Samas lisas Baum, et kahjuks ei saa seaduses teha erisust küberkiusamise kohta.

«Fakt on see, et kõike ei saa seadustega lõplikult ja täiuslikkuseni reguleerida. Ei ole olemas seadust, mis keelaks reaalses elus inimestele halvasti ütlemise – sama kehtib ka interneti kohta. Selline seadus poleks ilmselt ka vajalik. Pigem on nii mõnedki teemad ikka inimeste endi eetikas ja väärtushinnangutes kinni,» tõdes Baum.