Õpikute sisu kontrollimine jääb õpetajate hooleks

Uus eelnõu liberaliseerib õpikuteturu ja kirjastused ise vastutavad selle eest, kas õpik vastab õppekavale, ning korraldavad ka selle retsenseerimist, selgitas uut korda üks selle algatajatest Peeter Kreitzberg. Tema sõnul pole vajadust haridusministeeriumi kontrolli järele.

Järgmise aasta 1. septembrist kehtima hakkava seaduse kohaselt peavad  õpetajad hakkama ise enne õpiku kasutuselvõtmist vaatama, kas see vastab õppekavale ja ega seal vigu sees ole.

Loobumist senisest korrast, kus õpikute vastavust kontrollis spetsialistidest koosnev ainenõukogu, põhjendas Kreitzberg sellega, et nii väikses riigis kui Eesti puudub vajadus kunstliku takistuse järele, mis pidurdab uute õpikute ilmumist.

Ta viitas ka sellele, et nii mõnigi kord on retsenseerijate argumendid ühe või teise õpiku tagasi lükkamisel olnud imelikud. Samuti on haridusministeerium Kreitzbergi sõnul ka praegu lubanud koolidel kasutada õpikuid, kus on vead sees.

«Siin ei maksa küll arvata, et ministeerium on see sõel, kuhu kuld pidama jääb ja muu läbi pudeneb,» lisas ta.

Kreitzberg on veendunud, et uus seadus rikastab kirjastusturgu. «Areenile peaks tulema uusi ja huvitavaid kirjutajaid,» sõnas ta ja lisas, et väikese Eesti häda kipub olema selles, et õpikute kirjutajateks on väga pikka aega ühed ja samad inimesed.

Koolijuht on kõhkleval seisukohal

«Muidugi oleks kõige parem, kui õpetaja on kompetentne ja otsustab, mis õpikut kasutada. Lõppude lõpuks tuleb teda usaldada, siis tekib tal ka vastutus,» ütles Tallinna Saksa gümnaasiumi direktor Külli Puhkim Postimees.ee'le. Ta tunnistas samas, et tegelikult see alati nii ei ole.

Puhkim ei jaga Peeter Kreitzbergi arvamust, nagu oleks ainenõukogu õpikute väljaandmist pidurdanud.

«Ma eeldan, et tegu on spetsialistidega, kes vaatavad õpiku läbi, ning keda tuleb uskuda ja usaldada,» rääkis ta. Samas möönis ta, et mõnikord on talle jäänud mulje, nagu oleks kirjastaja eelistanud ühte õpiku koostajat, ainenõukogu aga teist ning siis tekkisid lahkehelid.

Koolijuhi sõnul peavad õpikukoostajad olema väga kompetentsed ning jälgima, et vigu sisse ei satuks. Tema arvates peaks aga siiski olema kirjastaja ja kooli vahel üks vahelüli, kes õpiku üle vaatab.

Ka pakkus ta välja, et õpikutel võiks olla katseaeg, näiteks üks õppeaasta. Pärast aastast töötamist sellega saaks õpetaja otsustada, kas ta tahab seda õpikut kasutada või mitte.

«Seadusemuudatusega antakse kontroll õpiku kvaliteedi ja õppekavale vastavuse üle õpiku tegelikule kasutajale - õpetajale,» seisab seadusemuudatuse seletuskirjas. Algatajate sõnul teab õpetaja oma õppeaine piires kõige paremini, mida nõuab riiklik õppekava ja missuguseid erisusi peab aine õpetamisel silmas kooli õppekava, et teha professionaalne valik ühe või teise õpiku kasuks. «Juhul, kui lõplikuks otsustajaks õpiku kasutamise üle osutub kool, peavad kirjastused senisest rohkem arvestama koolide ja õpetajaskonna ettepanekute ning nõudmistega,» väidavad algatajad.