Tallinna tänavatel võib kohata nii metsseakarju kui põtru

Kui linnarebased on juba üpris tavapärane nähtus, siis pole teistegi metsloomade kohtamine pealinnas haruldane.

«Metssigu on kohatud Pelgulinnas mööda tänavaid ringi silkamas aga samuti on nende tegevusjälgi nähtud Stroomi metsas, Paljassaarel ja teistes suuremates rohemassiivides,» seletas Uustal. «Pelgulinnas ringi vudinud salgas oli kümmekond isendit.»

Linnatänavatele satuvad nad mööda rohealasid.

«Metssead satuvad linna juhuslikult,» ütles Uustal. «Just peale poegimisperioodi liiguvad nad kambakesi ringi.» Ta rõhutas, et sead ei pesitse siin, vaid pigem käivad linnas toiduotsingul.

«Aga püsivalt on Paljassaarel paar metssiga paigal,» rääkis ta. «Teadaolevalt pole nad seal veel paljunenud.»

Uustal rääkis, et kui metssigade kohtamine linnas on Eestis pigem ebatavaline, siis mõnedes Saksamaa linnades on metssiga küllaltki tavaline ja arvukas linnaloom.

«Seal on nad isegi kohati muutunud probleemliigiks,» rääkis ta, lisades, et teatud piirkondades on näiteks kindlustusjuhtumite arv mitmekordselt tõusnud, kuna metssead kipuvad auto alla jääma. Nad ei suuda autodes ohtu näha. «Emised on agressiivsed poegimisperioodil ja võivad rünnata, aga need juhtumid on üliharuldased.»

Jälgede ja vaatluste järgi elutseb Uustalu väitel Tallinna äärepiirkonnas ka paar põdraperet. Ta tõi välja Haabersti ja Nõmme piirkonna, kus on suuremad loodusmassiivid ja linnapiiri taga jätkuvad metsaalad.

«Arvatavasti võib neid ka põhja pool Kloostrimetsa ja Viimsi kandis olla, aga täpsemateks arvutusteks oleks tarvis teha uuringuid, sest praegu põhineb see hinnang vaatlustel,» rääkis Uustal.

Üpris tavaliseks muutunud liigi, rebase, arvukus olevat Tallinnas kasvanud just viimase 5-6 aasta jooksul.

«Peamine põhjus on see, et kui varasemalt hoidis rebaste ja kährikute arvukust ohjes marutaud, siis pärast seda, kui põllumajandusministeerium hakkas aktiivselt tegelema marutaudi välja juurimisega, hakkas kohe tõusma ka kährikute ja rebaste arvukus,» seletas Uustal.

«Nüüd on neil ka kärntõbi kallal. Väga suur osa kährikutest ja rebastest on vähemal või suuremal määral kärntõves,» lisas ta. «Kuna tegemist ei ole alati surmaga lõppeva haigusega, siis see ei limiteeri nende arvukust. Tulemuseks on see, et meil on meeletutest kogustes kärnas kährikuid ja rebaseid.»

«Kährik praegu linnas veel nii levinud pole. Ta pigem hoidub linnaservadesse ja rohemassiividesse,» rääkis Uustal. «Päris linna vahel teda jalutamas näha ei või, samas kui öösel ringi sõites võib Tallinas või Tartus rebast päris kindlasti kohata.»

Kui rebased ja kährikud on end kord juba linna sisse seadnud, siis neist lahti saada on keeruline.

«Euroopa linnades on linnarebased juba aastakümnete pikkune nähtus ja seal on püütud välja selgitada võimalusi nende arvukuse vähendamiseks,» rääkis Uustal. «Rebaseid on kinni püütud ja viidud kümnete kilomeetrite kaugusele loodusesse, aga sellest pole kasu, sest nad on ikka linnalise keskkonna leidnud ja sinna elama asunud. Kui nad on linnas üles kasvanud, õppinud siinseid ohte ja võimalusi tundma, siis nad jäävad ka linnadesse.»

Säästva Eesti Instituut avaldas tänavu juulis Meelis Uustali koostatud uuringu «Andmeid Tallinna faunast aastatest 1980–2010».