/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/09/23/764166t1h7f33.jpg)
Eelmise, humanistliku kirikumanifesti avaldaja teoloogiadoktor Jaan Lahe teatas, et on tema omale vastukaaluks esitatud värske pöördumise sisuga pea kõiges nõus, kuid ei saa nõustuda selles sisalduva jutuga paganlusest ja patust.
Jaan Lahe: uus manifest eksib paganluse ja patu koha pealt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen suures osas selles manifestis väljendatuga nõus. Mõistetamatu on mulle siiski algus (kes on need, kes tahavad olla paganad ja kristlased samaaegselt),» kirjutab Lahe traditsioonilise kristluse manifesti kommentaariks lehel Petitsioon.com.
«Ja siis ei ole ma veel nõus ühe asjaga ajaloolisest vaatenurgast - nimelt väitega, et «patt jääb patuks»,» lisas ta.
Lahe sõnul on teoloogia ajalugu vaadates võimalik näha, kuidas patu mõiste on muutunud. Tema väitel on see soetud küsimusega sellest, mis ulatuses on käsk ja seadus kristlastele siduv.
«Luther on selles küsimuses teinud radikaalseid mõtteavaldusi, väites näiteks, et kristlaste jaoks ei kehti seadusest muud kui kümme käsku - teised käsud ja keelud on mõeldud vaid juutidele,» selgitas Lahe.
«See puudutab mitte ainult tseremoniaalseadustikku (ohverdamist ja kultust puudutavaid eeskirju), vaid ka mitmesuguseid puhtuseeskirju, toitumise ja eluoluga seotud käske ja keelde,» leidis ta.
Isegi fundamentalistid taandusid
«Ma ei tea tänapäeval ühtegi katoliiklikku või evangeelset teoloogi, kes väidaks, et need kõik on veel tänapäevalgi kristlastele siduvad jumala käsud. Isegi fundamentalistid ei väida seda mu teada.»
Lahe väitel on küsimus selles, mida peaks 21. sajandi kristlane tegema kõikvõimalike vanas testamendis kirjas olevate eluolu puudutavate ettekirjutustega.
Tema sõnul on kirik tegelenud läbi ajaloo ristiusu mugandamisega. «Näiteks Pauluse kuulutus Kristusest ei oleks jõudnud kuulajateni, kui Paulus ei oleks seda integreerinud antiikkultuuriga,» meenutas ta.
«Ristiusu suhe mittekristliku kultuuri ja vaimsusega ei ole ajaloos olnud vaid nende primitiivne vastandamine, vaid süntees.»
Lahe meenutas, et 3. sajandi Itaalias kõlbas kristlastel Kristust kujutada katakombimaalingutel Heliose atribuutidega ja kanda talle üle nn päikeseteoloogiast pärit epiteete, Paulusel kõlbas kasutada stoa filosoofiast pärit termineid ja keskaja skolastikutel Aristotelese filosoofiat.
Paganluse kasutamine kosutas kristlust
Tema sõnul pole selles valguses kristluse ja «paganluse» suhe nii must-valge.
«Kristlus saigi mu meelest maailmausundiks tänu kohanemisele antiikkultuuriga ja ka hilisem misjoniajalugu pakub näiteid selle kohta, et ristiusu levik on olnud edukas siis, kui teda on suudetud integreerida misjoneeritavate kultuuriga.»
Lahe meenutas, et humanism kui vaimne liikumine on aga välja kasvanud kristlusest ning selle kõige varasemad eestkõnelejad olid kardinalid ja paavstid.
Oponent: patt on ju ikka olemas
Lahele vastas samal leheküljel Augsburgi Usutunnistuse Seltsi kuuluv EELK Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann.
Tema väitel ei saa teha järeldust, et kui kogu vana testamendi seadustik pole õige, siis ei olegi olemas siduvat ja püsivat patumõistet.
«Traditsiooniline patudefinitsioon on järgmine: patt on teadlik ja tahtlik eksimine jumala tahte vastu. Ja seda, mis on jumala tahe, ei ole tegelikult kuigi keeruline mõista,» märkis Auksmann.
«Seepärast ei saa nõustuda ka taolise absoluutse väitega, et «kristlaste jaoks ei kehti seadusest muud kui kümme käsku»: võib olla olukordi, kus ka kristlase jaoks osutub oluliseks küsimus hõlmatuttidest või katusekäsipuudest.»
Oskus valida teeb vabaks
Inimest ei tee tema sõnul vabaks see, kui kuulutada, et kõik on ükskõik, vaid see, kui ta õpib valima ja vastutama. «Valida ja vastutada ei ole aga võimalik, kui kõik on ükskõik.»
Rääkides kristluse integreerimisest selle ühiskonna kultuuriga, mida ristida üritatakse, ütles Auksmann, et siin tuleb teha vahet kristliku usu sisul ja selle väljendamiseks tarvitatud sõnadel ning filosoofilistel konstruktsioonidel.
«Kindlasti ei tähendanud see mugandumist «moodsa mõtteviisiga», mida näikse taotlevat (muidugi seda nõnda väljendamata ja ehk isegi eitada püüdes) ka meil viimasel ajal kõneks tõusnud «humanistlik kristlus»,» leidis Auksmann.
Eelmisel nädalal avalikkuse ette jõudnud humanistliku kristluse manifesti kõrvale on nüüd samasse internetikeskkonda riputatud teine manifest, mis kutsub üles austama eelkõige traditsioone.